Huvitavaid ülestähendusi salastatud lugudest nõukogude ajast.Mina vormis ei räägi siin mina,üleüldse ei seo mind KGB-ga midagi.Kui välja arvata,et olen saanud erieetevalmistuse eriväeosas-vaenlase psüholoogilise nullimise alal,ilma relvi kasutamata,koos sinna kuuluva 25 aastase vaikimiskeeluga.

 KGB salatoimikud

Alustuseks.

Totaalsed riigid ja formatsioonid on läbi ajaloo olnud mures oma eksistentsi pärast.

Eesmärk pikendada oma eksistentsi, on aga pühitsenud kõiki meetodeid ja abinõusid.

Oma võimu põlistamiseks, uuriti ja üritati rakendada alati ka para-ilmingud ja salateadusi.

Olid vastavad struktuurid Hitleri Saksamaal, ühing Ahnenerbe oma keeruka ülesehitusega, erinevad uurimisinstituudid ja allüksused.

Teine superriik ja maailmavõim ajaloos Nõukogude Liit ning tema järglasena praegune Vene Föderatsioon, arendas ja omas praktiliselt analoogilist struktuuri ja eesmärki.

Kogu oma eksistentsi vältel rakendati vastavateks uuringuteks määratu energia ja kogus rahalisi vahendeid.

Alustati erinevate esoteeriliste ja para-uuringutega juba Kommunistliku hirmuvalitsuse algpäevil.

On teada Lev Trotski (kodanikunimega Leiba Bronstein) otsene initsiatiiv selleaegse Vetsekaa ehk Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni koosseisus esimeste gruppide loomisel, mis Trotski sõnul:

"Iidse Kabbalah (juutide salateadus, põhineb numeroloogial ja nn. "salajasel templigeomeetrial") jõul, päästavad valla Golem:I (juuda mütoloogiline koletis), kes külvab goid:dele (mittejuutidele) hukku ja hävitust."

Selle loodava struktuuri etteotsa määrati esimesena asekomissar Jemeljan Jaroslavski (Minei Gubelman).

Aastakümned möödusid, vahetusid juhtfiguurid, arenes struktuur, loodi OGPU (Ühendatud Riiklik Poliitikavalitsus), NKVD (Siseasjade Rahvakomitee), KGB (Riiklik Julgeolekukomitee), GRU (Sõjaväe Luure Peavalitsus).

Vahendid ja meetodid olid erinevad, aga kõikide nende nimetuste taga peitus üks püüdlus - iga hinna eest kindlustada oma võimu ja seda mistahes meetoditega.

Vene eriteenistuste aparaadi alluvuses töötas terve võrk erinevaid uurimisasutusi ja instituute, mille tegevus on siiani pärjatud saladuse oreooliga.

On teada, et KGB Asjadevalitsuse struktuuris eksisteeris rida osakondi, mis tegelesid igaüks oma lõiguga müstilis-esoteerilises ja paranormaalses uurimustöös.

Õpiti tundma ja arendati inimteadvuse erinevad mõjutusmeetodeid, nii psüühilis-sisenduslikke (hüpnoos), kui tehislik-füüsiliste väljade kasutamisel põhinevaid.

Spetsiaalsetes laborites töödati välja ka kemoteraapilised vahendid samade eesmärkide saavutamiseks.

Nn. "Katajevi" labor Novorossiiskis töötas indiviididega, kel oli mingeid paranormaalseid või ekstrasendentaalseid võimeid.

Koguti neid inimesi üle kogu Nõukogude Liidu.

©huna, Mervekaite, Kljavin, need nimed olid omal ajal tuntud laialdaselt.

Inimesed kes omasid mingeidki tavateadusele seletamatuid võimeid, sattusid momentaalselt KGB huviorbiiti.

Neile tehti lihtsalt pakkumine, millest ei olnud võimalik keelduda. Olen vestelnud inimestega Eestist, kes läbisid kunagi selle kadalipu.

Vastavad tehnilised instituudid ja osakonnad tegelesid otseselt tehnilise, rakendusliku uurimustööga.

Meteoroloogilise relva arendused, geoloogilis-tektooniline relv.

Erinevad katsetused madalsagedus generaatoritega, elektromagnetiliste impulss ja lasergeneraatoritega.

Nõukogude Liidu kõrgeimal juhtkonnal oli alati eesmärk kõiki oma ettevõtmisi ja püüdlusi dubleerida.

Samad eesmärgid ja ülesehitus nagu KGB:l oli ka sõjaväeluure GRU aparaadil.

Nii saadi tulemusi erinevatest allikatest ja tekkis riigi ja partei juhtkonnale nii meelepärane konkurents.

Väga sarnased olid NL:is võimul olnud jõudude püüdlused kunagise III Reichi omadega.

Olid kummalised uurimisgrupid kes kogusid infot UFO:de ja maaväliste ilmingute kohta, "ekstrasentsid" kes püüdsid võtta ühendust nii mineviku kui tulevikuga, maaväliste ja paralleeltsivilisatsioonidega.

On teada, et Nõukogude võim saatis mitmeid ekspeditsioone Sise-Mongooliasse ja Tiibetisse.

Eesmärk sama mis Saksamaal.

Leida müütiline Shambhala ja saada iidseid teadmisi. Kõiki ekspeditsioone kureeris otseselt OGPU ja Poliitbüroo liige Chitcherin.

Ekspeditsioonide juhiks oli vene juhtivaid parapsühholooge Barchenko.

Osadel OGPU poolt finantseeritud ettevõtmistel osales ka Nikolai Roerich.

Vaatamata mitmetele jõupingutustele aastatel 1925-1934, pidi Venemaa tunnistama Tiibetis oma läbikukkumist, Dalai Lama nägi nende kavatsusi läbi.

Venemaa arhiivides säilitatakse tohutut hulka tõendeid, mis kirjeldavad Nõukogude inimvihkajaliku rezhiimi ponnistusi parapsühholoogilise ja esoteerilise maailma tundmaõppimisel ja teadmiste hankimisel, eesmärgiga igal võimalikul moel põlistada oma võimu.

Viimastel aastatel on paljud materjalid jõudnud ka avalikkuse ette.

Üritan nüüd vähehaaval neid Teieni tuua.

Muidugi peab märkima, et võrreldes III Reichi materjaliga on need veidi kahvatumad, ei sisalda paraku nii palju visuaalset materjali ja tihtigi on teemad lõpetamata, või siis asjaosalistele lõpetatud nagaanipauguga keldrivõlvide vahel.

Helilainetel on aga komme sumbuda.

KGB kosmosetoimikud

Nelja aastakümne vältel on kosmoses viibinud erinevatest maadest rohkem kui 400 inimest.

Ilmaruum oma sinkjasmustade sügavuste ja säravate tähtedega on siiani inimesele teadvusele püüdmatu, imeline keskkond.

Suurem osa kosmoses viibinute meelelisel tasandil kogetust on aga kõikide riikide võimustruktuuride poolt salastatud.

Enamus kosmoses viibinuistki vaikib kogetud müstilis-meelelistest muljetest.

Põhjuseid võime ainult mõistatada.

Mida leiame siiani pitsatit ERITI SALAJANE kandnud vene ametkondlikest dokumentidest?

Kõigepealt huvitav maapealsete objektide optilise suurenduse efekt.

Juba Juri Gagarin mainis oma raportis, et lennates orbiidil Krimmi kohal, suutis ta palja silmaga äkitselt eristada Simferoopoli linna maju ja aedu.

Olgugi, et 300 kilomeetri kõrguselt peaksid sellise suurusega objektid olema taustast eraldamatud.

Kosmonaut Vitali Sevastjanov: "Täna nägin ma lõpuks Sotshit. Selgelt oli eristatav sadam ja meie väike kahekorruseline majake!"

Seda kummalist fenomeni kinnitas ka Juri Glazkov: "Lendame Brasiilia kohal, korraga näen kitsast maanteelinti!

Sellel ukerdamas sinist autobussi, tohutu pakikoorem katuseraamil."

Georgi Gretshko aga nägi ja fotografeeris tohutut "jääpanka" aeglaselt pilvede kohal "ujumas".

"Vahel avastab inimpilk kosmosest midagi vägagi kummalist", seisab Georgi Mihhailovits Gretshko ametlikus raportis, "Mongoolia kohal märkasime korraga" inimese kujutist! Tema suurus, silmaga hinnates oli oma sada kilomeetrit.

Selgelt võis eraldada pead, õlgu, lumist mantlit seljas, jalgu. Nimetasime ta Juri Romanenkoga"lumeinimeseks".

Eraldi on dokumentides toodud kummalised helid ja häälitsused mida orbiidil viibinud kosmonaudid on registreerinud.

Omamoodi "poeetiliselt" on raporteerinud kuuldu Vladislav Volkov. (hukkus maandumisel 1971 aastal koos G. Dobrovolski ja V. Pazaeviga )

: "Meie all maakera öös. Ja äkitselt, kui olematust tuuleiilist kandus meieni" koera haukumine.

Ja siis selgelt- lapse nutt! Ja veel mingid hääled, nagu paljude inimeste jutuvada tundmatus keeles.

Seletada seda pole võimalik!"

Juri Gagarin on raporteerinud, et orbiidil viibimise ajal kuulis ta tihti erinevat muusikat.

Mingit idamaiste pillide esitust, siis d¾ässi, puhkpilliorkestrit - millest see oli põhjustatud, ei osanud seletada.

Sama on kinnitanud ka kosmonaut Aleksei Leonov.

Kosmonaut-uurija Georgi Gretshko:

"Kord viibides orbiidi ja täpselt kurikuulsa Kap Horn:i neeme kohal, kus läbi ajaloo on hukkunud palju laevu, kuulsin äkilist tormimüha, tohutute lainete murdumist.

Oli tunne nagu ma ise viibiksin tormi meelevallas, mind haaras kohutav hirm ja paanika, läks vaja suurt tahtejõudu, et sellest üle saada."

Nagu raportitest võib lugeda ilmneb orbiidil tihti nn. "juuresoleku efekt".

Mingil hetkel kosmonaut äkitselt tunnetab ja seda on täheldatud ka grupiviisiliselt, et keegi seirab, vaatab selja tagant ja väga "raske" pilguga.

Ja edasi annab see "nähtamatu manukas" endast märku kummalise, sisemises teadvuses kaikuva kõlatu sosinaga:

"Liiga vara, liiga vara ja vääral kombel tulid siia. Usu mind, oma esiisa. Poeg, Te ei pea siin olema! Naase Maale, ära patusta Looja seaduste vastu!"

Tihtigi järgneb sellele n.ö. "tõestuseks" mõni väike, vägagi isiklik ja tähendusrikas perekondlik detail juba lahkunud vanemast generatsioonist.

Kes ometi on see "sosistaja"?

See fenomen on registreeritud läbi ajaloo paarikümnes pardaraportis.

Edasi leiame veel kummalisemaid fenomene.

Kosmonaut-katselendur Sergei Kritchevski on kolleegide poolt kogetu põhjal dokumenteerinud järgmise juhtumi: "Kogesin kosmoses midagi väga müstiliselt kummalist: - Orbiidil viibimise kahekümnendal paeval hakkas mu maise, inimliku keha teadvustunnetus korraga muutuma.

Lisaks ma "lülitusin" mingisse kummalisse informatsioonivõrku. Sellest võrgust sain infot meie kosmosekompleksi peatselt ähvardavast avariist."

Edasi tunnetas kosmonaut mentaalselt oma keha edasist moondumist millekski väga kohutavaks.

Samaaegselt orbiidil viibinud kolleeg kirjeldas kosmonaudi kummalist ümberkehastumist.

"Ta kehahoiak, liigutused, miimika, häälitsused meenutasid nagu mingit - dinosaurust!"

Kosmonaut ise tajus nagu ta oleks sammunud mööda mingi tundmatu planeedi pinda, ületades lõhesid ja kuristikke.

Ta kirjeldas värvikalt "oma" käppi, soomust, ujunahku suurte küüniste vahel.

Oma seljanahal tundis ta kõikuvaid turja luuplaate.

Nähtavasti mingil kummalisel ja arusaamatul moel muutus inimese sisemine teadvus, ta transformeerus teise, tundmatu maailma olendiks.

Enamus kosmonautidest on läbi ajaloo pidanud kosmoselennu ajal oma isiklikke päevikuid.

Nende märkmed kirjeldavad isiklikke tundeid, emotsioone, kaemusi.

Sealhulgas ka kõike ülikummalist mida nad on kogenud kosmoses viibimise ajal.

Neid märkmeid üritatakse meeleheitlikult varjata kompetentsete organite eest.

Organid (KGB, GRU, jt.) pingutavad jälle mis kole, et neid päevikuid kätte saada.

Kosmonautide vastumeelsus märkmete avaldamise vastu on arusaadav.

Kardetakse et kirjutatu põhjal võidakse neid tunnistada hullumeelseteks, kuni sulgemiseni vastavasse raviasutusse.

See aga tähendaks nende karjääri, praktiliselt kogu elu lõppu.

Iga kosmonaut ja lendur elab ju selle nimel, et lennata.

Vähesed, nagu kosmonaudid Glazkov, Gretshko on kõik kogetu ametlikult, dokumentaalselt fikseerinud.

Organite andmebaasides on veel üks kummaline fakt.

Praktiliselt kõik kosmoses viibinud spetsialistid, on peale eemalejäämist aktiivsest teenistusest, hakanud tegelema paranormaalsete ilmingute ja nähtuste uurimisega.

Peale mõne erandi kes kuuluvad tänaseks Vene Õigeusu kiriku aktiivsete liikmete hulka.

See fakt on aga ideoloogiliselt väga taunitav.

KGB Koola toimik

Vene eriteenistuste eriline huvi kõige paranormaalse vastu on teada läbi ajaloo.

1921-1922 organiseeris akadeemik Aleksandr Barchenko selleaegse Venemaa salapolitsei, OGPU juhi Felix E. D¾herzinski ülesandel, ekspeditsiooni Koola poolsaarele.

Ekspeditsiooni koosseisu kuulus 13 inimest, teadlasi, spetsialiste, eri valdkondade asjatundjaid, fotograaf.

Eesmärgiks oli selgitada välja kohaliku elanikkonna massilise haigusliku hullumise ehk nn. polaarpsühhoosi põhjused.

Inimesed langesid äkiliselt, ilma selge põhjuseta mingisse kummalisse transsi.

Sarnanedes zombidele, jätsid maha oma pere ja elamud ja rändasid sadade kilomeetrite kaugusele tundrasse.

Inimesed vankusid jalgadel, kordasid mingeid kummalisi monotoonseid liigutusi, ümisesid fraase mingis tundmatus keeles, olid tundetud valu vastu.

Ekspeditsioonile oli andnud mandaadi Venemaa Inimaju ja Psüühika Uurimise Instituut, finantseeris seda aga OGPU.

F.E. D¾herzinski, kes tundis Barchenko parapsühholoogia ja telepaatia-alaste uurimuste vastu suurt huvi, andis talle juhtimiseks vastava OGPU osakonna.

Uurimistööks eraldati küllaltki aukartustäratavad rahalised vahendid, samuti tagati Barchenkole ligipääs kõikidele arhiividele ja suvalisele informatsioonile.

Oma uurimustöö käigus Koola poolsaarel, keset tundrat, paikkonnas, kus eeldatavalt toimusid kummalised sündmused, satuti ühtäkki mingile ebaharilikule, tundrapinnasesse viivale urulaadsele avavusele maapinnal.

Mitte keegi ekspeditsiooni liikmetest ega saatemeeskonnast ei julgenud sellese urgu ronida.

Segas kummaline, paaniline hirm, mis haaras igaühte, kes üritas isegi läheneda sellele avavusele.

Pealtnägija sõnul: - Tekkis selline tunne, nagu sul elusast peast tõmmataks maha kogu keha kattev nahk...-.

Just selles ümbruskonnas toimusidki need kummalised "mõistusekaotused" kohaliku elanikkonnaga.

Ekspeditsioon otsustas seda urgu ja ümbruskonda fotografeerida.

Aga kui pildid olid ilmutatud, nähti, et aegvõttega tehtud ülesvõttel seisis teiste hulgas, fotograafi taga keegi tundmatu kummalise peakattega.

Keegi ekspeditsioonist ei olnud seda inimest näinud, veel vähem, et oleks kunagi tundnud.

Kõige huvitavamad avastused ootasid ekspeditsiooni aga Seidajärve ääres (Seidajärv- Lapi (Saami) keeles Pühajärv).

Inimtühjas tundras avastati mingid geomeetriliselt korrektsed tahutud kivitahvlid, valgest kivist sammas, ja vähese taimestikuga kaetud kummalised sihid maapinnal.

Nii oli üles tähendanud oma päevikusse ekspeditsioonist osavõtnud teadlane-astrofüüsik Aleksandr Kondain: "Ühes kuristikus me avastasime kollakas-valge samba, nagu hiiglasliku küünla, aga selle kõrval, tohutu täpsusega töödeldud kuubikujulise kivi..."

Järve vastaskaldal, vertikaalselt ülespoole tõusval kaljuseinal, oli selgelt näha sajakonna meetri kõrgune, ülestõstetud ristatud kätega inimfiguur.

Kohaliku legendi põhjal oli ammustel iidsetel aegadel tunginud saami rahvale kallale hiiglane nimega Kuiva.

Vaatamata oma vaprusele ja rängale võitlusele ei suutnud saami rahvas teda võita.

Siis pöördusid rahva nõiad ühispalves oma jumalate poole tähtedel.

Märatseva hiiglase hävitamiseks heitsid jumalad ta pihta välguvihu mis põletas koletise hetkega tuhaks.

Välk aga jättis kaljule vaid kontuuri hiiglase kehast.

Rahvas hakkas ajapikku seda jälge nimetama "Kuiva-vanaks".

Ekspeditsiooni kummalised leiud kutsusid selleaegsel nõukogude Venemaal esile sensatsiooni.

Akadeemik Barchenko oli veendunud, et leidis iidse, senitundmatu tsivilisatsiooni jäljed, müütilise Hüperborease.

Vanad kreeklased kutsusid hüperborealasteks kauge põhja elanikke, kes elavad Borea, st. "põhjatuule" taga, nende maad aga, Hüperboreas, mis väidetavalt kadus maapealt 15-20 tuhat aastat tagasi.

Fakt on aga see, et OGPU oma juhi Feliks Dzherzinski andis koheselt käsu kõik kogutud materjalid rangelt salastada.

1937 aastal A. Barchenko arreteeriti. Konfiskeeriti raamatud, märkmed, päevikud...

Esitati süüdistus terrorismis ja spionaa¹his välisvaenlase kasuks. 25 aprillil samal aastal ta hukati Kirovi vanglas nagaanilasuga kuklasse.

Kogu konfiskeeritud materjal seisis aastaid Ljubljanka arhiivis, siis aga kadus jäljetult.

-------------------------------------------------------------------------------

1997 aastal siirdus Koola poolsaarele saladusliku Hüperborea otsinguile ekspeditsioon filosoofia teaduste doktori Valeri Demini juhtimisel.

Seegi grupp siirdus püha, kolmest küljest kaljudega piiratud Seidajärve rannale.

Ka nüüd oli mida avastada.

Viiesaja meetri kõrgusel merepinnast, kõrgendikul, avastati võimas kompleks: nö. "kükloopiline" rajatis, ehitatud kunagi kas kultuslikul või kaitse eesmärgil.

Geomeetriliselt täpsed kiviplaadid saladuslike märkidega ja selgete tehnoloogilisest töötlemisest pärinevate jälgedega.

Lisaks sellele arvatava observatooriumi jäänused, rajatud kaljukivimitest ning taevasse sihitud 15 meetrine kivirenn visiiridega, mis tervikuna meenutavad kuulsat Ulukbeki observatooriumit Samarkandis.

Seidajärve areaalist leidsid ekspeditsiooni liikmed hulga nn. geoglüüfe (gigantseid maapinnale kantud kujutisi).

Peale 100-meetrise "Kuiva-vana" ristatud ülestõstetud kätega, on teisel mäeküljel vaadeldav umbes 400-meetrine "valguskolmhark".

See kujutis ületab oma mõõtmetega peaaegu kahekordselt sarnase ja laialdaselt tuntud valge "kandelaabri" geoglüüfi Peruu kiltmaal.

Nagu arvavad ekspeditsiooni liikmed, kinnitab kõik see, et Koola poolsaarel eksisteeris kunagi iidne tsivilisatsioon, mille jäljed avastas esimesena ajaloos akadeemik Aleksandr Barchenko, ehkki tal ei õnnestunudki selgitada selle kummalise "polaarpsühhoosi" põhjuseid.

Hüperborea asetsemine kesk Lovozero tundrat, vajab veel lõplikku tõestamist, aga üks on selge, see paikkond varjab mingit suurt ja iidset saladust.

---------------------------------------------------------------------------------

Ühe tollajal asjaga kokkupuutunud isiku mälestustest: 1982 aastal puutusin töö asjus kokku selleaegse NSVL Geoloogiavalitsuse tegelastega.

Kord juhtusin nägema salastatud geoloogilist gaasi- ja naftamaardlate kaarti.

Kuna asi huvitas, nagu salastatud materjalid ikka, siis peale uurimist küsisin spetsialistilt, miks on see kaart (just põhjaregioon) mitmes kohas mustaga viirutatud.

(Neid alasid oli Koola poolsaarel, suur laik oli Jamali poolsaarel, Taimõri poolsaarel, Obi ja Irtõshi alamjooksul, Põhja Uuralites ja mujalgi.)

Spetsialist vastas, et nende aladega on seotud mingi jama...

Kui neisse kohtadesse on üritatud rajada asustatud punkte, asulaid, sõjaväeosi, ilmajaamu, siis elanikkond kipub ära surema.

Ja seda väga kummalisel kombel.

Kes ei sure ära, need lähevad peast sassi.

Paljud jäävad kadunuiks.

Jalutavad lihtsalt lumetuisku.

Milles asi, ei tea, teadus ei oska seletada.

Nähtavasti seotud millegagi sarnasega mida uuris akadeemik Barchenko.

Ja veel Hüperboreast.

Vanades Eesti muistendites on mitmelgi pool juttu Lapi võimsatest nõidadest.

Ju seal Seida-järve kandis Lapimaal siis midagi ikka kunagi eksisteeris. Rahvasuu teatavasti ei valeta.

--------------------------------

KGB:lane Mihhail

Kümmekond aastat tagasi viibisin oma tööülesannete tõttu tihti Arhangelskis, Põhja-Venemaal.

Kuna tööprotsess kulges seal aeglaselt, tuli ka oma vaba aega kuidagi sisustada.

Suurt polnud talvises linnas midagi ette võtta, aja tapmiseks võis kasutada vaid kohalikku Dünamo spordiseltsi jõusaali ja Intouristi restorani.

Mõlemas asutuses käis vägagi värvikas seltskond.

Tutvusin aja jooksul paljude kummaliste ja huvitavate tüüpidega.

Selle-aegsel venemaal oli nn "nerazbirihha" -ajastu.

Kõik üritasid teha äri.

Riigitehaste direktorid, trustide varustajad, salajaste instituutide laborijuhatajad kuni kohalike majavalitsejate ja raudtee vagunisaatjateni.

Paaniliselt otsiti kontakte, väljundeid välismaailma.

Üks kõige huvitavamatest ja koloriitsematest kujudest paljude seas, oli minu juhututtav Mihhail Mihhailovitch. (Hiljem selgus, et tegemist oli KGB kapteniga).

Kord kui olin Mihhailil külas tema kahetoalises korteris "Hrustshovkas", mis seisis Dvinaa kaldapealsel, paluti mind lahke perenaise poolt lauda keha kinnitama ja degusteerima kohalikku puskarit.

Pereisa Mihhail, kuna ta oli degustatsiooniga tegelenud terve eelmise nädala, spetsialiseerus nüüd, perenaise rõõmuks, ainult keefirile.

Erilise uhkusega serveeris lugupeetud pereproua tomatisalatit värsketest tomatitest. "Need on meie oma tomatid, täna korjatud!"

"Mis moel, õues on ju ligi nelikümmend miinuskraadi, kas tõesti on teil triiphoone?" avaldasin mina siirast imestust.

" Jaa!" Peremehe piinatud näole ilmus hädist naeratust markeeriv grimass- "Tule vaata!"

Korteri kinniehitatud rõdule, (kusagil poolteist-kaks ruutu), oli rajatud korralik tomatikasvatus.

Rohelised taimeväädid, ilusate punaste viljadega, ronisid kõrgusesse.

Minu üllatanud nägu nähes sõnas Mihhail: "Ja kütan seda värki, näed sellega..."

Keset rõdu rippus õhus, kahe läikiva vasktraadi otsas, hall torujupp.

Pikkust nii 25-30 sentimeetrit, läbimõõdult paar neli.

"Ole ettevaatlik, traadid on pinge all ja see toru on tuline!" ütles ta kui üritasin torusse sisse piiluda.

Toru ühest otsast paiskus välja tugevajõuline tuline õhuvool, nagu ventilaatorist, teisest jälle imes õhku sisse.

Kui kiikasin toru sisemusse, siis nägin, et see on seest tühi.

Ei mingit ventilaatorit-propellerit, ei mingit liikuvat osa.

"Kurat, mis moel see töötab, mis seda tugevat õhuvoolu tekitab?" küsisin ma hämmeldunult.

"Küsi midagi lihtsamat, sellest pole keegi veel aru saanud!" vastas Mihhail,

"Mul on Severodvinskis (suletud linn, Dvinaa suudmes, paar kolmkümmend kilomeetrit Arhangelskist, Punalaevastiku Põhjamere sõjasadam) üks tüüp"...

"Leiutaja. Kuldne aju!"

"Kuus klassi haridust!"...

"Ainult kärakat paneb ropult."

"Kui jälle aga selge hetk, siis nuputab selliseid asju välja!"... Seletas Mihhail tähtsa näoga, kefiiriklaas värisevas käes.

"Kui sa vaid näeksid mida ta veel kokku kruvinud on! Oi-oi!..."

"Ja ega sinusugusele koolis käinud inimesele võigi kõike näidata... saad närvivapustuse ja pärast paned kuu aega tina!"

"Sain selle leiutajaga tuttavaks, kui meile kontorisse saabus signaal, et üks kaabakas tolgendab sadamas ja üritab allveelaevnikele maha parseldada, tähendab piirituse vastu vahetada, mingit riista mis õhust joogivett teeb.

"Ja mitte nii, et vaevu kraanist tilgub, vaid ikka ämber pooles tunnis!..."

"Me pärast veel irvitasime, et tee parem niisugune riist, mis õhust samakat teeb, siis sul ju mured murtud!"

"Leiutaja vastu, et ei või!

Ta olevat juba kaks korda selle eest kohtulikult karistatud ja pealegi käivat piirkonnavolinik kogu aeg tema garaa¾hitöökojas peale passimas!"

"Kurat! Lähme nüüd tuppa, moor läks naabrieide juurde, ma panen siva lõuatäie samakat, hirmus pohmakas veab lõusta viltu!..."

Saanud oma annuse, võttis Mihhaili näol vähehaaval aset harilik heasüdamlik ilme.

"...Jaa, see sell on kibe vend!".

"Lendasime ta töökojale osakonnaga peale, mida kõike me seal ka ei näinud!"

Igasugused kummalised riistad, masinad, torud ja voolikud.

Kui peremees oli esimesest ehmatusest toibunud ja nägi, et seekord pole tegemist mingite miilitsa-tolvanitega, vaid haritud ja lugupeetud inimestega, hakkas uhkusega demonstreerima oma kätetööd: "...Näete, see on portatiivne reaktor mageda vee valmistamiseks....

See ei kontsentreeri õhuniiskust vaid valmistab vett õhust!

Saate aru,... kas kaalikas vaaritab?...

Kui see panna teist-pidi tööle, siis põhimõtteliselt peaks veest õhku tegema!...Pole teist veel niipidi proovinud...

Vajab tööks alalisvoolu, sellega peab veel tegelema..."

"...Selles retordis on aga bakterid, mis söövad ära igasuguse saasta, õli, kunstväetise, lihtsalt solgi....

Kui seda bakterit pommiga bur¾huidele pähe visata, siis sööb ära kogu nende nafta, ka selle mis alles maa sees on!..."

"...Aga see riist on rakukesta muundaja.

See muudab oma kiirgusvõngetega rakud läbipaistvateks..."

"...Vot vaadake!"

"... Need kalad akvaariumiga on nüüd kaks päeva generaatori väljas olnud!..."

"...Noh ja näete, vaadake hoolega!..."

".... Kala ujub, aga mis näha on?....

...Ainult silmad ja sitasoolikas!" - määrdunud maikasärgiga tegelane vahtis võidukalt ringi...

"Me poistega vaatasime suu ammuli...".

"Kurat, sellest värgist ei või kindlasti kuhugi raporteerida...". "

Eriosakond teeb isiklikku toimikusse märke ja saadavad erru...".

"Või ravile.... Või mõlemaid".

"Otsustasime üksmeelselt kogu loost vaikida".

"Garaa¾hi-geenius" aga kinkis meile näed, need torud..."

Mihhail korkis lahti uue pudeli.

"...Eelmisel kuul käisin jälle selle venna juures, viisin talle mõned allveelaeva mahakantud hõbeakud..."

"Kutsus uut riista vaatama!" - "Vihr-mootor, nagu ta seletas."

"Näed, käivitamiseks kulub vaid pool ämbrit vett ja suruõhku...".

"Edasi töötab peaaegu autonoomselt, vajab vaid veidi suruõhku, põhiliselt genereerib ise tööenergiat keerisest!..."

"Ja siis- Mihhaili hääl kahanes sosinaks,- ..." näitas ta mulle oma kassi, Vaskat!..."

"Kurat, suur paks kass, ta oli mingil moel kõik karvad kassil maha ajanud!"

"Kass istus, suures pleksiklaasist kastis ja lakkus rahulikult oma kõhtu..."

"...Püha Jumal, ma ei uskunud oma silmi!..."

"Kommunisti ausõna!"... ütles Mihhail ja lõi sõnade kinnituseks kiirelt, õigeusu kombe kohaselt, risti ette...

"Kass oli läbipaistev! Kurat, kõik kondid olid selgelt näha!"

"Nagu kopsuröntgenis!".

Kuulasin viisakalt, vahele segamata Mihhaili jutule, üritades oma tagasihoidliku inseneriharidusega kuuldut seedida.

Õhust vett? Võimalik.

Veest õhku? Natuke kahtlane.

Nafta- ja kõigesööja-bakter? Võimalik.

(Omal ajal "Desintegraatoris" Altmere Urmasega koos töötades sai tutvust tehtud ülikummaliste bakterikooslustega).

Läbipaistvad kalad-kassid? Väheusutav, vähemalt mitte elusana.

Vihr-mootor? Nähtavasti midagi sarnast hüpoteetilisele Schaubergeri-mootoriga.

Ilmselt Mihhail märkas mu sisemist mõtisklust: "Tead mis, vennas, sina oled "pribalt", tähendab, sinusugust kahtlast fa¹isti Severodvinskisse ei lase keegi, Sul pole "dopuskit"!

"Aga järgmine kord, kui tuled, toon leiutaja siia, Arhangelskisse, võtan osakonnast UaZi ja toon mõned ta riistad ka!..."

"Siis näed ise!"

"...Sa käid niikuinii igasuguste Lääne bur¾huidega läbi, ehk müüme mõne riista neile maha, ah?"

"...Kurat, moor kodus vigiseb iga päev, peaks siit välja kolima, maja ehitama, et oleks ikka oma aiamaa, plank ümber ja kõik!..."

Paari päeva pärast lendasin Arhangelskist minema.

Töö viis pooleks aastaks Venemaast kaugele.

Huviga ootasin järgmist Arhangelskisõitu ja uut kohtumist Mihhailiga.

Ühel õhtupoolikul seisingi priimusepetrooli järgi haisevas trepikojas, Mihhaili ukse taga, käes kilekott kohustusliku "Vana Tallinna" ja Kalevi assortiikarbiga.

Peale pikka ootamist uks avanes.

Uksel seisis Mihhaili proua oma pleekinud hommikumantlis.

Istusingi juba sama laua taga, kus viimati kuulasin Mihhaili pajatusi.

Vahepeal oli Dvinaa jõudnud palju vett merre toimetada ja juhtunud oli igasuguseid asju.

Ja mitte häid.

Nähtavasti ei pidanud Mihhail vastu naise vingumisele ja võttis ette äri.

Sellesse ei olnud segatud meie leidurmees.

Hoopistükkis Arhangelski metsatöötluskombinaadi direktor.

Oli mis oli, aga kogu seltskond, eesotsas selle direktori ja meie Mihhailiga istusid nüüd kohalikus eeluurimisvanglas.

Kuulasin ära selle kurvastava uudise, tõrjusin pereproua ülevoolava külalislahkusega pakutud öömaja ja seadsin ennast vaikselt minekule.

Õues seisatasin korraks Dvinaa kaldapealsel ja vaatasin tagasi. Eemal hämaruses seisis Mihhaili "hru¹tshovka", aga isegi siit eemalt, nägin ta korteri rõdul ilusaid punaseid tomateid.

.............................................................................................

Hiljuti ilmus Venemaa ühes provintsiajalehes jutustus kellestki Sergei Murakinist, Severodvinskis (Arhangelski oblast) elavast "rahva-leiutajast".

Peale seda publikatsiooni rääkis temast ühtäkki kogu press - nii kohalik kui üleriigiline.

Nagu siis teatati, näitas Murakini poolt loodud hüdropneumo mootor Zukovskis, CAGI:s (Aero-Hüdrodünaamika Keskinstituudis) ülikõrget kasutegurit.

Instituudi teadlased tegid läbiviidud katseseeria põhjal järgmise otsuse: hüdropneumo mootorit võib kasutada mitte ainult kui ajamit või käitusseadet eri eesmärgiga masinates, aga ka nagu generaatorit, väikese ja keskmise võimsusega elektrijaamades.

Nobeli preemia laureaat, akadeemik Zhores I. Alferov sõnas sellest leiutisest: "Kuidas ja mis põhimõttel töötab see hüdropneumomootor me ei mõista- aga vaatamata sellele ta töötab!..."

Lisaks sellele "mõistusevastasele" mootorile üritab leiutaja patenteerida ka unikaalset tuulegeneraatorit millele samuti puudub maailmas analoog.

Paraku ei suuda leiutaja ise, ega valitsevad teadusringkonnad kirjeldada seadmetes toimuvaid protsesse olemasoleva üldtunnustatud terminoloogia abil.

Sergei Murakini leiutised vaatas läbi rahvusvaheline "Globaalenergeetika" nõukogu.

Kõrgetasemelise nõukogu liikmeteks on viis Nobeli preemia laureaati, hulk tuntud akadeemikuid ja professoreid.

Nõukogu liikmete tunnistusel, haaras neid, peale Murakini leiutistega tutvumist omamoodi "õudus".

Leiutised eksisteerivad ja töötavad, läbivad edukalt katseseeriad, aga nn. "üldtunnustatud" füüsika seadustele nad ei vasta.

Näiteks pole siiani suutnud keegi vastata küsimusele mille varal hüdropneumomootor töötab, omades sellist kõrget kasutegurit? Samuti ei suudeta seletada miks on Murakini muinasjutulise välimusega tuulegeneraatoril nii ennenägematult kõrge kasutegur, lisaks võimsus kuni 1000 megawatti?

Murakini oma sõnul põhinevad tema leiutised pöörleval liikumisel mis töötavad eripidiste aero- ja hüdrodünaamiliste keeriste kruvipõimumisel.

Paraku on see edasiliikuvate ja tagasipöörduvate keeriste põimumisteooria praegusele aerodünaamikakoolkonnale arusaamatu.

Kahesuunaliste keeriste põimumisteooriat ja Murakini mootoreid enim uurinud Astrahani Riikliku Tehnikaülikooli teadlaste sõnul võivad need leiutised põhjustada sellisel proosaliselt traditsioonilisel alal, nagu mootoriehituses otsese revolutsiooni.

Põhjus: pöörleva liikumise muutumisel edasiliikuvate ja tagasipöörduvate keeriste kruvipõimumiseks (ja ka vastupidi) puuduvad Murakini seadmetes täielikult sellised "asendamatud" detailid nagu vänt, keps ja väntvõll!

Raske uskuda, aga kõik töötab ja kuidas veel!

Murakini sõnul on tal veel teisigi leiutisi.

Aga ta ei kiirusta neid korraga avalikustama, sest tema sõnul: "...Ma väga kardan, et teadus ei peaks sellele koormusele vastu, sest õige on küll arenguga kiirustada, aga teha tuleb seda võimalikult aeglaselt!"

Oma sõnul loodab leidur väga, et ta leiutised rakendataks kõigepealt kodumaa hüvanguks.

Oma leiutiste kopeerimist ja teadmiste vargust leidur ei karda. Tema sõnul ei ole ta leiutanud midagi uut, kõik tema poolt loodu on lihtsalt kord juba olnud, aga unustatud vana.

Praeguses teaduses valitsevate teadmiste põhjal tema loomingut ei ole võimalik kirjeldada, veel vähem kellegi poolt kuritahtlikult kopeerida.

Dr. Jeykil ja hr. Hyde

KGB ja tema eellaste üheks tähtsaks ülesandeks läbi kogu oma olemasolu oli Venemaa ja hilisema Nõukogude Liidu kõrgeima nomenklatuuri elu, tervise ja eksistentsi igakülgne tagamine ja turvamine.

See ülesanne oli jagatud paljude struktuuride vahel.

Paljuski nende eri struktuuride tegevus ja töö kattusid.

Töötasid osakonnad KGB asjadevalitsuse alluvuses.

Osa struktuurist allus aga Venemaa Teaduste Akadeemia haldusalasse.

Juba Lenini ajal rajatud Inimaju Füsioloogia Uurimise Instituudi alluvuses töötasid sajad teadlased, uurijad ja muud vähemad "asjapulgad", et leida igavese elu eliksiiri auväärsele nõukogude eliidile.

On materjale mis annavad faktilist kinnitust riiklikult finantseeritud alpinistigruppidest, kes tolknesid köie otsas maa ja taeva vahel Pamiiri kõrgmäestiku kaljudel vaid ühe eesmärgiga, hankida legendaarse "Kremljovskaja Nastoika" valmistamiseks vajalikku saladuslikku "Mumiod".

Varustati terve uurimisinstituudi haigla ülimoodsate vahenditega, et tagada Ülemnõukogu Presiidiumi "elavate surnute" eksistentsi. Barokambrid hapnikuga, nn. "elus toit", ioniseeritud õhk Kremli ruumides jm.

Eraldi tasub käsitleda meetodeid, millega üritati hinnata ja ette ennustada kõrgeauliste Kremlibojaaride maist elukaart.

Üks lugupeetud spetsialistidest kellele oli usaldatud sellise riiklikult ja "maailma-ajalooliselt" tähtsa küsimusega tegelemine on praegune rahvusvaheliselt tunnustatud sotsiaalmeditsiini professor, Londoni, Dublini, Leon ülikoolide teadusnõukogude liige, Jevgeni Chernosvitov, üle 200 teaduspublitseeringu autor.

Tema selleaegse kõrgeima N-Liidu juhtkonna poolt tunnustatud teooria põhines aastakümnete pikkusel surnud isikute surimaskide uurimisel.

Nimelt oli J.C. fikseerinud tõsiasja, et surnud isikute näopooled on kummaliselt sümmeetrilised.

Samade isikute eluajal tehtud fotod, portreed annavad aga tunnistust näopoolte selgest asümmeetriast, erinevusest.

(Igaüks võib teha lihtsa eksperimendi: Võtke oma foto ja taskupeegel, kus peegel on mõlemal küljel.

Asetage peegel vertikaalselt portree sümeetria-(nina)joonele.

Nüüd võrdlema.

Vaadelge kõigepealt seda nägu, mida näete moodustuvat vasemast fotopoolest ja peegeldusest vasakul peeglipoolel.

See on sarnane Teie näole, aga ainult vähemal või enamal määral.

Nüüd vaadelge peegli abil moodustuvat nägu oma foto paremast poolest.

Samuti leiate osalist sarnasust.

Kõige üllatavam on aga see, et need kaks näotüüpi Teie näost - "parem" ja "vasem" - üldjuhul erinevad teineteisest!

Ja siin ongi Teile teie sisemuses peituvad doktor Jeykil ja härra Hyde.

Edasi tuleb võtta fotod, mis on Teist tehtud eri aegadel, näiteks portreevõtted mis on teist tehtud viisteist, kümme, viis aastat tagasi ja teha ka nendega see trikk taskupeegliga.

Näete väga tähtsat ja paljutähenduslikku fakti- Teie näo iseloomulikud parem-vasakpoolsed erinevused vähenevad aastatega.

Muuseas, toimub see protsess geomeetrilises progressioonis. Selle põhjal on professor Chernosvitovi metoodika alusel võimalik puht aritmeetilisel teel väidetavalt võimalik välja arvutada Teie "järelejäänud aastad".

Täpne metoodika koos vastavate valemitega, on aga paraku KGB valduses.

Noortel inimeste näod on tänu just oma asümmeetriale väljendusrikkad ja meeldejäävad.

Aastatega kaotab inimese nägu oma eripära, näo eripära nagu tuhmuks, lahustuks.

Ja lõpu eel, surma lähenedes kaotab inimnägu oma parem-vasaku eripära täiesti, muutub sümmeetriliseks.

Surimaskid väljendavadki seda absoluutset sümmeetriat.

See fenomen ei sõltu tõestatult sellest, millesse indiviid suri, kuidas ta elutee lõppes, kõrge ea tõttu, haiguse või vägivaldselt võõra käe läbi. Miks?

Inimese ajupoolkerade funktsionaalne asümeetria seletub nende erinevate ülesannetega.

Vasem aju poolkera, lisaks sellele, et ta vastutab inimese käitumise eest, saaks nagu mingil kombel alateadvuslikku informatsiooni tulevikust, et korrigeerida "kandja" tegevust.

("Mis minuga juhtub, kui ma teen nii, või naa?").

Aga parem pool, tundemaailma, emotsioonide ja mõtlemise eest vastutav "vaatab" minevikku. ("Kuidas ma käitusin kunagi sarnases olukorras?").

Sellesamase mineviku ja tuleviku vahel sädelebki meie eneseteadvus, see hetk või teiste sõnadega, kõik see, mida nimetame olevikuks.

Kokkuvõtteks ühel inimesel "tilgub läbi" rohkem minevikku ja ta elab kogu elu vaadates rohkem tagasi, teine on suunatud enam tulevikku - kõik see on näha ka elavas näos.

Surres inimene kaotab selle erinevuse.

Meie näol peegeldub niinimetatud "olevikuhetk".

Seda fenomeni fikseerib ka surimask.

Inimese näoilme sümeetriaanalüüsi metoodika töötavat peaaegu 100% kindlusega.

Seda väidavad endised KGB asjatundjad.

Saladuslik "Raam"

Eellugu.

Hommik.

Venemaa. Baikali sõjaväeringkond.

Riikliku Julgeoleku Komitee Piirivalvevägede raadioluure Zakamenski polk.

Nooremleitnant Gubov tõuseb koikul ehmatusega istuli - keegi kolgib pööraselt ta toauksele.

Ajanud kirsad paljaste jalgade otsa kõigub ta unesegasena ukseni...

Lävel seisab väeosa ülem alampolkovnik Fomin luitunud maikasärgi väel.

Gubov üritab määrustikku järgida, aga polkovnik rahmab tõrjuvalt käega,... ta näos peegeldub pohmellisegane paanika...

"Oi blj...d! Ema, sünnita mind tagasi! Oi emake! Milline mure!..."

"... Äsja tuli ringkonna staabist telefonogramm..."

"Järgmise kuu alguses tuleb meie väeosasse komisjon, tulevad kontrollima uue tehnika kasutust!..."

"Selge, seltsimees Fomin! Lööme jaamad läikima, poisid joonistavad tu¹iga uued tabelid..."

"Vait!... Röögatab polkovnik, "nad tulevad kontrollima seda!"- ja tirib leitnandi kättpidi koridori akna alla -

"...Näed neid kaste seal eemal, kaskede vahel kohe kütuselao kõrval, neis on süsteem "INEI"! (härmatis).

"...Ülimoodne ja kaasaegne sputnikuvarjestuse süsteem! Tehnika viimane sõna!"

"Aga mina arvasin seltsimees podpolkovnik, et neis kastides on materjalid..."

"Vait! Mis kuradi materjalid!..."

"Need tulid pool aastat tagasi, kurat just sel ajal kui ma oma mooriga Pitsundas puhkasin!"

"Esimese saadetise kaotas raudtee ära, aga see raisk jõudis kohale!"

"Alampolkovnik pühkis käeseljaga üle pärlendava otsmiku "Lähme minu juurde!..."

Kasarmutoas valitseb kõrgemale ohvitserile iseloomulik kord ja puhtus.

Jalarätid kuivavad nööril, laual on kaart ja kolmeliitrine purk hapendatud kurkidega.

"Nii, Gubov. Võtad jao mehi, neli Zil:i ja puurmasina, ja paned selle kolu - alampolkovnik uuris mõtlikult kaarti - siia kuuendasse ruutu, näed, kohe Selenga-jõe kõrvale, siia jäärakusse..."

"Aga seltsimees Fomin, see on ju madal koht, kevadel tõuseb Selenga ju..."

"Vait!, see on õige koht! Mida kuradit! See on vennaliku Mongoolia territoorium ja me peame tegutsema ettenägelikult!...mis Selenga..."

"Davai-davai, hakka liigutama, mehed kokku ja kastid autodele!"

"Aga seltsimees polkovnik, meil on ainult kolm Zil:i, neljas läks Ulan-Udesse Teie mööbli järele..."

"Noh mis siis ikka, võtad kolm..- ütleb alampolkovnik ja õngitseb mõtliku näoga purgist kurgi.

Saladuslik "Raam"-2

Nooremseersant Tshabalalajev istub rappuva Zil:i roolis.

Kolonn kolmest veoautost ja puurmasinast rühib tolmupilves mööda Mongoolia poolkõrbet.

Tee on praktiliselt olematu. Savisel punakal pinnasel kulgevad rööpaid võib vaid vaevalt märgata.

"... Eh, ega täna vist väeossa tagasi ei jõua, peame poisid järgi ootama, aga millega nad tulevad, selleks peab ju neljas masin Ulan-Udest tagasi jõudma? Eh, teed tahaks juua!..." mõtiskleb juht, köhides kopsudest tolmu...

Jäärak.

Nooremleitnant Gubov asetab kivikesi mahalaotatud kaardile. "Nii, kaardi järgi olemegi ruudus kuus..."

"Siin on jäärak, sealpool peaks olema Selenga, tundub, et õige koht!"

Sõdurid on autodest välja tulnud, seistakse trobikonnas, väeosa spordi-uhkus hiiglasekasvu ukrainlane Mihhailo hüpitab käes tõukekuuli.

Prapor Minõi lükkab pläru keelega teise suunurka, "...On vast oinas see hoholl Mihhail, tassib oma kuuli isegi auto kabiinis kaasas..."

"Mees nagu härg, 140 kilogrammi, aga pea otsas nagu kassil, neli kuud ootas enne kui müts leiti mis talle lõuani ei vajunud!"... ja sülitab.

"Rivistus!" röögatab Gubov, "Enne kui täiendus kohale jõuab ja hakkame jaama maha võtma, tuleb meil objekt ette valmistada..."

"Minõi, Ogarjov viite läbi proovipuurimised..."

"Mastid püstitame perimeetrile, nende vahele kaevate maanduseks maasse voodireformi..."

"On selge? Hakake rabelema!"

Gubov jälgib veidi sõdurite loivamist ja otsustab siis minna istuda autosse ja lasta veidikeseks silma kinni.

Puurmasin on paigale aetud, lapid käppade all, torn püsti ja alustatakse puurimist.

Nooremseersant Tshabalalajev istub veidi eemal savikamakal ja jälgib toimuvat: "...Eh, ei meeldi mulle see koht - ei ühtegi rohukõrt! - "Isegi solont¹hakil (soolast küllastunud pinnasevorm ) kasvab midagi, aga siin - tühjus..."

"...Ei putukaid ei suslikuid, nagu surnud oleks kõik!..."

"Eh, teed tahaks juua!"

Puuriteravik kaob maasse, pinnale tõuseb punakat savisegust liiva.

Korraga kostab krigin, alguses katkendlik siis pidev mis lõpuks muutub vastikuks pidevaks kriiskamiseks.

"Puur seisma!" röögatab prapor Minõi

"Hei mehed! Kas sõitsime kivisse?"

- "Mis kivi!" - Puuril on pobediidist pea, see võtab kivi nagu lubjakrohvi!"

"See peab metall olema, mingi trass näiteks!"

"Kurat, siin kõrbes trass ja meetri sügavusel..., mehed, labidad kätte!"

Saladuslik "Raam"-3

"Beauty"

Tjukalinski sõjaväelennuväli.

Lääne-Siberi sõjaväeringkond.

Punalipuline Omski üksik lennuväepolk.

Tibutab vihma.

Vanemleitnant T¹hubila pargib oma Niva sõjaväelinnaku väravasse.

Teeb harjunud ringi ümber auto, kohendab lendurijopet ja astub KPP :sse. (kontroll-läbipääsupunkt ).

Osmikus pole hingelistki, kui muidugi aknalaual põõnavat paksu kollast kassi mitte arvestada.

Vanemleitnant ajab käe luugist sisse ja võtab korrapidaja laualt valve¾hurnaali.

Teeb nöörijupiga kausta küljes oleva keemilise pliiatsi suus märjaks ja kirjutab ennast sisse.

Siis mõtleb veidi, muigab ja kirjutab allkirjalahtrisse GÖRING, German ja astub KPP:st välja.

Polgustaabi koridorides valitseb harilik suvine uimasus. Vanemleitnant avab plan¹hetiruumi ukse ja suleb selle jälle kiirelt.

Siis köhatab ja avab ukse kärarikkalt.

Major Ment¹ikov on andmetöötleja Larissa piha vabastanud ja süvenenud nüüd laual vedelevatesse faximiilidesse.

Larissa omakorda teeb endale ajalehega Krasnaja Zvezda väga energiliselt tuult...

"Seltsimees major, lubage pöörduda, vanemleitnant T¹hubila saabus teenistuskohta!"

"Vabalt, leitnant! Tule siia."

"Võta, siin on Sulle ülesanne. Aja oma kotkad maast lahti, võtate "Iluduse" (vaenulikes NATO vägedes kutsuti ülehelikiirusel lendavat Vene pommitajat TU-22MT koodnimetusega "Beauty" ja seda õigustatult, oli ju see lennuk oma väljanägemisega üks kaunimatest maailmas) ja lendate Jakutskisse."

"Lennuk on praeguseks tangitud ja lastis."

"Väljalend, major heitis pilgu kellale, on pooleteise tunni

pärast. Võite lahkuda!"

Kõikidel lahingulenduritel on oma rituaal.

Ons see ebausk või ei, aga sellest peetakse kinni.

Alati.

Teise eskadrilli lenduritel on kombeks piljardit mängida.

Alati enne väljalendu tehti partii või paar.

Kui ajaga kitsas siis kasvõi üks-ainumas löök...

"Kotov, säti kuulid, las Vadik lööb esimesena!"

Vanemleitnant T¹hubila vaatab oma meeskonnakaaslasi,- leitnant Kotov on pärit Baltikumist, vist Tallinnast või Riiast, Vadik, õieti nooremleitnant Melnikov, aga Lvovist, ilus priske poiss, ukraina pullukate peal sirgund...

"Kuule T¹hubila, kas Sa ka tead mis me sinna Jakutskisse?"

Tshubila raputab pead ja sihib - kuul sukeldub puhtalt..."Tead mida angaari-mehed rääkisid?... Terve öö oli meie "lindu" toidetud... kogu last olevat ligi kümme tonni..."

"Spetsiaalsed konteinerid, sobivad täpselt pommitrümmi..."

"Tead, leitnant Kotov nihkub lähemale ja tasandab häält, - Mu zemljak transpordist rääkis, et see mida viime, on mingi uus sputnikuvastane süsteem, midagi sellist, mida ameeriklased ei oska ealeski arvata ega oodata...

Kui see käivitub siis on nende luuresateliitidel koheselt vaid kilohind... nagu vanaraual.... me oleme siis nagu läbinähtamatu kihiga kaetud.... kosmosest ei näe enam sittagi..."

T¹hubila paneb kii käest, "Davai mehed, tehke nüüd löögid, aeg pressib peale..."

Vanemleitnant T¹hubila kohendab kombinesooni, - võtab aega enne kui keha selle survega harjub.

Järsku kuuleb ta selja-taga müdinat.

Larissa jookseb mööda koridori nii et maja väriseb...

"Jäta kohe järele" hüüab vanemleitnant "lõhud radari tornis ära!"

"Sul T¹hubila, on ainult naljad! ähib pingutusest punane Larissa,...aga mul on Sulle palve!"

"Palun vii need mu emale, aadress on ka siin, niikuinii lähed Jakutskisse", ja ta ulatab võrgu mandariinidega, "ma helistasin talle, ta teab, et sa tuled!"

"Tubli Larissa, ega sa juhuslikult CIA:s ei tööta,... ehk saad medali?"

"Kus kohas,... mis asi see CIA on?"

"Oh sa Taevane-Jumalaema, kus kohast sellised kandadel jooksvad ajudeta templielevandid küll leitakse! - mõtleb T¹hubila, "See pole parimas eas naisterahvas, vaid massihävitusrelv!", ohkab ja võtab mandariinivõrgu.

Pommitaja veereb traktori sabas, aeglaselt rulleerimisrajal, meeskond on kohtadel.

Kotov istub piloodiistmel, vanemleitnant tema kõrval, Vadiku hingeldamist on kuulda kusagil tagapool.

"Mehed kontrollime sidet!"

"Vadik räägi midagi!"

"Mida ma räägin?"

"Räägi mis sa unes nägid!"

"Kurat, unes ma nägin mingit pulli,

oleksime nagu piljardit mänginud, aga siin, lennukis!",

"Ja siis korraga sain ma kuuliga vastu pead,... tvaju-mat!"

"...Ja tead, hommikul oli isegi muhk peas!"

"Vadik kurat! Ega sa raisk, eile tina ei pannud? - USTAVI (sõjaväemäärustik) ikka mäletad?"

"Jätke vennad, ei napsu ega keppi enne väljalendu...ärge tulge mulle Ustavi lugema!"

"Nii poisid, keskus on kuuldel, hakkame minema!"

Saladuslik "Raam"-4

Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Peavalitsus

Nõukogude Armee Keskprokuratuur

Asi Nr. 8234/15 Grif: RANGELT SALAJANE

Kohaldatav Dopusk

No.1- klass OOS

Erakorraline Täievoliline Komisjon

ISTUNGI PROTOKOLL

Moskva 11/09/1984 a.

Istungist osavõtjad:

Dub Aleksei Aleksejevit¹, kindralmajor, KGB Peavalitsus - Komisjoni juht

Komisjoni liikmed:

Semnõhh, Fjodr Maksimovit¹, polkovnik, Armee Keskprokuratuur

Dubonis, Stasis Imantasovit¹, polkovnik, eriti tähtsate asjade uurija, Armee Keskprokuratuur

Mehmedov, Tengiz Omarovit¹, polkovnik, Baikali Sõjaväeringkond, Keskstaap, Eriosakond

Feldschmidt, Isaac, Rolfovit¹, major, Armee ja Õhujõudude Füüsikainstituut, tehnikadoktor

Smelõh, Maksim, Ossipovit¹, kapten, KGB Peavalitsus - istungi protokollija

Dub A.A:

"Seltsimehed!"

"Täpselt kuu tagasi, so. 11. augustil, toimus meie maal ridamisi kummalisi vahejuhtumeid.

On inimohvreid, materiaalne kahju on suur.

Arusaamatud, seletamatud õnnetused toimusid Piirivalve, Õhujõudude ja Kaug-Ida sõjalaevastiku haldusalas.

Millega on tegemist pole siiani selge."

"Selge on aga üks, kõik vahejuhtumid omavad katastroofi mõõtmeid ja seotud on nad kõik, viimane kui üks, meie uue ülisalajase programmiga "POLOVIK" (vaip).

Annan sõna Isaac Rolfovit¹ile."

Feldscmidt I.R:

"Seltsimehed!"

"Meie teadlased on viimase kahekümne aasta jooksul teinud aktiivset tööd leidmaks vahendeid millega astuda vastu lääne imperialistide sõjatööstusliku kompleksi plaanidele.

Kõige murettekitavam on olnud viimase aastakümne areng kosmoses.

Lääne kosmoseluure on võtnud sellised mõõtmed, et meie riigi kaitsevõime ja rahvamajanduse areng on sattunud suurde ohtu."

"Seetõttu on meie riik ja valitsus asunud eelisjärjekorras arendama vahendeid ja komplekse, mis suudaksid elimineerida vaenulike jõudude ponnistusi."

"Meie uurimisinstituutide ja erikonstrueerimisbüroode spetsialistide ühiste jõupingutustega, ongi valminud programmi "POLOVIK" raames tehnoloogia ja seadmed, mis suudavad teatud määral tõrjuda kosmosest tuleneva ohu."

"Lühidalt, laskumata üksikasjadesse, on tegemist jaamade või tugipunktide võrguga."

Generaatorjaamad, koodnimetusega "INEI" (härmatis), püstitatakse väljaarvestatud võrgu, omamoodi triangulatsioonivõrgu sõlmpunktidesse."

Istung jätkub.

Dub A.A:

"Asume nüüd konkreetselt juhtunu juurde."

"Tengiz Omarovit¹, "Zakamensk":i polk on Teie ringkonnas, palun andke ülevaade."

Mehmedov T.O:

"Tegemist on ringkonna raadioluure nn. eelpostiga.

Üksuse jaamad, mis töötavad nii passiiv kui aktiivtsükliga on omakorda seotud autonoomsete postidega Mongoolia Rahvavabariigi territooriumil".

Semnõhh F.M:

"Seltsimees kindral, kas lubate pöörduda küsimusega?"

Dub A.A:

"Jah, palun Fjodor Maksimovit¹."

Semnõhh F.M:

" Kuidas on polgu tase, kas juhtkond on oma ülesannete kõrgusel?"

Mehmedov T.O:

"Zakamenski polk, on üks ringkonna parimatest.

Alampolkovnik Fomin on eeskujulik ohvitser.

Polgus valitseb kord.

Eriliselt pööratakse tähelepanu uue tehnika evitamisele. Väljaõppe alal ollakse ringkonna eesrindlased.

Ei tohi märkimata jätta ka polgus läbiviidavat tublit poliitharidustööd - Ringkonna spordivõistlustel..."

Dub A.A:

"Täname, piisab!"

"Kas kellelgi on veel küsimusi Tengiz Omarovit¹ile?"

"Selge! Seltsimehed, palun avage enda ees olevad mapid ja võtke nendest ümbrik number üks.

Palun allkirjastage see ja avage."

"Näete aerofotosid ruudust kuus.

Täpselt kuu aega tagasi avanes õhust selline pilt!"

Jäärak

Nooremseersant Tshabalalajev tõuseb ja sammub puurmasinale lähemale.

Nelja mehe labidad on teinud tublit tööd.

Auk maa sees ulatub juba hiiglasekasvu Mihhailole rinnani.

Keset punast savisegust liiva turritab augu keskel mingi kummaline konstruktsioon.

Ümmargune plaat, umbes malmist kanalisatsiooniluugi mõõtmetega.

Plaadi keskel on selge sügav jälg mille on sinna jätnud puurmasina pobediitteravik.

Plaat toetub kolmele jalale mis nurga all eemalduvad plaadist ja kaovad pinnasesse.

"Davai, ronige välja!" seletab prapor Minõi - Pinnas on sügavamal pehme, puhas liiv, ehk tirime ta puurtorni vintsiga välja!"

Tshabalalajev astub labidat puhastava Mihhailo juurde.

"Kuule, vennas, kas sul autos priimus on?"

"Teeme teed, mul on konserve kaasas - Istume ehk sinna eemale, siin kipub tolm hingamist matma..." Mihhailo läheb priimust tooma.

Tross on tornist alla lastud, sõdurid pistavad trossiotsa plaadi alt läbi ja keeravad kolmjala vahel silmuseks.

"Davai, pane vints tööle!" Röögib Minõi pläru suunurgas.

Kraz:i mootor hakkab undama.

Tshabalalajev on eemal, savikamakate vahel istet võtnud, ajalehe maha pannud ja kraamib gaasimaski kotist head-paremat välja.

Konservid, barankad, sibul.

Ka Mihhailo on tagasi priimuse ja veekanistriga.

Varsti on priimus hakkamas ja vesi katelokiga ka.

On kuulda kuidas Kraz:i mootor tõstab tuure, sõdurid seletavad eemal midagi, Minõi vehib kätega.

Mihhailo ajab lusikaga täägiga avatud konservist du¹honkat (hautatud loomaliha) suhu, lõug rasvast läikimas.

"Kuule Mihhailo, küsib Tshabalalajev, "miks sa seda kuuli kogu aeg kaasas tassid?" ja tonksab kirsaninaga liival vedelevat Mihhailo "silmatera".

"Vaat see, seletab Mihhailo täis suuga, on tõukekuul, seitse kilo!"

"Noh,... sport,...saad aru!"

"Sellega ma võitsin spartakiaadi!"

"Teised lennutasid 15 meetri peale, aga mina - viskasin selle alajaama katusele!"

Krazi mootor töötab kõrgetel pööretel.

Vintsitross on äärmuseni pingul.

"Kurat! - Ei tule! - Tvaju-mat!" Ropendab Minõi

"Kuhu sa ronid!" - Ja tirib ühe sõduri maasse kaevatud augu äärelt eemale "Tvaju-mat! - Kuradi jobu!"

"Kui tõmbab trossi puruks, on sul kaalikas otsast läinud, - kao eemale oinas!"

Korraga Kraz koos puurtorni ja mehhanismidega võpatab, mootor üürgab.

"Oi-blj...d!" Nüüd kärssab reduktor sisse!" röögatab prapor Minöi

"Ei, tuleb...tuleb raisk! - Liigutab!"

Aeglaselt tõuseb kolmjalg liivast.

Punane, savisegune liiv pudeneb konstruktsioonilt.

Juba on ta üle augu serva, veel veidi ja kogu objekt ripub veidi vildakana trossi otsas, pööreldes aeglaselt ümber oma telje...

Mehed seisavad kangestunult, Minõil kukub suust isegi Bellomor..."Oi blj...d!"

Tohutu tammine, vasega kaetud välisuks langeb kinni.

Major Feldschmidt seisatab hetkeks.

Tahtmatult tahaks väristada õlgu.

Lubyanka KGB peahoone on oma olemusega alati sisendanud mingit kummalist alateadvuslikku õõvastust.

"Nähtavasti see peabki nii olema, kummalisem oleks kui ma ennast siin koduselt hakkaksin tundma" - muigab major endamisi.

Ta ületab väljaku ja pöörab vasakule D¾herzinski tänavale. Vahepeal on sadanud, Moskva tänavad läigivad, suurlinn hingab hiissuvises rütmis.

Major astub ajalehekioski juurde. "Tere tädi Klaava!... Palun üks Ogonjok."

Saanud ajakirja, lehvitab ta mutikesele ja seab sammud trollibussi peatusesse.

"Nii mis siis siin huvitavat on: puuvillakoristamise hoogtöö Uzbekistanis, Baikal-Amuur Magistraal..." Korraga teeb major paar kiiret äkilist sammu ja hüppab juba peatusest lahkuva trollibussi astmelauale.

Saab kinni käsipuust, aga sulguvad uksed pitsitavad valusalt käsivart.

Samas tõmmatakse uksed seestpoolt lahti.

"Noh komandör, jäid magama?" Veidi määrdunud spordisärgi ja metall-naeratusega tüüakas noorsand tõmbab ta üles bussi.

"Eh sind, kaskadööri!"

"Näe jah, kurat... palju tänu!" vastab major ja sätib vormimütsi peas sirgeks.

Sõitnud peatusevahe, väljub ta trollibussist.

Heidab uuriva pilgu ümberringi ja seab sammud telefoniautomaadi juurde.

Ennäe-imet, taksofon töötab, vaatamata sellele, et on mingi jälkusega kokku määritud.

"Halloo, tere... aspirant siinpool...äkki ütleksite seltsimees professorile edasi, et täna pidi meil arvestus olema...jah ta teab... kateedris nagu alati... aitäh..."

Belmeenibaar Malaja-Bronnaja põiktänavas.

Major Feldshmidt seisab üle tänava maja kangialuses.

Paar vana hallikat turris varblast kümbleb rentsli veeloigus, kolm nooremat sellesuvist kollanokka jälgib pea viltu, vanade protseduure...

Major vaatab kella.

Aeg.

Sammub üle tänava ja siseneb belmeenibaari.

Ninna lööb jälk, odavale söögikohale iseloomulik hapukas läpatis.

Paremat kätt on lett, akna-aluse laua taga istub teeklaaside taga kaks jõhkardi-näoga ja keevitaja present-bushlatti riietatud tüüpi.

Ruumi kõige tagumises otsas nurgalauas aga vanem, hallipäine mees.

Nähes majorit ta tõuseb. "Shalom, Isaac!" tervitab ta vaikselt ja ulatab käe.

"Shalom Minei!" Major võtab istet.

Tuleb ettekandja, sarnanev Baba-Jaga:le tema kolmandas nooruses.

"Meil õlut ei ole!... Pelmeene ka ei ole!"

Teatab ta vinguval häälel ja pühib haisva kaltsuga laualt toidujäänused istujatele sülle.

"Pole lugu, võtaks kaks klaasi teed!" ütleb major ja ulatab Babale kolmerublase...

"Tagasi pole vaja!"

Baba-Jaga nooreneb koheselt ime-väel ja meenutab nüüd kui mitte Imekaunist-Vassilissat siis vähemalt Vassilissa ammusurnud ja maha-maetud vanaema.

Hetke vaikinud, võtab major Feldschmidt eest prillid:

"Minei Benovit¹, "kolmjalg" ilmus välja!"

Jäärak.

Prapor Minõi on esimene kes kõnevõime tagasi saab.

"Mehed!" tungib ta suust ülikuiv katkev kraaksatus.

"Kus nooremleitnant Gubov on?"

"Magab autos, selles mis on seal eemal, vastu jäärakuseina!" seletavad sõdurid läbisegi

"Ogarjov, mine... kähku... las ajab jalad alla!"

Keegi ei saa pilku trossi otsas kõlkuvalt "kolmjalalt".

Ümmarguse plaadiga pärjatud roheka oksiidiga kaetud konstruktsioon kõigub aeglaselt trossi otsas.

Kaadervärgi kogu kõrgus on meetrikest paar, nurga all eenduvad jalad lõppevad võrdkülgse kolmnurgaga mis seob kogu konstruktsiooni ja moodustab omamoodi aluse.

Kolmnurga keskel, küljepoolitajate ristumiskohas, aga seisab SILINDER.

Silinder helgib, suisa kiiskab juba madalal oleva päikese kiirtes.

"Bratsõ...¹to eto - zoloti¹chka?" (vennad, mis see on...kuld?) kogeleb üks reameestest.

Ogarjov naaseb. "Noh, kus Gubov on?" küsib oma tavalise meelekindluse tagasi saanud prapor Minõi.

"Ah, kurat"...pomiseb Ogarjov ja näitab tühja "Nisuviina" pudelit.

"Selge, küps!"

"Davai mehed, laske tross lõdvaks, lükkame selle hujovina augupervele!"

Ta astub esimesena ligi ja patsutab ettevaatlikult silindrit.

Silindri külg on peegelsile, suisa poleeritud.

Siis koputab: "Õõnes seest raisk... aga tundub... paksu seinaga!"

"Ogarjov, anna tääk!" ähkides hööveldab Minõi silindri küljest laastu.

"Ogarjov tule siia... vaata...võrdle " - ta ajab hambad irvi ja sätib saadud metallilaastu vastu vuntsi...

"Noh, on sama?"

"See fiksa (hambakroon ) pandi mulle Kaluugas, sada viiskümmend rubla maksis!"

"Kurat, on küll sama..." pomiseb Ogarjov.

"Mis me nüüd teeme, peaks vist väeossa teatama?"

"Mida, oled päris lolliks läinud!"

"See võetakse ära ja antakse kuradi mongolitele, aga sina elad elu lõpuni ema juures kommunalkas (ühiskorter venemaal ) ja sõidad trammiga tehasesse"..."Kas kaalikas vaaritab?!"

"Kus kurat kirka on?"

Nooremseersant Tshabalalajev ja reamees Mihhailo istuvad kõrvuti savikamakal ja tõmbavad "Bellomor":i.

Päev on õhtusse jõudmas, päike piilub jääraku serva tagant.

"Kuule, lähme poiste juurde, äkki on abi vaja" - ajab Mihhailo ennast püsti.

"Ei maksa - joome veel teed... varsti peaks täiendus ka pärale jõudma. Küll siis jõuab rabeleda! Näed Mihhailo, vaata... mul on karamelli ka!"

Prapor Minõi seisab kolmjala kõrval, käed puusas, sõdurid-seersandid ümber.

"Noh punaväelased, soovite lahkuda proletaarlase seisusest?"

"Kas sai küllalt?!"

Ta sülitab pihku ja tõstab kirka... "Za Rodinu, za Stalina, za Nol Sedmjorki! (07-Vaz mudel ) ja langetab hooga kirka...

Jäärak

Mihhailol on põsed karamellkompvekitest punnis.

Maiustamine on asi, millest see lihtsameelne mehemürakas ei suuda kunagi ära öelda.

Ta mõmiseb rahulolevalt silmad vidukil ja hüpitab kämmalde vahel oma seitsmekilost kuuli nagu pinksipalli.

"Mihhailo! Vaata!" Karjatab korraga siiani nii sulnis-õndsalt oma teekruusile pühendunud Tshabalalajev.

Mihhailo pöörab.

Jäärakupõhi, koos pargitud veoautode ja troppis seisvate sõduritega väreleb imelikult.

Värelus sarnaneb sellele kummalisele vorme ja piirjooni rikkuvale voogamisele mida võib harilikult näha õhus, päikese poolt tuliseks köetud kõrbekivide või siis kuuma asfalttee kohal.

Ja siis kostab KISA.

See ei ole lihtsalt karjumine või siis vandesõnadega segatud kare ulg.

See on ahastav, meeleheitlik, loomalik kriiskamine.

Kriiskamine mida ei suuda tekitada ühegi inimese kõri oma häälepaeltega, selle heli tekitamiseks tuleb kohutavas ahastuses panna võnkuma nina, kolju, kogu skelett...

Ei nooremseersant Tshabalalajev ega ukraina vägilane Mihhailo pole kunagi näinud mikrolaineahju.

Ja kus nad seda oleksidki pidanud nägema.

Oli ju nooremseersant pärit Du¹hanbe lähedalt mägiki¹lakist ja Mihhailo sirgunud Ukraina rajoonilastekodu kasinates oludes.

Kuid Tshabalalajev nägi kord lapsena, mis juhtub kitsenahast tehtud kumõssilähkri bundukiga, kui see täidetuna märapiimaga ja kindlalt suletuna unustatakse terveks päevaks jurta põiklati külge tulise stepipäikese alla.

Bunduk paisub päikese kuumuses, siis hakkab hapnev märapiim läbi lokkis kitsenaha pooride ajama mulle.

Kogu lähkri pind nagu ärkaks ellu.

Mullitav bunduk paisub sisemiste gaaside mõjul veel veidi ja lööb lõpuks kõva pauguga lõhki piserdades ümbruse üle oma haisva sisuga.

Midagi sarnast nägid nad nüüd juhtuvat jefreitor Ogarjoviga, kes töntsaka kobava sörkjooksuga suutis tungida peaaegu värelusringi piirini.

Oli näha, et aju ei juhi enam seda põgenemiskatset, siin on tegu juba mingite instinktilaadsete lihasekrampidega.

Ta pärani, mustav verises vahus suu, tühjad silmakoopad, külgedele sirutatud küünarnukkidest kõverdatud käed, verine lümf tilkumas sõrmeotstest...

Veel samm ja jefreitor kukub näoli maha.

Ta seljal, läbi sõdurisärgi tekivad, kasvavad ja lõhkevad mullid...

Nooremseersant Tshabalalajev surub paanikas, mõlema käega vastu rinda alumiiniumist teekruusi.

Ta harilikult koma meenutavad pilusilmad tõmmus näos on muutunud suureks nagu öökullil, ammuli suust kostab vaikne lalin: "Mihhailo...mis see...on...jookseme..."

Mehemürakas ajab ennast vankuvatel jalgadel püsti.

Üle lõua voolab tal karamellisegune sülg: "Kurat,... möiratab Mihhailo bassihäälel, ...poisid...ma tulen..." ja paari hüppega on ta surmaringis.

Maha jäänud nooremseersant näeb kuidas ukrainlase laialt seljalt tõuseb pahvakuna auru, mees seisatab hetkeks, kuid tormab siis hiigel-hüpetega edasi ringi keskme, puurtorni suunas, hoides pea kohale tõstetud käes oma lelu, tõukekuuli...

Augu serval seisev veidi vildakil kolmjalg on ergavpunane, ta hõõgub mingi sisemise energia väel, kolmjalga lõpetava ümmarguse plaadi kohal aga ripub õhus erksinine kera, nagu liual olev suur arbuus mis tehtud selgepiirilisest särisevast keevitusleegist...

Mihhailo tohutu kere on kaotanud oma hoo, mees vajub aeglaselt põlvili kuid siiski on selles mehemürakas veel jõudu, ta röögatab karedalt, võtab hoogu ja heidab kuuli...

See on Mihhailo elu parim tõuge. Tema viimane tõuge.

Kuul lendab kõrges kaares, mööda puurmasinast, tornist, üle kaevatud süvendi ja tabab kolmjalga, just-täpselt ergava "arbuusi" keskmesse.

Toimub silmipimestav, kogu jäärakut täitev sähvatus ja sellega kaasnev kummaline hääletu, mingil moel sissepoole pööratud plahvatus...

Jäärakus võtab maad vaikus. Päike on vajunud silmapiiri taha, hämardub.

---------------------------------------------

"Beauty"

"No-nii!" õhkab vanemleitnant T¹hubila, tõstab visiiri ja võtab kiivri peast.

"Las nüüd lendab autopiloot!", ta vabastab ennast rakmetest ja tõuseb piloodiistmelt.

"Kotov, saada veel kord koordinaadid, kohe jõuame Kesk-Siberi Õhukaitseringkonna seirealasse - parem hoida kui oiata..."

T¹hubila ringutab liikmete naksudes.

"Vadik, tule siia, räägi veel oma unenäost - mismoodi selle piljardikuuliga oli?..."

Korraga tohutu teraslind rappub.

"Tohoo kurat, mis see on?"

Vanemleitnant maandub raskustega tagasi oma istmele -

"Mingi turbulents või vertikaalne õhuvoog..." surub piloot Kotov läbi hammaste ja pigistab juhtkange nii-et sõrmenukid valged...

"Kummaline, metereoloogiateenistus ei maininud midagi", ta vajutab mikrofoniklahvile: "Logi. Vanemleitnant Tshubila. Lend 2864-prim, kell 19.32. Kõrgus 8800 meetrit, kiirus 920, tugevad tõusvad õhuvoolud, turbulents. Kordinaadid..."

"Mehed, põrgut!" Vadik pistab oma pea istmete vahelt läbi, "Mis kuradi jama, sihtimisruffi põrand on mandariine täis, kus kurat need tulid?!?..."

"Need on minu jagu!... pomiseb vanemleitnant,

"Meie "emalaev" palus Jakutskisse toimetada..."

"No selge-selge, postiljon Pet¹kin!" irvitab Vadik, "ma korjan kokku" ja kaob lennuki sisemusse.

"Kuidas on Kotov, tundub, et tulime läbi?"...

"Ma lähen vaatan nüüd, et mõni mandariin Jakutskisse ka jõuaks"... sõnab vanemleitnant Tshubila ja pressib ennast kitsasse vahekäiku.

Oma suurtele mõõtmetele vaatamata on pommitajas ülivähe ruumi, peab ju see teraslind suutma toimetada 7000 kilomeetri kaugusele ligi 9000 kilose laadungi.

Külg ees pressib vanemleitnant ennast pommisektsiooni, "Noh Vadik, mis Sa matsutad..."

Kuum tugev, ei tea kust ilmunud õhuvoog surub äkitselt Tshubila selja valusalt vastu aparaadikilpi...

Ridamisi paugatusi, ragin...siis iseloomulik õudustäratav vilin mis annab tunnistust lennukikere dehermetiseerumisest.

On tunda tugevat vibratsiooni.

Kabiiniõhus lendleb isolatsioonimaterjali peeni hõbedasi niite, vilin, sisin, ulgumine muutub järjest tugevamaks..."Raisk, karjub Tshubila, saime pihta... kuradi jobud...

Omasid lasevad...!!!"

"Kotov, hapnik!"

" Anna süsteemiraport!"

"Stabiliseeri lennuk!"

Vanemleitnant küünitab ennast ja näeb, et miski on purustanud radarikapi seina, selles haigutab ümmargune auk kuhu kaovad õhus lendavad-laperdavad isolatsioonitükid, klaasriideniidid...

Mõõteriistade osutid visklevad, OSS paneelil põlevad ainult punased tuled...

"Parema mootori võimsus on 30 protsenti...süsteem näitab kütusekadu...hüdraulika on vigastatud...kõrgustüür ei tööta...parema parda primaar-ahelad on rivist väljas...sidet pole..."

tuleb piloodilt kiirkõnet.

"Vadik! Kas kuuled...miks radar ei reageerinud...Vadik, tvaju-mat!!! Ärka üles!"

Vanemleitnant Tshubila tunneb kuidas lennuki vibratsioon muutub järjest tugevamaks, "Iludus" väriseb nagu haavatud, paanikas loom...

Õhupuudus annab ennast tunda, ta võtab hapnikumaski, tõmbab paar korda sügavalt hinge ja ronib taas pommitaja sisemusse.

Üle käigu, mulgustatud radarikilbi vastas on vaheseinas samasugune kindlate piiridega ümmargune ava.

Vanemleitnant lükkab kõrvale radariruffi luugi ja kangestub...

Pisikeses urus on põlvili kägaras Vadik, tema lendurikombinesooni seljal on tohutu mustav-punane auk...

Selle millegi teele, mis läbis lennukikere, oli jäänud ka mehhaanik - Tshubila keerab Vadiku ümber- rinnal on samasuur ava, lisaks on kadunud ka enamus mehaaniku vasakust käelabast, randmest.

Vististi oli mehaaniku käsi tabamushetkel vastu rinda... Verine rinnatasku on lahti ja pungis. Vanemleitnant sirutab käe ja leiab sellest...mandariini...

Kell Vadiku verisel köndistatud randmel näitab seiskumishetke 19.37...

Samas kostab kõrvaklappidest: "Tshubila, tule ette!"

Vanemleitnant istub ja kinnitab rakmed.

"Kus Vadik?" küsib Kotov pööramata pilku mõõteriistadelt. Vastust ei tule...

"Selge..."

"Nii Kotik, kaugele jõuame?" küsib vanemleitnant katkeval häälel...

"Oleme praegu 4000 meetri peal, kiirus on 640, aga langeb, parem mootor seiskub...

kümne minuti pärast, siis on jokk,...see pole metsavaht mis planeerib, lisaks on meil... täislast"

Millega me pihta saime? Radar ei hoiatanud, plahvatust ei olnud...?!"

"Mul pole aimugi Kotov, see miski oli mehe rusikast veidi suurem, ümmargune...aga tal pidi olema tohutu kiirus, läks läbi lennukist nagu kuum nuga võist...!"

"Kotov, tead mis, mina kui lennuki komandör, käsin sind...katapulteeru...!!!"

"Ehehee, Tshubila,... ei lähe läbi!"

"Sina tahad Liidu Kangelaseks saada, eksole,... aga mind tribunali erikomisjoni uurimisele saata...vaata kus frukt!"

"Sa vedasid mind läbi terve Akadeemia, tegid mu eest arvestusi...ära nüüd loodagi, et ma Su meie "Iludusega" kahekesi jätan!"

"Vaata parem kuhu me ennast maha peame panema, mis reljeef on...mis võimalused siin on..." lõpetab piloot Kotov, pingutab kiivri lõuarihma ja tõmbab alla visiiri...

Moskva

Hallipäine professor köhatab kuivalt, tema suured hallid silmad kõhnas näos tunduvad paksude prilliklaaside taga veel suuremaks muutuvat.

"Kus? Millal?"

"Tulen just peamajast, kõik kihab."

"Leiti täpselt kuu aega tagasi, Burjaatia-Vene piiril." vastab major Feldshmidt.

"Nii, nüüd on neil siis kaks tükki..." pomiseb vaikselt Minei Benovti¹

"Esimese templi kolmjalad... Ma oletasin õieti omal ajal, et jäljed viivad Siberisse, kasaarideni..."

Keevitajatürpides tüübid akna-aluses lauas tunduvad tuure koguvat.

Seosetu jorin muutub järjest tugevamaks.

Major märkab ka põhjust, põrandal lauajala taga vastu seina, seisab paberist "avariipunniga" viinapudel...

"Minei Benovit¹, nad purustasid selle..." katkestab major professori mõttemõlgutuse:

"Toimus midagi väga kummalist, arvamatut, on hukkunuid, kolmjalg avas tule..."

"Kukkus alla ka õhujõudude pommitaja, kõik mu märkmed on siin, major koputas laual lebavale "Ogonjokile".

"On ka üks pealtnägija, Tshabalalajev, nooremseersant.

Teda on nüüd ligi kuu hoitud Tomskis sõjaväe psühhiaatriahaiglas..."

"Nagu alati, kõik otsad vette...Näita mis Sul on ja räägi!"

Kui major on lõpetanud, võtab professor oma kulunud, isoleerpaelaga parandatud sangaga portfellist paberilehe ja pliiatsi.

"Ma usun, et Sa mäletad - Igasugune keha liikumine ruumis on tema asukoha muutus." Alustab professor tasasel häälel.

"Mingil ajamomendil on keha ühes, mingil teisel momendil aga teises kohas.

Professori pliiats jookseb mööda paberit.

"Seda "kohta" saame määrata vaid teiste kehade suhtes.

Matemaatiliselt väljendab asukohta kohavektor, mis algab ühe ja lõpeb teise keha juures.

Seda keha, kust vektor lähtub, nimetatakse taustkehaks. Nii et, kohavektori muutumine väljendab keha liikumist taustkeha suhtes".

"Vabanda, et kordan selliseid elementaarseid tõdesid, aga ma usun, et nii mõistad mind paremini."

Professor jätkab.

"Tavaliikumist on lihtsam kirjeldada kolmemõõtmelises Eukleidilises ruumis, aga paraku on see ju erijuhtum, nii-öelda üleminekuvorm kahe kõvera ruumi - avatud Lobat¹evski ja suletud Riemanni ruumi vahel.

See kõik on selge - aga kolmjalg, küsid Sa?-

Kõrvallauast kostab hüüatusi: "Mida, Sina tolgus, ähvardad mind?!"

"Kuradi hanõõga, ¹haramõõga (tõlkimatu vanglasõim ), "Ma Sulle veel!!!"

Leti tagant tormab välja Baba-Jaga ja lartsab ligase nõudepesukaltsuga ühele meestest hooga vastu pead.

"Kui te kaabakad kohe ei vaiki, kutsun ma miilitsa!"

Baba kriiskab, hambad irvi "Meil on soliidne einelaud, siin käivad viisakad inimesed, mitte mingid kuradi joodikud!"

Keevitajad taltuvad jalamaid ja süüdlaslikult sosistades topitakse puhevil ettekandjale midagi põlletaskusse...

Professor jätkab: "Liikumisvektori kirjapanekuks vajame koordinaatide hulka mis tuleneb koordinaatsüsteemist. Kui võtame lihtsaima ristkoordinaadistiku moodustavad need kolm mõõdet, baasivektorid nn. reeperi."

"Vaata, see kolmjalg ongi omamoodi ruumikoordinaatide algustähis ehk reeper. Orientatsiooni algpunkt, või õieti liikumist kirjeldav taustkeha.

Aga mõistet tuleb laiendada, see reeper asub sfäärilises ruumis, vähe sellest, lisaks tuleb võtta ka ajavektor.

Nii, et kolmjalg on aja- ja ruumireeper.

Kunagi on need kolmjalad asunud Maa kindlates punktides, kuskohast ja millal meie esivanemad nad leidsid ja templisse tassisid, pole teada, samuti pole teada palju neid oli ja palju neid tänaseks säilinud on.

Ma tean, et meil on neid nüüd kaks, hiinlastel on minu teada üks..."

Professor jätkab:

"See aja lisamine ei ole lihtsalt süsteemi ühe kirjeldava lisamõõtme sissekirjutamine. Tuleb vaadelda ka ajavoogu.

Ajahetke läbi nullteooria.

Hetkeväljade keeris ehk pöörisvool tekitab ja seostab silmapilkselt, lahustab ja katkestab momentaalselt.

Hetk ja igavik on seotud nagu punkt ja kosmos.

Kuidas kosmos sisaldab punkti ja kuidas hetk sisaldub igavikus, see jääb hetketunnetuse taustal null või alg-tühjuse süsteemi siirdehetkelisusse, nõndanimetatud vahenulli."

Major Feldshmidt pühib peopesaga üle näo, professori mõttelõngaga on raske kaasas püsida.

"Selge, nii et kolmjalg on nullpunkt, tähendab nagu omamoodi triangulatsioonitähis?"

"Ei, sa lihtsustad, tähis küll, aga mitte ainult ruumis, vaid ka ajas!"

"Reeperi omahetke aja-absoluut on tühitermin või nullaeg, millele võib ajastada suvalisi hetkelisi lõike, ajamääratlusi, - kas Sa saad minust aru?"

"Nojah, aga kui on tegemist niiöelda passiivse tähisega, kuidas siis seletada neid hukkunuid?

Ja üks asi on kiirgus, mis mehed keetis, aga ellujäänud sõdur, kirjeldas kuidas üks hukkunuist viskas reeperit, see püüdis visatud objekti kinni ja tulistas..."

"Oota, mis ajahetkel ta siis "tulistas" selle tema pihta visatud kuuli?"

"Valgussähvatus jäi aerofotole kell 19.37"

"Nii, ja lennukit tabas see objekt 19.37`33``?"

"Jah, sama kuul oli läbinud kõigepealt jäärakuseina, ma nägin kohaliku geoloogiteenistuse ohvitseri Verniku raportit, kuul väljus jääraku vastasseinast, lõikas välja tüki ühest kasvavast lehisest ja lendas minema..."

"Ke¹ma lähedal, purunenud lennuki rusude uurimisel tehti kindlaks fakt, et see sama objekt, 146 millimeetrit läbimõõdus, lõhkus ka arvatavasti lennuki..."

"Arvutame...", professori paberileht täitub peene pliiatsikirjaga...

"Nii! See sinu kuul läbis ligikaudu 33 sekundiga pea 1000 kilomeetrit!

See tähendab, et kuuli kiirus oli pea-aegu 30 km sekundis, täpsemalt 29979,2458 meetrit sekundis! Nii! Seda oligi vaja tõestada!

See kuul ei lennanud tegelikult kuhugi."

"Mis moodi?" Ei saa major kohe pihta.

"Ruumi-ajareeper ei tulistanud kedagi! Kuul jäi paigale vahenulli! Mõistad?!"

Major tundis, et nüüd see värk ei jõua kuidagi pärale...

Nähtavasti professor sai aru kaaslase kimbatusest ja naeratas.

"Kuul jäi paigale ja on ka praegu seal, kuhu ta visati - ruumi vahenullis,

ÄRA LIIKUS MAAKERA! Mõistad?! Kuul jäi paigale. Maakera liikus lihtsalt kuuli alt ära...ja meie ju liigume ruumis koos Maaga!"

Major Feldshmidt paneb prillid tagasi ninale ja märkab, et kumbki pole oma teeklaasi puutunud.

-------------------------------------------------

Tomsk

Sõjaväe psühhiaatrihaigla.

Vana lagunenud tsaari-aegne kasarm keset suurt ja räämas, kõrge planguga ümbritsetud territooriumi.

Valve-arst istub oma kirjutuslaua taga ja jälgib süvenenult kuidas laest rippuva liimise paberlindi küljes pinisevad kärbsed. "Oh, kurat, veel neli tundi vahetuse lõpuni..."

Kusagilt hoone sügavusest, katkise reliiniga koridoride ja alati lukustatud uste rägastikust kostub summutatud kisa. On kuulda kuidas millegi raskega pekstakse kusagil vastu seina - Kisa vaibub.

Valvearst tõuseb ja röögatab: "Ivanov! - Siia, minu juurde!" - Ei toimu midagi. - "Kurat!"

Ta pistab pea ukse vahelt koridori,

"Ivanov, looder, kus Sa oled, kuradi sanitar, tvaju-mat!"

Veidi aja pärast on kuulda samme ja uks avaneb.

"Te kutsusite mind, seltsimees doktor?"

Ukseava on sanitari suisa täis. Suur mees, lõug habemetüükas, vilavad silmad.

"Kus Sa olid?"

" Kes seal lõugas?"

"Kas "Marssal Konjev" on jälle rahutu?"

"Mine anna talle midagi..."

Doktor silmitseb sanitari kogu tähelepanelikult -

"Kuule Ivanov, miks Sul näpud verised on?"

"Ah Sa koerapoeg, otsekohe keera taskud pahupidi! - Kas Sa ei kuule?"

Valvearsti hääles on tunda ähvardavat nooti.

Häbeliku naeratusega tirib sanitar oma räpase kitli taskupõhjad välja. Põrandale kukuvad elektriku näpitstangid ja paar kuldhammast.

"Kuradi kaabakas, või selle pärast see "Marssal" lõugas, - pea meeles Ivanov, ma kirjutan Su kohta raporti!"

"Sa raisk lendad siit!"

"Kao mu silmist!"

Ivanov väljub.

Valvearst korjab põrandalt verised kuldhambad, hüpitab neid hetkeks peos, siis avab raudkapi, viskab hambad kapipõhja ja võtab ülemiselt riiulilt ümbriku.

Ümbrikul ilutseb Riikliku Julgeoleku Komitee pitser.

Ta avab selle, loeb veidi pabereid, siis raputab pead ja väljub kabinetist.

Nooremseersant Tshabalalajev on räpasel madratsil kõhuli.

Ta käed ja jalad on marlist punutud sidemetega seotud raudvoodi varbade külge.

Praktiliselt suudab ta vaid pead liigutada. Kui ta kõvasti pingutab, keerab ennast veidi ja tõstab põse haisvalt padjalt, siis näeb ta lae all olevast trellitatud aknast tükikest taevast, aga see on paraku kõik.

Raginaga keeratakse võtit ukselukus. Sisse vajub irve näol, sanitar Ivanov,

"Noh "t¹hurban", (puidu treitoorik, asiaatide hüüdnimi vene armees), kohe hakkab Sul hea, oh kui hea!"

Sanitari käes läigib süstal häguse kollase vedelikuga, "Sina must lõust, oled meil erilise hoolitsuse all!"

"Riik ja valitsus kingivad Sulle terve kuubi aminaziini!"

Räpases kitlis sanitar astub ligemale, "Ja pidades kinni re¾hiimist..." süstlanõel tungib läbi verekorpas haiglasärgi nooremseersandi alaselga

"...Siin Sulle korraga ka õhtusöök, tshurban!"

Sanitar väljub naeru hirnudes ja ragistab ukselukuga.

Tshabalalajev ahmib õhku, tugev rahusti mõjub kiirelt, suured higipisarad tungivad läbi ta näonaha, on tunne nagu kogu keha põleks... Vaevu-vaevu liiguvad nooremseersandi huuled:.. "Eh, teed tahaks juua..."

2005 Tallinn - UlanUde – Zakamensk

11. augustil 1984 aastal toimus sel ühel ja samal kuupäeval, Nõukogude Armee erinevates väeliikides kummalisi vahejuhtumeid.

Ke¹ma lähedal Krasnojarski krais kukkus alla Nõukogude Õhuvägede pommituslennuk, mille mehhaanikuks oli minu lapsepõlvesõber, Tallinna poiss.

Olgugi, et kõik mis puutus sellesse aviokatastroofi salastati momentaalselt, tilkus üht-teist, nagu ikka Venemaal, läbi.

Lennuki allakukkumise põhjuseks oli kummaline avarii.

Selle põhjustas tundmatu, väikesemõõduline keha, mis läbis lennukikere ülisuure kiirusega, tappes ühe meeskonnaliikme ja vigastas lennuki elutähtsaid süsteeme.

Hilisem väga põhjalik ekspertiis tegi kindlaks, et seda õnnetust ei saanud põhjustada oma õhutõrje, veel vähem mingi "välisvaenlane" - tegemist oli sügava N-Liidu siseterritooriumiga.

Lennuki õnnetusaegset ja järgset informatsiooni talletanud süsteemid ei fikseerinud mingit õhutõrje või rakettrelvadele iseloomulikku plahvatust.

Lisaks oli lennukit tabanud keha täpselt 146 mm. läbimõõduga ja absoluutselt ümmargune...

See tundmatu keha ei olnud maaväline, st. kosmosepäritolu, kuna läbimisjälgede põhjal oli võimalik välja arvutada tundmatu objekti ligikaudne liikumistrajektoor.

See oli sirgjooneline ja algusega maapinnal või selle lähedal.

Uurimine lõpetati resümeega: "Avarii põhjus tundmatu..."

Ke¹ma sõjaväesurnuaiale jäi plekist püramiid ühe Tallinna poisi pildi ja viisnurgaga.

Samal päeval, so 11. Augustil 1984 aastal anti Baikali Sõjaväeringkonnas häire.

Kadunud oli Zakamenski polgu reakoosseisust kaksteist sõjaväelast eesotsas väeosa nooremleitnandiga.

Üksus oli saadetud Mongoolia poolele teostama vajalikke rutiinseid pinnase puurimistöid.

Korraga läks lahti kõva möll.

Lendasid kohale kõrged ülemused ja mitte ainult ringkonna peastaabist, vaid ka Irkutskist, Novosibirskist, Moskvast.

Kogu rajoon piirati ümber selleks tarbeks kiirelt kohale küüditud KGB erivägede poolt.

Mis siis juhtus?

Praeguseni Zakamenskis elava, geoloogiateenistuse erumajori V. L. Verniku jutu põhjal:

"Mehed leiti jäärakust Mongoolia poole pealt.

Arvatavasti oli puurimise käigus satutud millegi sihukese peale mis sai neile saatuslikuks...

See raam... taat näitab seinal olevat koopiat vanast joonisest..."Nägi välja nõnna, muidugi mälu järgi"... eriväed pakkisid selle kohe sisse ja transportisid lennukiga minema.

Mis asi see tegelikult oli...mine võta kinni. Kulda oli seal aga kõvasti - oma sadakond kilo!"

("Oma elu jooksul olen siit Burjaatiast ja ka Mongooliast igasuguseid kummalisi asju välja kaevanud...

Kivimiproove võttes on tulnud ette sellised leide, et ei julge kõigest rääkidagi...")

"Kadunud mehed olid jäärakus, kõik olid, peale ühe kirgiisi, kes ulgus nagu pöörane, praktiliselt elusalt ära keenud...

Kui neid üritati tõsta kanderaamile, tulid käed-jalad otsast ... pehme nagu süldiliha!

Lõpuks tassiti telkmantlitega...puljongit tilkus..."

"Ametlikult teatati, et puur oli puurimisel sattunud maaalusele ülikuuma gaasi või veeauru läätsele..."

"Zakamenski polk kaotati kaardilt ühe kuuga - Isegi kasarmud kisti laiali Ju oli asi nii tõsine.

Mehed saadeti üle Liidu laiali - Alampolkovnik Fomin saadeti kohe erru, elas Novosibirskis - kaks aastat tagasi suri, oli endale kärakaga liiga teinud..."

Need kummalised üheaegsed juhtumid saidki selle väikese jutukese aluseks mille üritasin siin foorumis Teieni tuua. Veidike lisasin ka "para" varjundit nagu foorumile kohane.

Uskuda kirjutatut või mitte - vaba tahe - parem võtta lihtsalt teadmiseks...

Ja kes ei taha isegi teada,

                                                            Eruohvitser -Vernik

siis tema võib minna ja endale tassikese teed keeta...

Juba päris-päris ammu lõpetasin ise selle maailma lahterdamise selle järgi "mida ma usun" ja "mida ma ei usu". Ütlen lihtsalt: "Ma võtan selle teadmiseks..." Aeg paneb alati kõik ise paika... ja kõige kummalisematel ja seletamatutel juhtumitel on harilikult vägagi lihtne ja labane seletus.

Raam.

Kuulsin sellest kummalisest riistast kokku viielt inimeselt. Eruohvitser Vernik ei tahtnud kogu loost üldse midagi rääkida. Nägin kõvasti vaeva ja kulus ohtralt märjukest, et ta omapoolse versiooniga välja tuleks.

Väga müstiline värk.

Lihtsam on muidugi oletada, et õnnetuse põhjustas see-samune "Polovik-Inei" süsteem, mis mehed ära kupatas. Võibolla läksid seda torkima ja oligi kõik.

Olen püüdnud Venemaa ponnistustest sellise sputnikuvarjestus-süsteemi loomisel midagi teada saada. Tulemus 0. Mitmed tegelased on mulle kahtlevalt otsa vaadanud ja küsinud, kas ma ka tean, millest räägin? Kui Venemaal oleks olnud selline süsteem, oleks ajalugu teisiti kulgenud.

Aga üks vend jutustas, et oli ise tegev INEI generaatori kiirgajate põhjavette uputamisega...Mine võta kinni...

Samas on Vernik veendunud, et "Raam" on kõiges süüdi...Ta on sealkandis terve elu tööd teinud ja oma jutu järgi väga palju kummalist näinud. Ju tal on siis põhjus "Raami" uskuda...

Kas veeaur või gaas mehed ära keetis? See on ametlik versioon. Aga midagi tuli ka DELO sulgemiseks kirjutada...Lahtised asjad läksid teatavasti prokuratuuris preemiast maha.

Kahtlane muidugi.

Verniku jutu kohaselt ei olnud jäärakus olnud tehnikal ühtegi märki mingi agressiivse keskkonna mõjust, lisaks oli nooremleitnant küpsenud autokabiinis...

Ahjaa- üks asi veel.

Üks seltsimees, kes oli tegev selleaegsel sõjaväelennuväljal, mäletas, et kui Raam lennuväljal angaaris seisis enne lennukisse toppimist, oli taevas lennuvälja kohal olnud pilvedest kummaliselt puhas. Oli selgelt eristatav sinise taeva sõõr muidu nii pilvises taevas.

                                                         Käsitsi tehtud joonis kolmjalast.

                                                          Zakamenski polgu jäänused.

                                        ---------------------------------------------------------------