Slavka väike lühinovell-“reaalsuse piiril“, Pühapäeva õhtusse.

   Silver astus baarist välja.Värske tuuleõhk lõi talle väljas näkku,aga lohutust ega värskendust see ei toonud.Talle tundus nagu oleks kogu maailma raskus temale langenud,jalad olid vatti täis peas vasardas ainult üks mõte-kaugemale,kaugemale siit.Silveri niigi habras maailm oli saanud järjekordse löögi,oli üldse ime et too veel püsti püsis.

   Silver ei mäletanudki kui kaua oli tal suhe silviaga kestnud.Õigemini ta ise nii arvas,et see võiks midagi suhte taolist olla.kuna silvia oli abielus,siis noormees ei ajanud otseselt kätega külge.võib-olla oli see taktitundest või millestki muust,aga ometi kokku saades olid hetked koos naisega silveri jaoks need kõige õigemad ja ilusamad.Silvia oskas kogu silveri maailma panna hoopis eriliselt helisema.kuna silvial oli mehe südames väga eriline koht,siis lootis ta salamisi,et ka silvia ei ole tema jaoks ükskõikne ja ükskord koidab päev kus silver saab lõpuks ometi olla naise kõrval

   Kui silvia baaris tööl oli ,leidis silver ikka vahel aega,et naise töö juurest läbi astuda,väike tassike kohvi juua ja salamisi tema kauneid säravaid silmi nautida.mõnikord oli silveril südame salasopis väike kartus,et tüütab naise ära,aga soov mõned hetked temaga koos veeta surus selle alati alla.

   Noormees teadis küll,et naisel oli oma mehe kõrvalt väikesi kõrvalhüppeid teiste meestega,aga alati olid need olnud lühiajalised ning siis oli silveri jaoks nagu jälle kõik korras.nii teadis ta ka praegu sellest naise paarikuu tagusest peikast,kelle naine kusagilt ööklubist leidis.viimastel nädalatel polnud silvia seda meest enam maininud ning mees oli juba peaaegu veendunud,et see asi on lõpetatud.

  Ometigi tahtis elu teisti.siver sellel laupäeval ei pidanudki baarist läbi minema,aga ometigi mingi äkkmõtte ajendil ta seda tegi.esmapilgul oli nagu kõik korras,siver nautis kohvi ja naise sädistamist.siis aga astus baari veel üks noormees,tellis õlle ja istus ühe kaugema laua taha.silver tajus koheselt  ,et midagi on teisti.silvia muutus nagu hetkega,küll vaevumärgatavalt aga ikkagi.noormees tundis iga ihurakuga,et kui keegi on üleliigne,siis on see just tema.nii jõudis silverini mõistmine,et tegelikult oli tal silvia silmis kogu aeg olnud lihtsalt varumehe staatus.kui kedagi paremat,ahvatlevamat mängus polnud,siis kõlbas tema küll.korraks isegi silver nautis hetke olukorda-nood teised kaks polnud ju midagi taibanud,et ta neid läbi nägi.ta tegi näo nagu poleks midagi juhtunud,jõi väikeste lonksudega oma kohvi edasi,ise vaadates kuidas naine närviliselt pudeliavajat käes kõigutas,samal ajal üritades teha nägu,et kõik on korras.paar korda jutu vahele mainides,et just nüüd on tal suitsuisu ja tahaks minna tagaruumi suitsetama ning silveril oleks aeg minema hakata.

  Silver asutas ennast minema,astudes püstipäi baarist välja,taamal naine neutraalse häälega järele hõikamas-helistame.väljas jõudis temani teadmine,et tegelikult on tema alati see igavene number kolm naise elus.see ei olnud mehe jaoks kerge,aastatega oli naine sügavale tema südamesse pugenud ning isegi ükskord oli siver üritanud teda unustada,aga lihtsalt see ei Õnnestunud tal-ikka oli ta samas kohas kust alustas.

   kiire sammuga astus ta autosse,süütas sigari ja asus sõitma.silver ei mõelnud kuhu või miks ,ta ainult sõitis,üha kiiremine ja kaugemale,panemata tähele kus suunas rattad viivad.Tagasi maapeale tõi noormehe tema poole sööstev auto,mis hetk tagasi oli hakanud vastutulijast ettevaatamatult mööda sõitma.istinktiivselt tõmbas silver rooli paremale,tema auto lendas teepeenralt alla,tabades kraavis kasvavaid puid.kõik toimus nagu aegluubis,mees oleks võinud ükshaaval üles lugeda puud mida auto tabas.üks,kaks,kolm,.... ja siis oli pimedus ning vaikus.nii nagu oleks keegi lihtsalt pistiku seinast välja tõmmanud.

    Kui silver jälle midagi taipama hakkas,ei olnud ta üldse enam autos.kõik tundus nii kerge ning omale imestuseks taipas ta et lendab.ülevalt alla vaadates nägi ta autovraki ümber sibavaid inimesi,oma imestuseks ka oma elutut keha juhiistmel,pea vajunud vastu kõverdunud külgmist ukseposti.määrdunud lume ja raagus puude taustal paistis ergaspunane autovrakk kaugele,mõjudes nagu mingi võõrkehana.

   Kaua ei lastud tal seda vaatepilti vaadata.tugevalt ja järjest kiiremini tõmmati teda kusagile ülespoole.ühel hetkel tundus talle nagu kihutaks ta mingis jahedas hämaras tunnelis.korraks vilksatas keegi teispoole minemas-silver jõudis vaevu mõelda,et kuhu too läheb kui kiirus hakkas vähenema,väljas läks säravvalgeks ning mõnusalt soojaks.järgmisel hetkel leidis mees ennast imeilusalt aasalt vuliseva oja kaldalt.siinpool oja polnud hingelistki,aga teispool märkas silver palju inimesi,kes üksteisele naeratades mõnusalt vestlesid,mõned lihtsalt nautisid seda ilu ning kaugemal märkas ta ka mängivaid lapsi.otse siinsamas oli lumivalge puidust vanaegsete nikerdustega rippsild,mis viis üle jõe.

   Viivu mõelnud,otsustas ta minna teispoole uurima kuhu on jõudnud.mees jõudis ainult haarata silla käsipuust kui ei tea kust seisis tema ees ,aastaid tagasi surnud vanaema .välimuselt ei olnud ta selline vana nagu silver teda lõpust mäletas,vaid hoopis noor.täpselt nagu oleks välja astunud tema vanast noorepõlve albumist.

„silver,mu poeg.Sul ei ole veel aeg siia tulla.sul on palju teha ja ka silvia ootab sind“,ütles vanaema vaiksel häälel.

“kuidas nii,ei vaja mind seal keegi ,ise ju nägin“,pomises noormees vastu.

„eks sa ise pead otsustama,aga pea meeles –kui sellest sillast üle lähed,siis tagasiteed sul enam pole!“,seda öeldes kadus vanaema silveri silmist.hetk hiljem märkas ta teda juba kaugemale minemas ja talle taamalt lehvitamas.

Silver ei saanud vanaema jutust aru-kuidas nii,silvia vajab teda.aga alles oli silver ju ise näinud,et on lihtsalt tagavaraväljapääs naise jaoks.silver ei tahtnud selle staatusega enam leppida,oleks keegi talle öelnud,et tagasi minnes on tema number üks,siis oleks ta kohe joostes mine tormanud.

Mees seisis ikka veel,hoides käega valgest käsipuunupust.ta tundis kuidas peopesa kergelt higistama hakkas.sild ja teine jõe kallas,need rahulikult ja õnnelikult naeratavad inimesed.seljataga aga mustav ja sünge tunnelisuu.

silver taipas et kaua tal aega otsustamiseks pole,ta heitis veelkord pilgu ühele poole,siis teisele ja võttis vastu ostuse................