*******************
Sa vaikid
ma vaatan vaid Sind!
Vaatan Su silmadesse,
Su hingesügavusse.
Tuul sahistab puudes
-ma ei kuule neid.
Me ümber inimesed...
-ma ei näe neid.
Näen ainult Sind!
Ja rohkem-ma midagi ei taha.
SEST SINA OLED-KÕIK MIS MUL VAJA!!!
********************
Üks hetk,üks viiv
silmapilk
Ja möödanik kõik ongi.
Ei peatada me seda suuda,
kõik tuleb-läheb,
kas meis ta midagi ka muudab?
On hetki aga,
mis igaveseks
-sinuga nad jäävad.
Nad on su kõrval,
sees,su hinges.
Sa usud,igatsed ja loodad.
Need hetked,pühast pühamad
on Sulle.
Sest tean-
kui suudan olla sees kes olen,
nüüd kuis Sind ma tunnen.
Sa igaveseks minu juurde jääd!
********************
Ma olen üksi,
kes mind veel siis vajab.
Ma olen üksi,
mu ümber tühjus kajab.
Niiistun,vaatan,mõtlen,loodan.
Ma olen üksi,
mu ümber meri mööda kallast voolab.
Ma olen üksi,
vaid taevas,mina,tuuleõhk ja meri.
Kui järsku kuskilt tuttavlikku hoomab,
soe käsi õrnalt paitamas mu nina,
kas tõesti haldjas-ongi-SINA!!!
**********************
SINA
-kui päiksekiir säramas taevas.
SINA
-kui tuuleõhk paitamas pead.
SINA
-kui veepiisk mis sätendab maas.
SINA
-MU KALLIS,SA OLED HEA.
**********************
Ma astun vaikselt,
vaid meri ja mina.
Meri kohiseb süngelt,
lööb tuul vastu nina.
Lainte vahusel harjal,
lööb kuuvalgus tantsu.
Vesi tõuseb ja langeb,
laine kividel laksub.
Äkki vaikseks kõik jääb,
soe tuul paitab nina.
Ma astun vaikselt-
vaid SINA ja MINA...
***********************
Minu tuba on tilluke,
näen kohe voodist välisust.
Minu tuba kui killuke,
kauget kaduvat kodusust.
Mu toa-aken on tilluke,
näen aknast lapikut katust.
Vahel õhtuti killukest,
naabripere patust.
Ja kuigi tuba on tilluke,
ja temas on palju segadust.
Ma hoian seda killukest,
killukest-kauget kodusust.
*********************
Miks nii tihti vaatan,
tühjal pilgul taevast.
Ja ringi käin,
sihitult ja vaevas.
Ei suuda leida,
ma rahu miskis paigus.
Äkki taband on mind,
miski raske haigus.
Rahu leian,
olles vaid Su juures.
Kuid Sul on,
hoopis teised mõtteuurded.
Ja kui siis vahel,
Sa oledki mu kõrval.
Sa minema pead,
sest Sul on teised sõbrad.
Nii ikka tühjus,
jäänud minu hinge.
Teen mööda linna jälle,
sihituna ringe.
Miks võtnud omale-mu hinge!
**********************
Ei saa ma aru,
ei mõista suuda-taipa.
Miks elu,
olla võib nii julm.
Sa võid ju teha ,
omaarust head-
kuid vastu südant,
vastu sisemust ja hinge,
löök löögi järel saad.
Ei saa ma aru,
miks üksikuna pean ma
nii astuma ,siis oma kitsalteel.
On sõpru palju,
nad helistavad ikka,
sa ole hea ja aita neid.
Kuid mina,
ka mul on mured rõõmud.
Ka mina tahan ainult,
et mind keegi kuulaks.
Kuid paraku,siis olen üksi-
on kõigil kiire..... .
**********************
Sajab lund nii laia.
On valged puud ja majakatused.
Tuul tuiskab hange teed ja aiad,
ja kauged metsatagused.
Ma kõnnin külmas tuisusvinges.
Sind eemalt näen-Su poole jooksen.
Seal kokku saavad meie hinged.
Ei hooli me siis külmas tkargest.
Meil soe,sest hinges kevad.
Ja sellest soojusest,me ümberlumi sulab.
Sest see on -MEIE KEVAD!!!
***********************
Päev päeva järel ajamerre,
kui lained randuvad.
Veel talv,nii külm ja karge,
kuid tunnen kevadet-niikauget,
ma endasse kuis kanduvat.
See hingus,soe ja pehme,
mul sulab hinges jää,
õrn tuulehoog kuis paitaks pääd.
Kuid väljas veel-on lumihanged.
Mis nüüd siis-kus kevadet ma näen?
Ei olegi,
see pole kevad.
Vaid SINA,SINA OLED MINU KEVAD!
*************************
Sa vaatad mind,
Sa nagu ütleks,
et tuled.
Ja ma usun,
usun Su silmi,
Su mõtteid.
Ükskõik,kus käid,
mis teid.
Ma tean,et tuled!
*************************
Ma kõnni mööda rannaliiva,
tuul vaikselt laineid loksutab.
Näen eemalt-laev seal ankru hiivab,
ning kaugusesse põrutab.
Ma vahel tahan olla laev
ja tõsta lihtsalt ankur üles.
Minna,minna lihtsalt siit.
Ning jätta mured ,vaev ja piin.
**************************
Ma seisan,
seisan nagu,
kuis oleks sammas
-kivist
keset kõrbe.
Ma seisan,
seisan keset elu.
Ning aeg kuis peatuks,
viivuks,
hetkeks siin.
Nii seisan,
vaatan ette taha.
Miks olen siin
ja mitte seal.
Ning kuhu lähen,
kust ma tulen,
kes olen ma
või
kas üldse olen.
Kui tean,
ei kauaks saa ma jääda.
Nii seisma siin
teelahkmel,
mis mul ees.
Ma minema nüüd hakkan,
sammul kindlal.
Tean ,
käia pikk veel tee.
Et ükskord,
püstipäi siis jõuda.
Ma koju,
kust ei enam,
rändama ei minda.
Et jõuda koju,
hüüda täiel rinnal-
-ma kodus.
Sa vastu tõttad,
rõõm Sul silmis.
Ma lõpuks ole jälle siin!
********************
On küünlast laual,saanud vaha.
Ja põlend laik-mu lauaplaadi sees.
Ja küünlaleegist,mis soojendas mind kaua,
vaid mälestus mu hinges veel.
Nii vaikselt jäine külmus hiilib
ja põuesopist sisse poeb.
Mul külm ja kõle,
on kõikjal pimedus ja õud.
Nii hüüan Sind-
kuis viimne appikutse hüüe,
siit teele minnes otsib Sind.
Ei seda tea-kas mind Sa kuuled.
Kas kuulda tahad üldse mind.
Kuid ikkagi,ma ootan loodan,
et kunagi Sa tuled suudad-
siis üles sulatada mind.
Kuid praegu minu külmastvõetud huuled
vaid sosistavad-KALLIS OOTAN SIND!
**********************
Ma istun,
mul on jalad laual.
Ei huvita,
kes uksest sisse tulla võib.
Ma istun,
istun siin veel päris kaua.
Nii tühi,
mõttetu mul tundub kõik.
Ma istun,
teistel jõulupraed on laual.
On kätte jõudnud,
järjekordse aasta ärasõit.
Ma istun,
istun ilmselt kaua, kaua.
On hinges,
valus kriipiv igatsuse maik.
Ma istun,
mul on ikka jalad laual.
Ei oska leida põhjust-miks hinges tühi tundub kõik.
*********************
Igatsen Sind
Sinu häält,Sinu keha.
Valu lämmatab mind,
tahaks midagi teha.
Igatsen Sind,
kõik hulluks mind ajab.
Mõtted on sassis,
ei tea kas min tahad.
Igatsen Sind,
ja vaikust ning rahu.
Tahaks olla Su kõrval,
et Su maailma mahuks.
Ma igatsen Sind,
Su hinge ja silmi.
Ma igatsen maailma-
kus end Sinule kingin.
Ma igatsen Sind,
käia koos seda rada.
Sest Sina mu kallis,
Sinuga olla ma tahan!
****************************
Me - usume ja loodame,
vihkame ja solvume,
armastame armume,pettume ja loobume!
Kuid,miks siis-
unustame kiivalt,
Ka kõik teised-
seda teevad!
*********************************
On jälle sügis,
ja väljas pime.
See kõik kuis mulle,
hinge poeb.
Ja masenduses,
olles suures.
ei aru saa,
ei tunne end!
Miks olen selline
kuis olen.
Ei keegi suuda mõista mind.
Ja seda häbi,valu-
hunges.
Nüüd jäätab talve saabuv hing!
Ma seisan-
vaikides ja mõtteis.
Mu ümber-
sahisedes kuhjub lumi.
Ja mina,kes olen mina
ei keegi-
vaid nii mõttetu ja tühi.
Ma olen lihtsalt LUMEHANG!!
*******************************
Aeg,ajatus
kui vangla-meile piirid seab.
Mis peitub-
selle ajaloori taga-
kes ütleks-midagi ehk teaks?
On ajal raamid,kus meie kinni,
kõik uhked,armsad lambad reas.
Kuid siiski-
natukene mul ka veab-
mis aia taga,teispool seina,
ma kaeda võin,
Ja nüüd siis tean!
*********************************
Sa lubasid,et helistad-
kuid ainult vaikus vaid.
Ei taipa vaid,miks lubasid,
kuis mulle teha nii Sa said.
Vist asjatult,ma olen lootnud,
et huvi pakkuda Sul võin.
Kuigi-minu ellu-
JUST SINA PÄIKSE TÕID!
**********************************
Jäi seljataha-linn ja kära,
Veel aimatav on tee mu ees.
Ma lihtsalt-lihtsalt astun ära
See ongi-unustuste lõpmatu allee!
***********************************
Ma mõtlen millest tuul nüüd tuli,
miks ümberringi tormab õhku.
Ahaa,mul selgust tõi nüüd väike uni.
On lihtsalt vaja mõõta rõhku,
Su auto esirehvis-ÕHKU!
************************************
Lootusetult loodan ikka,
vaatan tühja puu alleed!
Ehk kuidagi mu ootust pikka,
Sa lõpetad,kuis leiad tee!
*************************************
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar