-------------------------------------------------------------Tulemas on sõbrapäev ja eile õhtul ei saanud kuidagi und,vaid jäin mõtlema sõpruse,armastuse üle.Kui õhuke või kus maal on nende kahe piir.Mis asi see armastus üldse  on  ja kuidas ta vahel nii ruttu otsa saab. Paljud ju siiski väidavad, et armastavad kedagi, kuid siiski minnakse peagi lahku. Seega pole see ju ikkagi see "õige" armastus? Lahkuminek muidugi ei viita alati armastuse puudumisele, oleneb kõik situatsioonist. Võib ju öelda jah, et armastus võidab kõik takistused, kuid see ei ole absoluutne. 

  Eks see kõik taandubki siia, kuidas armastust defineerida. Mida see kellegi jaoks tähendab. Mõne jaoks võib armastus tähendada kiindumust, teisele kirge jne. Seega pole olemas ka "õiget" armastust, mis oleks kõigile ühene.. On päris loogiline, et tõelist armastust leidub tänapäeval harva. Kõik on liiga liikuv või midagi sellist. Lahku minnakse sellepärast, et 2+2 ei ole 4, ja 6+6 pole 12. Vaid 5 ja 13. Ühesõnaga üks pooltest kas on liiga pealetükkiv, isekas või lihtsalt loll. Muidugi on lahkuminekud tingitud ka sellest, et alguses idealiseeritakse oma armastust ja pärast, kui õpitakse tundma teda, siis tundub, et ka sellel inimsel on vead. Armastus on pikaajaline protsess, kus sa õpid inimest tundma ja arened koos temaga.  Mina  arvan ,et armastus on hinge jagamine, vähemalt peaks olema. Tegelikult armastus oli vanasti midagi palju enamat, kummaline, et selle mõiste on taandunud vaid kahe inimelu seotusele ja sellest tulenevale "maagilisele tundele".

Minu jaoks ei ole ikkagi päris ühene Havelik Ellise armastuse valem 20ndast sajandist: seks+sõprus=armastus. Ennemini võiks öelda,et armastus on tõesti vist müstika.. . Inimesed tõepoolest ei teaks nagu enam mis armastus on. Kui armastus on, siis ei teki seda küsimustki, kas ta on või mitte.Armastust saad sa jagada jah erinevatel viisidel, aga armastus ei ole mingi sõprus + seks - kust selliste järeldusteni üldse tullakse?! Selliste järelduste najal võiks öelda küll, et armastus on muutunud samasuguseks nähtuseks nagu imed - paljud ei usu, sest pole ise "näinud", aga see ei tähenda, et pole veel olemas. Armastuse tingimuseks ei ole teine inimene, võib olla, aga ei pruugi. Armastus on üks suur looming ja vabadus. Kui räägitakse nii suurest armastusest, et hakatakse kohe ennast kellegi-millegi nimel tapma,  aga see tundub minu jaoks juba kohati tingimuste seadmises ja enese mitte väärtustamises - ennast tuleb ka osata armastada. Armastus on elu.

  Teoriteseerides aga sellise asja üle nagu armastus esimesest silmapilgust...siin on kaks võimalust. Esimese puhul leidsid sa enda jaoks tõelise silmailu, teise variandi järgi aga leidsid endale kellegi, kes tõesti sobib su hingega kokku lausa nii, et hinged tõmbuvad-kisuvad üksteise poole. Tingimusteta armastus on olemas ja üks selle komponente on ka usaldus. Meie võime Armastust lahata ja kategoriseerida ning paigutada teda nii sinna kui tänna, kuid inimest keda selline Armastus on "tabanud" -TUNNEB seda - TINGIMUSTETA.

Seda, mis on armastus ja armumine ning mille poolest need erinevad, on raske seletada ning ilmselt peab igaüks seda ise tunda saama. Kuid nii mõnigi teadlane on püüdnud vastata sellele igavesele küsimusele. Kunagi sattusin lugema ja kopisin omale arvutisse-4 huvitavat teooriat, mis püüavad armumise olemust avada.

Armastus kui haigus

Ameerika psühholoog Dorothy Tennow kirjeldas oma raamatus „Armastus ja armumine” kirglikku romantilist armastust kui bioloogilist mehhanismi, mis andis meie eellastele lisaks paljunemissoovile ka vajaduse koos lapsi kasvatada. Tennow ei pea „armunud olemist” tõeliseks armastuseks, vaid pigem haigusseisundiks, millel on järgmised sümptomid.- Oma armastusele objektile mõtlemine ja temast unistamine, mis ei lase rahulikult töö ja igapäevatoimingutega tegeleda.- Terav, haiglane vajadus objekti vastastikuste tunnete järele.- Eufooria vastastikkuse korral.- Keskendatus oma armastuse objektile paneb inimese ignoreerima oma kohustusi ja probleeme.- Oma armastuse objekti moonutatud tajumine, mis sarnaneb haiglase sonimisega. Seejuures ülistatakse objekti positiivseid omadusi ning eiratakse negatiivseid.- Seksuaalne iha objekti vastu.Tennow rõhutas, et kuigi armumine ja lihtne soov seksida ei ole üks ja sama, ei eksisteeri armumist ilma seksuaalse ihata, kuna viimasel armumine rajanebki.Armumise vastu on vaid kaks tõhusat ravimit. Üheks neist on objektiga kontakti lõpetamine. Teiseks on suhte alustamine. „Haiglase armumise” eripärasuseks on selle lühiajalisus – see kaob enamasti 1-4 aasta möödudes.

Armastus kui keemia

Väga paljudes uurimustöödes lähenetakse armastusele hoopis füsioloogilisest vaatevinklist – teadlasi huvitab, missugused biokeemilised protsessid aitavad kaasa romantiliste tunnete tekkimisele. Nii selgus, et mõned hormoonid ning ained seostuvad just armumisega.Fenüületüülamiin – aine, mis toodetakse vähestes kogustes ajus. Toimelt sarnaneb kokaiini või teiste stimuleerivate narkootikumidega. Tekitab erutuse ja seksuaalse iha. Kahjuks on fenüületüülamiini toime lühiajaline ning mõne aja möödudes ei tekita armastatu nägemine enam samasugust „keemilist reaktsiooni”.Oksütotsiin – hormoon, mis tekitab inimeste vahelist usalduse-, empaatia-, ja armumise tunnet ning mõjutab suguorganeid. Lisaks eeltoodule aitab hormoon võidelda stressi vastu. Tema tase tõuseb, kui me suhtleme lähedaste inimestega. Oksütotsiin aitab armastust säilitada siis, kui fenüületüülamiini mõju on muutunud liiga nõrgaks.

Armastus kui kolmnurk

Zick Rubin on välja pakkunud omapärase lähenemise. Nimelt on armastus omapärane kombinatsioon, mis koosneb kolmest elemendist: kiindumusest, hoolitsusest ja intiimsusest.Kiindumus on psühholoogi seletuse järgi vajadus hoolitsuse, heakskiidu ja füüsilise kontakti järele. Siia alla kuulub näiteks kallimale oma muredest rääkimise soov.Hoolitsus on kallima vajaduste ja õnne pärast muretsemine, enda vajaduste ignoreerimine.Intiimsus tähendab ühiseid mõtteid, tundeid ja soove, mis kahte inimest ühendavad. Mida suurem on intiimsus, seda rohkem teineteist usaldatakse.Rubin on koostanud nende kolme komponendi alusel erilised skaalad, mis aitavad sõna otseses mõttes armastust „mõõta”.

Armastus kui palett

Psühholoog John Alan Lee ei keskendunud oma raamatus „Armastuse värvid” armastuse olemuse seletamisele, vaid vaatles hoopis armastuse liike, võrreldes armastust värvidega.Värvipalett koosneb kolmest põhivärvist, nii ka armastuses on kolm põhistiili. Nimed on neil ilusad, kreekapärased: Eros, Ludus ja Storge.Eros – erootiline armastus ideaalse inimese vastu.Ludus – mänguline armastus.Storge – sõbralik armastus ilma kireta.Analoogiliselt paletiga väitis Lee, et põhivärve kombineerides saab lisavärve. Selle tulemusena sai ta 9 armastuse eriliiki. Näiteks segades Erost Ludusega saadakse Mania, maniakaalne armastus, Ludust ja Storget saadakse Pragma, praktiline armastus. Erose ja Storge kombinatsioonist sai Agape ehk altruistlik, ohvrimeelne armastus.
Kahjuks seisneb kõigi nende teooriate sarnasus selles, et reaalses elus on neid peaaegu võimatu kasutada: iga paari armastus on unikaalne. Samas on võimalik luua oma teooria, mis on teie jaoks ideaalne.

Aga ,mida ma siin ikka jahun ja üleüldse,kes olen mina et sellel teemal targutada.Targemad on sõna võtnud nt:siin-http://alkeemia.delfi.ee/suhted/seks/armastus-voi-iha-viis-marki-kuidas-neil-kahel-tundel-vahet-teha?id=69696835  

 .Või googelda ja –erinevaid arvamusi on nii,et ei jõua lugedagi.Oma sisimas teb ju igaüks võib-olla paremini,milline teooria neist sobivam just talle on.
Ja kas ongi päris kõike tarvis sõnadega lahti lõhkuda...? Kusagiltmaalt pole ju enam oluline, kuidas just see puu või too mägi tehtud on... nad lihtsalt on.Mulle meeldib Jim Morrisoni ütlus: "Sõprus ja armastus on kaks suurt tunnet, mis muudavad inimest täielikult."