Sattus pihku üks huvitav kirjutis ühest vanast ajalehest!

STELLA JAMONT

Leida ennast … endas.

Nähtamatu jõud kõigutab mind kui pendlit: vasakule, paremale, pehmelt tõmbab ette,

kallutab taha. Äkki tajun õudusega, et kukun. Kuid ei, miski hoiab mind kindlalt kaldasendis,

kujutan ette kui totrana ma kõrvalt paistan. Sellest mõttest hakkab järsku lõbus. Ja siis pöörab

saladuslik jõud mind taas vertikaalsesse asendisse.

“Praegu tundsite te esmakordselt mõttelise sugestsiooni, s.t. sõnadeta sisendusvormi mõju”, jõuab

minuni eksperimentaatori selja taga seisja hääl…

Sellise episoodiga algas minu tutvus Albert Ignatenkoga, üleliidulise psühholoogide ühingu

tegevliikmega, kes on psühholoogiliste katsete programmi “Sinu võimalused, inimene” autor ja

teostaja. Sellest ajast saadik püüan ma viibida kõigil Ignatenko esinemistel. Mina, kes ma ei

uskunud mingitesse imedesse ja üleloomulikesse jõududesse, põrkusin kokku seletamatuga, aga

tähendab ka tahtmatult ligitõmbavaga. Ilmselt võib selline asi juhtuda igaühega. Ma tahtsin

selgitada ja mõista, mis toimub minuga Albert Ignatenko seansi ajal. Varsti toimusid kohtumised

temaga juba kulisside taga ning vestlused muutusid usalduslikumaks. Nüüd vaatan ma Ignatenko

katsetele veidiki teistmoodi, ilma emotsionaalsete puhanguteta, kuigi saladus jääb paljuski

lahendamatuks. Õnneks on tänapäeva uurijad asunud vahetult uurima sellist tüüpi anomaalseid

nähtusi, kuid seni...

Kui palju numbreid me suudame meelde jätta, kui neid meile ei näidata, vaid dikteeritakse?

Ja küllalt kiiresti – iga kahe sekundi kohta kahe- või kolmekohaline arv. Kogemused näitavad et

parimal juhul jääb meelde kaheksa arvu. Ignatenko jätab korraga meelde üle saja arvu ja loetleb

neid vigadeta isegi tagurpidises järjekorras. Talle jätkub ühest momendist, et vaadata 25-ks jaotatud

ruudule, mis on täidetud arvudega ja seejärel loetleda arvude ridu mööda vertikaali, horisontaali,

diagonaalis ja ümbermõõdus.

Sääraseid näiteid on vähe teada. Näiteks matemaatik Leonhard Euler teadis peast arvude

kuni 100 kuut esimest astet. Akadeemik Joffe ei kasutanud kunagi logaritmide tabelit, see oli

“fotografeeritud” tema mälusse. Ja ka mina tean inimesi, kes lahendavad matemaatilisi ülesandeid

ning sooritavad keerulisi arvutusi kiiremini arvutusmasinast. Kas sellised võimed on antud

inimesele jumalast? Poolest saadik kindlasti on see nii, kuid ülejäänu saavutatakse pidevate

treeningutega, mis arendavad ja tugevdavad mälu.

Olles veel koolipoiss, juhtus ta tol ajal tuntud artisti Adlerovi kontserdile. Too “luges” mälu

järgi 16-ks jaotatud ruutu, mille olid täitnud vabatahtlikud saalist. Noorus on alati enesekindel, nii

ka Ignatenko otsustas pärast seda etendust saavutada sarnaseid tulemusi. Kuid ta ei teadnud, kuidas

seda teha ja läks nagu öeldakse pimesi, jättes meelde kõike järjekorras: arve, sõnu, tänavate

nimetusi, majade numbreid ja enne uinumist juba suletud silmadega voodis lamades, püüdis

taastada möödunud päeva “linti” kuni kõige väiksemate detailideni, olukorrad, inimesed, vestlused,

helid... Ja nii iga päev mitmete aastate vältel, kuni hakkas tundma, et võis oma soovi kohaselt

meelde jätta kõike, mida tahtis.

Praegu juba teatakse, et inimaju suudab palju. Nagu kinnitab tuntud matemaatik ja

küberneetik von Neumann, mahutab inimaju 10 astmes 20 informatsiooni ühikut. See tähendab, et

inimene on võimeline meelde jätma kogu informatsiooni, mis sisaldub näiteks Lenini nim.

raamatukogu miljonites köidetes. Nõukogude teadlase Gurevitši hiljutised uuringud näitasid, et

inimaju kasutab oma võimalustest vaid 3 - 4%. Kas on võimalik sundida teda töötama täiel jõul?

...Valgustatud lavale on paigutatud 15 portreed nõukogude kirjanikest. Paremal nurgas on

sajakonna erinevavärviliste ringidega pöörlev tahvel, vasakul on tavaline klassitahvel. Selle kõrval

istub toolil Albert Ignatenko, kelle rinnale on huulte kõrgusele kinnitatud suupill. Parema jala

varbad hoiavad paberi kohal pliiatsit, vasema jala varbad on muusikainstrumendi klaviatuuri kohal.

Käes hoiab Ignatenko kriiti. Ignatenko jalgade ja käte küljest lähevad juhtmed seadmetesse, mis on

ühendatud ekraaniga. Vaikus. Nüüd heidab Ignatenko pilgu üle portreede galerii, pöördub ja lausub

katkendlikult “Valmis”.

Kohe langeb tema peale küsimuste ja ülesannete laine, mida esitavad vabatahtlikud abilised

saalist. Üks neist dikteerib teksti, mida Ignatenko kirjutab tahvlile üles, teine nimetab kahekohalisi

arve, et ta need momentaalselt ruutu tõstaks, samal ajal kolmas pöörab erinevavärviliste ringidega

tahvlit, mida ta kokku arvutab. Pliiatsiga, mida ta hoiab parema jala varvastega, ta joonistab, vasaku

jala varvastega mängib ta instrumendi klaviatuuril meloodiat, käega liigutab kompassi osutit, samal

ajal mängib ta suupilli, peatudes vaid selleks, et küsimustele vastata. Peale kõige muu nimetab ta

mälu järgi mistahes nädalapäeva ...10 tuhat aastat tagasi, pealtvaatajate palvel aeglustab isiklikku

pulssi, tõstab keha temperatuuri, vererõhku... Ja kõike seda tehakse ilma nähtava pingutuseta, ehkki

Ignatenkol on üheaegselt käsil 13 tegevust. Ilmselt võiks teda kadestada isegi Julius Caesar, kes

nagu arvatakse, oskas üheaegselt kuulata, lugeda ja kirjutada. Mäletan, kui ma esmakordselt nägin

Ignatenko programmis seda numbrit, siis vaevu jõudsin tema esinemise lõppu ära oodata. Jooksin

kulisside taha ja hüüdsin hoo pealt: “Kas te tõesti demonstreerisite oma aju tööd täisvõimsusel?”. Ta

hakkas naerma. “Muidugi mitte. Ma lihtsalt töötasin üheaegselt peaaju mõlema poolkeraga. Aga see

on inimese jaoks täiesti jõukohane”.

Siis ma mõtlesingi: miks ta kulutab oma ebatavalisi võimeid etendusteks, kui võiks ennast

täielikult pühendada teaduslikule tööle?

“See küsimus vaevas pikka aega ka mind”, kuulsin ma vastuseks, “arvatavasti oleks kõik läinud

teisiti, kui ma juhuslikult poleks teinud ühe avastuse. Millise? Võib-olla ma ütlen teile seda, kuid

mitte enne nädala möödumist, kui te olete mu programmi lõpuni vaadanud...”.

Ignatenko ise meenutas seda vestlust, kuid palju hiljem lubatud tähtajast ja teistel asjaoludel.

“Soovijad palun lavale”. Tavaliselt kui Albert Ignatenko pöördub saali poole selliste

sõnadega, siis leidub vabatahtlikke palju. Nad ei tea, mida nad hakkavad tegema, kuid kindlasti

oletavad, et neid sunnitakse tegema midagi vastu nende endi tahet. Ja igaüks, kes tuleb lavale, on

sisemiselt veendunud: ega tema juba ei allu artisti mõjutustele. Kord mõtlesin minagi sedasi, kuid...

Lavale rivistuvad poisid ja tüdrukud ja nende nägudelt paistab uudishimu ja ... pingeline

ootus. Aga Ignatenko esitab neile kõigile kõige lihtsama küsimuse: “Kuidas Teie nimi on?” ja viib

mikrofoni igaüheni, et vastust kuuleksid ka vaatajad saalis. Ja pealtnäha tõsine noormees kuulutab:

“Ljudmilla Zõkina”, ja jahmunud oma vastusest, vaatab hirmunult lagistavasse saali. Ja ka tema

kõrval seisjad naeravad täiest südamest. Eriti tema naaber, 30-aastane vuntsidega meesterahvas.

Nüüd kõmistab ta ise laialt naeratades mikrofoni: “Krokodill Gena” ja naeratus tema näolt haihtub,

ta pilgutab silmi ja püüab nähtavasti mõista, kuidas selline asi temalt välja lipsas. Ehk juhuslikult?

Mis siis ikka, proovige veel kord. “Mis siis teie nimi ikkagi on?” – “Fenja eit...”.

Katses osalejad enam ei naera, hämmeldunult vaadatakse üksteisele otsa – milline jõud neid

juhib?

Albert Ignatenko pakub viiele nende hulgast istuda toolidele. “Tähelepanu, te kõik asute

kosmoselaevades ja kohe lendate tundmatute planeetide poole. Niisiis! Viis, neli, kolm, kaks, üks –

start!

Näha on kuidas noormehed suruvad end seljatugede vastu ja nende näod hakkavad

punetama koormusest, mida nad tunnevad. Kuid nüüd on laev viidud orbiidile ja kõik hakkavad

justkui hõljuma kaaluta olekus, õõtsutavad käsi ja jalgu.

“Stopp. Lend on lõppenud. Mida te nägite?”. Ja jälle vastab igaüks mikrofoni. Kõik kinnitavad

eranditult, et juhtisid kosmoselaeva ja jutustavad, milliseid tundeid läbi elasid kui jõudsid

kosmoseavarustesse ja nägid sinist või pruuni tundmatut planeeti...

See ei ole hüpnoos, mille puhul inimene ennast ei taju, kuuldes ainult hüpnotisööri. Albert

Ignatenko katsetes osalejad näevad ja kuulevad mitte ainult teda, vaid iseendid, üksteist, vaatajaid

saalis ja võivad nendega isegi kõneleda.

Mis see siis on? Teadust sõnadeta sisendusest nimetatakse sugestiooniks. Kuid selgitada

selle nähtuse mehhanismi teadlased veel ei suuda, kuigi mõtete edasiandmise fakti tunnistasid

psühholoogide VI üleliidulise kongressi autoriteetsed spetsialistid kindlakstehtuks ja

eksperimentaalselt tõestatuks.

Kõik, mis inimene näeb või kuuleb oma elu jooksul, säilub kodeeritud informatsioonina

tema alateadvusse, kuid ta ei suuda, ei oska seda sealt välja tuua.

Oma katsetes Albert Ignatenko justkui avaks inimesel “sugestiivse lüüsi” – omapärase ukse

teadvusest alateadvusesse – ja mõttelise käsuga toob välja täiesti “unustatud” fakte tema elust. Kui

võimekas ka ei ole õpilane, sõna-sõnalt ei suuda ta kunagi tunnis kuuldut meelde jätta. Kuid

pruugib õpilasel vaid “suhelda” Ignatenkoga ja ta annab täiesti sõna-sõnalt edasi kõik, mis õpetaja

rääkis. Vähe sellest, nagu näitasid Albert Ignatenko eksperimendid, võib ta minutipikkuse

sisendusega lülitada inimese ümber enesekontrollile ja see suudab juba ise juhtida oma psüühikat.

Aga kui hiljem anda inimesele teha harjutusi kolme kuu jooksul 2 – 3 minutiks kaheks korraks

päevas, siis see programm, mille inimene sai sisenduse läbi, kinnistub tal kogu eluks.

Kuid ka see ei ole veel kõik. Ignatenko tõestas eksperimentaalselt, et eksisteerib ka nn.

postsugestiivne sisendus. 1986. a. viidi Kremenetsis läbi järgmine katse: Ignatenko sisendas

üheksanda klassi õpilasele, et võõrkeele eksamil võtab ta kaheksanda pileti. Nagu õpilane ise hiljem

jutustas, lähenes ta lauale, kus olid laiali asetatud piletid ning tema käsi sirutus kohe ühe pileti

poole – see kandis numbrit 8. Sarnaseid eksperimente viidi paljude aastate jooksul läbi mitmeid

kordi.

Kas tõesti on alateadvus võimeline ka “nägema”? Neis eksperimentides osalenud

psühholoogid ei eita ka sellist hüpoteesi.

Kui Albert Ignatenko kutsub vabatahtlikud saalist lavale, siis kõigepealt valib ta välja,

kellega hakkab töötama. Seda teeb ta vaataja jaoks märkamatult. Nimelt sunnib ta inimest kohalt

tõusma teda ennast puudutamata. Sellega katsetab Ignatenko igaühe vastuvõtlikkust sisendusele.

Kõigil on see erinev. Enda jaoks tegin ma selle avastuse just sel päeval kui Ignatenko demonstreeris

laval numbrit, mis tema programmis oli siiani puudunud. Nagu ma hiljem teada sain, oli selle

numbri nimetuseks “karate löök”. Sooritati see katse vaid vaatajate nõusolekul.

Laval on viis vabatahtlikku. Seekord Ignatenko hoiatas katses osalisi, et neil on ees

mõnevõrra ebatavaline ülesanne: ühte neist lööb ta mõne sammu kauguselt ja teised ei tohi lasta tal

kukkuda. Ignatenko taganes lava servale ja tegi naeratava poisi poole kerge käeliigutuse. Järgmisel

hetkel too paindus ning nähtamatu jõud kiskus ta põrandalt ja käänas õhus. Pea kaotanud abilised

jõudsid vaevu kukkuvast noormehest kinni haarata.

Seda eksperimenti viidi mitmel korral läbi ekspert-psühholoogide juuresolekul. Nad jõudsid

järeldusele, et “karate löök” põhineb Ignatenko oskusel koguda, kontsentreerida oma energiat ja

saata seda vahemaa taha.

“Sellised võimed avastasin enda juures juba lapsepõlves”, jutustas mulle Ignatenko. “Ausalt

öeldes toimus kõik juhuslikult. Meil klubis esines külla tulnud hüpnotisöör. Ma vaatasin, kuidas ta

sundis hüpnootilises unes inimesi avaldama küll moosekandi, küll kunstniku võimeid või sisendas,

et inimene asub saunas. Ma siis sosistasingi oma sõbrale, et pole siin erilist midagi, võiks ka midagi

kobedamat välja mõelda. Loomulikult ta mind ei uskunud aga juba minuti pärast kargas toolile ja

tõmbas jalad ehmunult üles. Ma ise ka ei teadnud, kuidas see mul õnnestus, kuid nägin oma

ihusilmaga, et saalis on uputus”.

Aga edasi... Klassis, kus õppis Ignatenko, hakkavad toimuma imelikud asjad. Küll jääb

tahvli juurde kutsutud klassikaaslane kui kinniliimitult pinki istuma, küll keegi õpetaja ei suuda

kogu tunni jooksul öelda ühtki sõna... Jah, nähtavasti sai direktor aru, kes rikub tunde. Ta kutsus

Ignatenko enda juurde kabinetti ja hoiatas täiesti tõsiselt: “Veel üks selline eksperiment – ja sa

lendad koolist!”. Tuli katsetada vaid enda peal.

Isiklike võimete olemus hakkas Albert Ignatenkot tõsiselt huvitama, kui ta astus Nikolajevi

pedagoogilisse instituuti. See tõi ta psühholoogia laboratooriumi, kus ta peagi asus juhtima gruppi,

mis tegeles sugestoloogia probleemidega. Tol ajal mõistatuslikud ilmingud rohkem eitasid kui

selgitasid. “Jää hakkas liikuma” kui mõned aastad tagasi algasid Leningradis (St. Peterburis) ja

Moskvas biovälja uuringud. Sellega hakkas tegelema ka füüsikute grupp raadiotehnika ja

elektroonika instituudist, keda juhtis nüüdne akadeemik J. V. Guljajev. Oma uurimustes lähtusid nad

faktist, et instituudis kasutati edukalt raadioelektroonseid meetodeid saamaks informatsiooni

eemalasuvatest objektidest tänu nende endi kiirgusele. Kuid kui planeetide, tähtede ja galaktikate

kiirguses leidub informatsiooni nende seisundi kohta, siis samaväärne informatsioon peaks

sisalduma ka elusolendite bioväljades.

Uurimused tõid füüsiliste väljade muutused ekstrasensside käeluude piirkonnas, kui nad

töötasid: soe infrapunane kiirgus, optilise helenduse suurenemine kui biokeemilised reaktsioonid

kulgevad organismis kiiremini, magnetvälja tugevnemine, aga samuti elektrivälja madalsagedusliku

võnkumise tekkimine. Guljajevi grupi poolt on tõestatud sensoorse kanali olemasolu, mille kaudu

on võimalik saada informatsiooni inimese füsioloogilise seisundi kohta ja isegi mõjutada teda

vahemaa tagant.

Mõned aastad tagasi viisid Moskva teadlased läbi “kaugnägemise” eksperimendi koos

Tšehhi uurija František Ferdaga. Talle öeldi haige, keda ta iial varem pole näinud, nimi ja vanus.

Mõned minutid hiljem näitas Ferda ära talle tundmatu inimese pulsisageduse, vererõhu ja vere

biokeemilise koostise. Katse ajal kohalviibinud seda haiget raviv arst kinnitas vaatluse õigsust.

Sellepärast ma lihtsalt ei saanud Nikolajevis jätta kohtumata arst Vjatšeslav Pavloviga,

Ignatenko õpilasega. Selle arsti imetegudest, kes ravib juuste väljalangemist, olin ma juba varem

kuulnud. Aitas teda aga sellega tõsisemalt tegeleda ja oma energeetilisi võimeid praktikas kasutada

tutvus Ignatenkoga ja tema sugestiivsete meetoditega. Ta arvab, et sugestiooni kasutamine

meditsiinis on probleem, mis vajab uurijatelt kõige teravamat tähelepanu.

Kuid Ignatenko õpilaste hulgas ei ole mitte ainult arstid, vaid ka füüsikud, psühholoogid...

Ignatenko on veendunud, et sugestoloogia on võimeline sisuliselt muutma spetsialistide, kelle töö

on seotud suurte psühholoogiliste koormustega, ettevalmistust. Näiteks suurte elektrijaamade

kilbioperaatorite, masinistide, autojuhtide, kellel on vaja neile etteantud operatiivse informatsiooni

massist välja valida ja meelde jätta vaid vajalik. Aga sugestoloogia aitab inimesel saavutada oma

tegevuses automaatsus.

Kuid nagu väidab Ignatenko, on bioenergiat võimelised juhtima vähesed inimesed.

Nähtavasti on iga inimese bioenergia võimsus määratud geenidega. Teda on võimalik juhtida, kuid

peab meeles pidama, et energeetika on elava organismi eksisteerimise alus, ja et kindlustada tema

täielik ja õige areng, on hädavajalik energia äraandmise korral taastada see täiel määral.

Energeetilist “kütust” saame omandada toidu, füüsiliste ja vaimsete treeningute, positiivsete

emotsioonide kaudu. Väga tähtis on õppida juhtima oma psüühikat.

“Akadeemik V. Vernadski aimas, et elusorganismis on peale aine ja energia veel mingi täiesti

materiaalne, eluliste protsessidega seotud, nn. “kosmiline mõistus”, kirjutab J. Krivonogov oma

brošüüris “Bioenergia ja inimene”. “Oletus leidis kinnitust teadlaste V. Nalimovi, N. Moissejevi ja

A. Mendeljanovski töödes. “Kosmilise mõistuse” all mõistavad nad Maa energoinformatiivset välja,

mis kujutab endast orgaanilise ja anorgaanilise loodusega seotud teadmiste kogumit“.

Niisiis kosmiline mõistus? Albert Ignatenko on veendunud, et selles pole midagi fantastilist.

Nikolajevis sadas juba kolmandat päeva vihma ja mu meeleolu oli närune. Aga võib-olla on

asi selles, et täna on 13. kuupäev? Ma ei pea vastu ja sõidan Ignatenko poole kokkulepitust varem.

Tema juuresolekul tunnen ma ennast täiesti teistmoodi – justkui rahulikumalt.

Vaevalt olin ma sisenenud, kui Albert Ignatenko heitis mulle terase pilgu ja küsis “Hingeline

ebakõla?”.

Vastuseks kehitasin õlgu. “Inimene on ju kosmiline olend. Ilm läks halvaks ja minuski on

miski liimist lahti”.

Pärast pikka vaikimist Ignatenko küsis: “Tahate näha, mis teil kodus Moskvas toimub?”.

Hakkasin tahtmatult naerma. Ja alles siis taipasin, et minu ärev hingeline seisund on seotud

rahutusega koduste pärast. Oli põhjuseid.

“Istuge siia!”, näitas Ignatenko toolile toa nurgas. Sellest, mis pärast toimus, on võimatu

jutustada. Minu ette hakkasid lihtsalt ilmuma nägemused, nagu seda juhtub inimesega, kes sügavalt

mõttesse vajunult vaatab ühte punkti. Ainult selle erinevusega, et mina nägin väga selgelt ja teravalt

oma korterit. Minu rahutus ei olnud asjatu: kodused tülitsesid.

Ma isegi ei kujuta ette, kui kaua ma oma Moskva korteris “viibisin”. Kui virgusin, sööstsin

kohe telefoni juurde ja ladusin neile kõik välja. Kuid ma ei pidanud üldse silmas selle teo

võimalikke tagajärgi. Ja nad ei lasknud ennast oodata. Koduste närvivapustuse pidi “likvideerima“

juba eksperimentaator Ignatenko – muidugi vahemaa tagant...

Kolme aasta eest näitas Kiievi populaar-teaduslike filmide stuudio esmakordselt oma filmi

telepaatiaseansist, mille ajal Albert Ignatenko võttis vastu informatsiooni. Kuid üks asi on teada

saada saladuslikust ja vaieldavast ning hoopis teine asi lasta katsetada seda enda peal.

Üksteise järgi tekkisid mu erutunud teadvuses fantastilised mõtted. Kuid oleksin ma

teadnud, mis sünnib vaevalt poole tunni pärast, kui me Ignatenkoga tänavale väljusime! Tunnistan,

et ma piinlesin kaua küsimuse kallal, kas tasub üldse jutustada sellest fantastilisest juhtumist, mida

mul õnnestus oma silmaga näha? Ja ikkagi... Soovitan vaadata juhtunule kui faktile, mis on ära

teeninud uurijate tähelepanu.

Nagu ma juba ütlesin, sadas vihma. Ootamatult Ignatenko peatus, sirutas käe peopesaga

ülespoole ja tardus mõneks minutiks. Lausa minu silme all hakkas tume-hall pilvemass heledamaks

muutuma, pilvekiht õhenes, sulas ja äkki kiirgas ere päike...

“Inimene on ikka keeruline olevus”, kostis Albert Ignatenko mõtlikult. “Kui anduda

eesmärgile, siis võiks kogu elu ennast avastada, kuid lõppu ei saa ikkagi tundma. See oli 1981. a.-l,

kui ma töötasin ühes leedu olümpiabaasis psühholoogina sõudjate koondise juures. Pidid toimuma

võistlused, kuid ilm läks nagu kiuste halvaks. Üks päev sajab, teine päev, kolmas... Sportlased ja

treenerid muutusid üha närvilisemaks. Siis ma proovisingi pilvi laiali ajada. 15 päeva jooksul

hoidsin ma 5 – 6 km raadiuses päikesepaistelist ilma, võiks öelda, peopesadega”. Ta naeratas ja

selgitas: “Ma kujutan endale ette, et mu peopesa kiirgab energiat. Teen seda seni, kuni näen siravaid

täppe tõusmas jämeda kiirena pilvedeni. Energiakimbu saadan just sellesse kohta, kus antud

momendil peaks asuma päike. Kui kiir jõuab pilvedeni, kujutan mõtteliselt ette seal toimuvat

protsessi. Pikkamööda hakkan tundma raskust nagu hoiaksin kuuli. Siis ilmub kerge vibratsioon...

Ongi kõik!”.

Siis äkki Ignatenko küsib: “Kuidas te ennast nüüd tunnete?”.

“Lihtsalt suurepäraselt!”. Ja ma olin siiras.

“Mäletate meie esimest vestlust? Te küsisite siis, miks ma kulutan jõudu esinemistele? Niisiis. Te

praegu ise peaaegu vastasite sellele. Kontaktid sugestoloogiga tõstavad inimestel hingelist jõudu,

annaksid nagu programmi “headusele”. Ma nimetan seda tööd valgustamiseks. Ja sellele omistan

ma suurt tähendust. Viimasel ajal teevad mind väga ärevaks Maal toimuvad loodusõnnetused –

maavärisemised, vulkaanipursked... Võib-olla tundub see teile imelik, kuid ma olen veendunud et

iga agressiivne mõte teeb biosfäärile kahju. Vernadski ettekujutlus mateeria evolutsioonist kui

biokeemiliste ja teiste loomulike protsesside kompleksist viib seaduspäraselt paljud teadlased ideele

Mõistusest või Kõrgema Teadmise ilmnemisest. Just tema peabki võtma endale vastutuse kõigi

eluliste protsesside edasise kulgemise eest, nagu miljonid aastad tagasi võttis samasuguse vastutuse

enda peale orgaaniline elu.

“Jah, kuid see on jällegi seotud inimeste võimalustega?”.

“Need on ammendamatud!”.

Ajakirjast “Vokrug Sveta” 11/1988.