Juhuse tahtel sattus minuni sõbrapäeva kingitusena selline raamat.

Kuna sellised teemad on huvipakkuvad,siis lugesin selle paari päevaga läbi.Lisan siia sisukokkuvõtte kiirelt,et aru saada millest jutt,täpselt sellisel kujul nagu raamatu tagakaanel on.

„Doktor Penny Sartorit innustasid surmalähedasi kogemusi uurima intensiivravi patsientide traumaatilised läbielamised. Tema eesmärk oli võimalikult sügavalt tundma õppida suremise protsessi, et aidata kannatajatel mõtestada oma haigusi ja taastada hingelist tasakaalu. 
Erinevatele haigusjuhtumitele, uskumatutele tunnistustele ja dokumenteeritud uurimustele toetudes tutvustab autor lugejatele surmalähedasi hetki läbi elanud inimeste kogemusi ja pakub nii mõtteainet, mis julgustab meid elama oma elu terviklikumalt ja tähendusrikkamalt.
Selles avameelses raamatus arutleb autor muu hulgas ka selle üle, millist mõju võiks surmalähedaste kogemuste tundma õppimine avaldada meie tervishoiusüsteemile ja surma eitavale materialistlikule ühiskonnale.
PhD Penny Sartori oli esimene, kes seda teemat Inglismaal uurima hakkas. Ta on üle kahekümne aasta intensiivravi osakonnas haigeid põetanud ning omandanud surmalähedaste kogemuste uurijana doktorikraadi. Ta loeb Swansea ülikoolis kursuseid „Surm ja suremine kui vaimne transformatsioon” ja „Teadus, vaimsus ja tervis”.

 Elu pärast surma on teema, mille kohta midagi väga kindlat väita ei saa. Läbi ajaloo on see olnud eelkõige suurte religioonide pärusmaa, kuid ka filosoofia ja tänapäeva teadus hakkab üha enam seda käsitlema.Ise olen juba ammu seda meelt,et surmaga asi ühelepoole ei saa,vaid põhimõtteliselt nagu jätad selle füüsilise kesta ja lähed koju tagasi.

Aastaid palju tagasi oli mul selline naljaga pooleks teooria,et põhimõtteliselt on füüsiline elu nagu arvutimäng.Istud oma kapsel peas ja osaled selles suures programmis.Mitte lihtsalt niisama,vaid olles eelnevalt saanud ka oma ülesanded,mille pead ära täitma.Niikaua kui hakkama ei saa,niikaua istud sellel ühel levelil,kuni saad tehtud.Ja nt. kliiniline surm,ehk siis samad hetked ,millest eelpoololev raamat räägib,on lihtsalt võimalus kasutada pause nuppu.Miks kõigile seda nuppu ei anta,arvan ,et seda ikkagi saab kasutada äärmisel vajadusel,mitte lihtsalt kui tuju tuleb. Aga kui oled seda nuppu vajutanud,siis ruumist kus mängid-lahkuda ei tohi.Muidu pead otsast alustama.Umbes sarnane raamatus kirjeldatud läbiva teemaga,et on nt.aed väravaga,jõgi sillaga,aga sealt edasi minna ei tohi,reeglina isegi öeldakse sulle et pead tagasi minema.

Arvan,et kui sünnime tagasi siia ,siis ikkagi samasse maailma,mitte nagu filmis-„Vennad Lõvisüdamed“,kus oli teooria, et igakord kui ära sured satud sa teise maailma.
Kui sa ka teises maailmas ära sured satud omakorda kolmandasse jne.Alles teatud levelite,missioonide edukas täitmine ,viib sind järgmisse maailma.

Kunagi olen lugenud raamatut-„Eludevaheline elu“,ka seal kirjeldatud toetab minu teooriat,ehk siis edukalt leveli läbinuna,antakse vahepeal aega puhata,tutvuda uue ülesandega ja ka leppida kokku uute ülesannete osas oma lähedamate ja tähtsamate mängukaaslastega erinevad nüansid,mis aitavad paremini toime tulla mängus.Muuseas nii kui kapsli pähe saad ja mängu lülitud,kustutatakse eelnev kogemuste/teadmiste pagas ja tuleb alustada tühjalt kohalt.

Vahel olen mõelnud-huvitav ,et tänapäeval on hakatud inimestele nagu otseseid vihjeid andma,kuidas süsteem toimib.Ainult enamik vaatab neid filme/seriaale nagu meelelahutust,saamata aru ,et tõde ei ole kättesaamatus kauguses,vaid siinsamas ,otse meie nina all.Näitena tooks kas või –Matrixi film-,või vahet pole ,kas või kodumaine seriaal-Üheotsapilet.

Tahtsin tegelikult siis kirjeldada oma raamatuelamust ,aga näe kuhu jõudsin.Ikka sinnamaale,kuhu ma olen oma mõtetes juba ammu jõudnud.Kõige parem on seda väljendada ühe internetiraamatust pärineva tsitaadiga:

„Airl ütles, et ta tunnetas, et see mõte viis mind segadusse. Ta ütles, et võiks mulle näidata, et ka mina olen surematu vaimne olend. Ta ütles: „Ole oma keha kohal!“ Otsekohe mõistsin, et olen „väljaspool“ oma keha, vaadates laest alla oma keha pealaele! Ma olin võimeline ka nägema tuba enda ümber, kaasa arvatud Airli keha, kes istus toolil otse minu enda keha kõrval. Hetke pärast mõistsin lihtsat, aga šokeerivat tõsiasja, et „mina“ ei ole keha. 
Sel hetkel kerkis must loor ja esimest korda elus ja väga kauaks ajaks tagasi minevikku, mõistsin ma, et ma ei ole „minu hing“, vaid „mina“ olen „,mina“ – vaimne olend. See oli seletamatu epifaania (jumaluse ilmumine), kuid selline, mis täitis mu sellise rõõmu ja kergendustundega, mille kohta ma ei suutnud meenutada, et oleksin sellist kunagi varem kogenud. Mis puutub „surematusse“ osasse, siis ma ei mõistnud tema mõtet, sest mulle on alati õpetatud, et ma ei ole surematu – vaim, võib-olla –, kuid kindlasti mitte surematu!“