Huvitavaid
ülestähendusi salastatud lugudest nõukogude ajast.Mina vormis ei räägi siin
mina,üleüldse ei seo mind KGB-ga midagi.Kui välja arvata,et olen saanud
erieetevalmistuse eriväeosas-vaenlase psüholoogilise nullimise alal,ilma relvi
kasutamata,koos sinna kuuluva 25 aastase vaikimiskeeluga.
KGB salatoimikud
Alustuseks.
Totaalsed riigid
ja formatsioonid on läbi ajaloo olnud mures oma eksistentsi pärast.
Eesmärk pikendada
oma eksistentsi, on aga pühitsenud kõiki meetodeid ja abinõusid.
Oma võimu
põlistamiseks, uuriti ja üritati rakendada alati ka para-ilmingud ja
salateadusi.
Olid vastavad
struktuurid Hitleri Saksamaal, ühing Ahnenerbe oma keeruka ülesehitusega,
erinevad uurimisinstituudid ja allüksused.
Teine superriik ja
maailmavõim ajaloos Nõukogude Liit ning tema järglasena praegune Vene
Föderatsioon, arendas ja omas praktiliselt analoogilist struktuuri ja eesmärki.
Kogu oma
eksistentsi vältel rakendati vastavateks uuringuteks määratu energia ja kogus
rahalisi vahendeid.
Alustati erinevate
esoteeriliste ja para-uuringutega juba Kommunistliku hirmuvalitsuse algpäevil.
On teada Lev
Trotski (kodanikunimega Leiba Bronstein) otsene initsiatiiv selleaegse Vetsekaa
ehk Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni koosseisus esimeste gruppide
loomisel, mis Trotski sõnul:
"Iidse
Kabbalah (juutide salateadus, põhineb numeroloogial ja nn. "salajasel
templigeomeetrial") jõul, päästavad valla Golem:I (juuda mütoloogiline
koletis), kes külvab goid:dele (mittejuutidele) hukku ja hävitust."
Selle loodava
struktuuri etteotsa määrati esimesena asekomissar Jemeljan Jaroslavski (Minei
Gubelman).
Aastakümned
möödusid, vahetusid juhtfiguurid, arenes struktuur, loodi OGPU (Ühendatud
Riiklik Poliitikavalitsus), NKVD (Siseasjade Rahvakomitee), KGB (Riiklik
Julgeolekukomitee), GRU (Sõjaväe Luure Peavalitsus).
Vahendid ja
meetodid olid erinevad, aga kõikide nende nimetuste taga peitus üks püüdlus -
iga hinna eest kindlustada oma võimu ja seda mistahes meetoditega.
Vene
eriteenistuste aparaadi alluvuses töötas terve võrk erinevaid uurimisasutusi ja
instituute, mille tegevus on siiani pärjatud saladuse oreooliga.
On teada, et KGB
Asjadevalitsuse struktuuris eksisteeris rida osakondi, mis tegelesid igaüks oma
lõiguga müstilis-esoteerilises ja paranormaalses uurimustöös.
Õpiti tundma ja
arendati inimteadvuse erinevad mõjutusmeetodeid, nii psüühilis-sisenduslikke
(hüpnoos), kui tehislik-füüsiliste väljade kasutamisel põhinevaid.
Spetsiaalsetes
laborites töödati välja ka kemoteraapilised vahendid samade eesmärkide
saavutamiseks.
Nn. "Katajevi"
labor Novorossiiskis töötas indiviididega, kel oli mingeid paranormaalseid või
ekstrasendentaalseid võimeid.
Koguti neid
inimesi üle kogu Nõukogude Liidu.
©huna, Mervekaite,
Kljavin, need nimed olid omal ajal tuntud laialdaselt.
Inimesed kes
omasid mingeidki tavateadusele seletamatuid võimeid, sattusid momentaalselt KGB
huviorbiiti.
Neile tehti
lihtsalt pakkumine, millest ei olnud võimalik keelduda. Olen vestelnud
inimestega Eestist, kes läbisid kunagi selle kadalipu.
Vastavad
tehnilised instituudid ja osakonnad tegelesid otseselt tehnilise, rakendusliku
uurimustööga.
Meteoroloogilise
relva arendused, geoloogilis-tektooniline relv.
Erinevad
katsetused madalsagedus generaatoritega, elektromagnetiliste impulss ja
lasergeneraatoritega.
Nõukogude Liidu kõrgeimal
juhtkonnal oli alati eesmärk kõiki oma ettevõtmisi ja püüdlusi dubleerida.
Samad eesmärgid ja
ülesehitus nagu KGB:l oli ka sõjaväeluure GRU aparaadil.
Nii saadi tulemusi
erinevatest allikatest ja tekkis riigi ja partei juhtkonnale nii meelepärane
konkurents.
Väga sarnased olid
NL:is võimul olnud jõudude püüdlused kunagise III Reichi omadega.
Olid kummalised
uurimisgrupid kes kogusid infot UFO:de ja maaväliste ilmingute kohta,
"ekstrasentsid" kes püüdsid võtta ühendust nii mineviku kui
tulevikuga, maaväliste ja paralleeltsivilisatsioonidega.
On teada, et
Nõukogude võim saatis mitmeid ekspeditsioone Sise-Mongooliasse ja Tiibetisse.
Eesmärk sama mis
Saksamaal.
Leida müütiline
Shambhala ja saada iidseid teadmisi. Kõiki ekspeditsioone kureeris otseselt
OGPU ja Poliitbüroo liige Chitcherin.
Ekspeditsioonide
juhiks oli vene juhtivaid parapsühholooge Barchenko.
Osadel OGPU poolt
finantseeritud ettevõtmistel osales ka Nikolai Roerich.
Vaatamata
mitmetele jõupingutustele aastatel 1925-1934, pidi Venemaa tunnistama Tiibetis
oma läbikukkumist, Dalai Lama nägi nende kavatsusi läbi.
Venemaa arhiivides
säilitatakse tohutut hulka tõendeid, mis kirjeldavad Nõukogude inimvihkajaliku
rezhiimi ponnistusi parapsühholoogilise ja esoteerilise maailma tundmaõppimisel
ja teadmiste hankimisel, eesmärgiga igal võimalikul moel põlistada oma võimu.
Viimastel aastatel
on paljud materjalid jõudnud ka avalikkuse ette.
Üritan nüüd
vähehaaval neid Teieni tuua.
Muidugi peab
märkima, et võrreldes III Reichi materjaliga on need veidi kahvatumad, ei
sisalda paraku nii palju visuaalset materjali ja tihtigi on teemad lõpetamata,
või siis asjaosalistele lõpetatud nagaanipauguga keldrivõlvide vahel.
Helilainetel on
aga komme sumbuda.
KGB
kosmosetoimikud
Nelja aastakümne
vältel on kosmoses viibinud erinevatest maadest rohkem kui 400 inimest.
Ilmaruum oma
sinkjasmustade sügavuste ja säravate tähtedega on siiani inimesele teadvusele
püüdmatu, imeline keskkond.
Suurem osa
kosmoses viibinute meelelisel tasandil kogetust on aga kõikide riikide
võimustruktuuride poolt salastatud.
Enamus kosmoses
viibinuistki vaikib kogetud müstilis-meelelistest muljetest.
Põhjuseid võime
ainult mõistatada.
Mida leiame siiani
pitsatit ERITI SALAJANE kandnud vene ametkondlikest dokumentidest?
Kõigepealt huvitav
maapealsete objektide optilise suurenduse efekt.
Juba Juri Gagarin
mainis oma raportis, et lennates orbiidil Krimmi kohal, suutis ta palja silmaga
äkitselt eristada Simferoopoli linna maju ja aedu.
Olgugi, et 300
kilomeetri kõrguselt peaksid sellise suurusega objektid olema taustast
eraldamatud.
Kosmonaut Vitali
Sevastjanov: "Täna nägin ma lõpuks Sotshit. Selgelt oli eristatav sadam ja
meie väike kahekorruseline majake!"
Seda kummalist
fenomeni kinnitas ka Juri Glazkov: "Lendame Brasiilia kohal, korraga näen
kitsast maanteelinti!
Sellel ukerdamas
sinist autobussi, tohutu pakikoorem katuseraamil."
Georgi Gretshko
aga nägi ja fotografeeris tohutut "jääpanka" aeglaselt pilvede kohal
"ujumas".
"Vahel
avastab inimpilk kosmosest midagi vägagi kummalist", seisab Georgi
Mihhailovits Gretshko ametlikus raportis, "Mongoolia kohal märkasime
korraga" inimese kujutist! Tema suurus, silmaga hinnates oli oma sada
kilomeetrit.
Selgelt võis
eraldada pead, õlgu, lumist mantlit seljas, jalgu. Nimetasime ta Juri
Romanenkoga"lumeinimeseks".
Eraldi on
dokumentides toodud kummalised helid ja häälitsused mida orbiidil viibinud
kosmonaudid on registreerinud.
Omamoodi
"poeetiliselt" on raporteerinud kuuldu Vladislav Volkov. (hukkus
maandumisel 1971 aastal koos G. Dobrovolski ja V. Pazaeviga )
: "Meie all
maakera öös. Ja äkitselt, kui olematust tuuleiilist kandus meieni" koera
haukumine.
Ja siis selgelt-
lapse nutt! Ja veel mingid hääled, nagu paljude inimeste jutuvada tundmatus
keeles.
Seletada seda pole
võimalik!"
Juri Gagarin on
raporteerinud, et orbiidil viibimise ajal kuulis ta tihti erinevat muusikat.
Mingit idamaiste
pillide esitust, siis d¾ässi, puhkpilliorkestrit - millest see oli põhjustatud,
ei osanud seletada.
Sama on kinnitanud
ka kosmonaut Aleksei Leonov.
Kosmonaut-uurija
Georgi Gretshko:
"Kord
viibides orbiidi ja täpselt kurikuulsa Kap Horn:i neeme kohal, kus läbi ajaloo
on hukkunud palju laevu, kuulsin äkilist tormimüha, tohutute lainete murdumist.
Oli tunne nagu ma
ise viibiksin tormi meelevallas, mind haaras kohutav hirm ja paanika, läks vaja
suurt tahtejõudu, et sellest üle saada."
Nagu raportitest
võib lugeda ilmneb orbiidil tihti nn. "juuresoleku efekt".
Mingil hetkel
kosmonaut äkitselt tunnetab ja seda on täheldatud ka grupiviisiliselt, et keegi
seirab, vaatab selja tagant ja väga "raske" pilguga.
Ja edasi annab see
"nähtamatu manukas" endast märku kummalise, sisemises teadvuses
kaikuva kõlatu sosinaga:
"Liiga vara,
liiga vara ja vääral kombel tulid siia. Usu mind, oma esiisa. Poeg, Te ei pea
siin olema! Naase Maale, ära patusta Looja seaduste vastu!"
Tihtigi järgneb
sellele n.ö. "tõestuseks" mõni väike, vägagi isiklik ja tähendusrikas
perekondlik detail juba lahkunud vanemast generatsioonist.
Kes ometi on see
"sosistaja"?
See fenomen on
registreeritud läbi ajaloo paarikümnes pardaraportis.
Edasi leiame veel
kummalisemaid fenomene.
Kosmonaut-katselendur
Sergei Kritchevski on kolleegide poolt kogetu põhjal dokumenteerinud järgmise
juhtumi: "Kogesin kosmoses midagi väga müstiliselt kummalist: - Orbiidil
viibimise kahekümnendal paeval hakkas mu maise, inimliku keha teadvustunnetus
korraga muutuma.
Lisaks ma
"lülitusin" mingisse kummalisse informatsioonivõrku. Sellest võrgust
sain infot meie kosmosekompleksi peatselt ähvardavast avariist."
Edasi tunnetas
kosmonaut mentaalselt oma keha edasist moondumist millekski väga kohutavaks.
Samaaegselt
orbiidil viibinud kolleeg kirjeldas kosmonaudi kummalist ümberkehastumist.
"Ta
kehahoiak, liigutused, miimika, häälitsused meenutasid nagu mingit -
dinosaurust!"
Kosmonaut ise
tajus nagu ta oleks sammunud mööda mingi tundmatu planeedi pinda, ületades
lõhesid ja kuristikke.
Ta kirjeldas
värvikalt "oma" käppi, soomust, ujunahku suurte küüniste vahel.
Oma seljanahal
tundis ta kõikuvaid turja luuplaate.
Nähtavasti mingil
kummalisel ja arusaamatul moel muutus inimese sisemine teadvus, ta
transformeerus teise, tundmatu maailma olendiks.
Enamus
kosmonautidest on läbi ajaloo pidanud kosmoselennu ajal oma isiklikke
päevikuid.
Nende märkmed
kirjeldavad isiklikke tundeid, emotsioone, kaemusi.
Sealhulgas ka
kõike ülikummalist mida nad on kogenud kosmoses viibimise ajal.
Neid märkmeid
üritatakse meeleheitlikult varjata kompetentsete organite eest.
Organid (KGB, GRU,
jt.) pingutavad jälle mis kole, et neid päevikuid kätte saada.
Kosmonautide
vastumeelsus märkmete avaldamise vastu on arusaadav.
Kardetakse et
kirjutatu põhjal võidakse neid tunnistada hullumeelseteks, kuni sulgemiseni
vastavasse raviasutusse.
See aga tähendaks
nende karjääri, praktiliselt kogu elu lõppu.
Iga kosmonaut ja
lendur elab ju selle nimel, et lennata.
Vähesed, nagu
kosmonaudid Glazkov, Gretshko on kõik kogetu ametlikult, dokumentaalselt
fikseerinud.
Organite
andmebaasides on veel üks kummaline fakt.
Praktiliselt kõik
kosmoses viibinud spetsialistid, on peale eemalejäämist aktiivsest
teenistusest, hakanud tegelema paranormaalsete ilmingute ja nähtuste
uurimisega.
Peale mõne erandi
kes kuuluvad tänaseks Vene Õigeusu kiriku aktiivsete liikmete hulka.
See fakt on aga
ideoloogiliselt väga taunitav.
KGB Koola toimik
Vene
eriteenistuste eriline huvi kõige paranormaalse vastu on teada läbi ajaloo.
1921-1922
organiseeris akadeemik Aleksandr Barchenko selleaegse Venemaa salapolitsei,
OGPU juhi Felix E. D¾herzinski ülesandel, ekspeditsiooni Koola poolsaarele.
Ekspeditsiooni
koosseisu kuulus 13 inimest, teadlasi, spetsialiste, eri valdkondade
asjatundjaid, fotograaf.
Eesmärgiks oli
selgitada välja kohaliku elanikkonna massilise haigusliku hullumise ehk nn.
polaarpsühhoosi põhjused.
Inimesed langesid
äkiliselt, ilma selge põhjuseta mingisse kummalisse transsi.
Sarnanedes
zombidele, jätsid maha oma pere ja elamud ja rändasid sadade kilomeetrite
kaugusele tundrasse.
Inimesed vankusid
jalgadel, kordasid mingeid kummalisi monotoonseid liigutusi, ümisesid fraase
mingis tundmatus keeles, olid tundetud valu vastu.
Ekspeditsioonile
oli andnud mandaadi Venemaa Inimaju ja Psüühika Uurimise Instituut,
finantseeris seda aga OGPU.
F.E. D¾herzinski,
kes tundis Barchenko parapsühholoogia ja telepaatia-alaste uurimuste vastu
suurt huvi, andis talle juhtimiseks vastava OGPU osakonna.
Uurimistööks
eraldati küllaltki aukartustäratavad rahalised vahendid, samuti tagati
Barchenkole ligipääs kõikidele arhiividele ja suvalisele informatsioonile.
Oma uurimustöö
käigus Koola poolsaarel, keset tundrat, paikkonnas, kus eeldatavalt toimusid
kummalised sündmused, satuti ühtäkki mingile ebaharilikule, tundrapinnasesse
viivale urulaadsele avavusele maapinnal.
Mitte keegi ekspeditsiooni
liikmetest ega saatemeeskonnast ei julgenud sellese urgu ronida.
Segas kummaline,
paaniline hirm, mis haaras igaühte, kes üritas isegi läheneda sellele
avavusele.
Pealtnägija sõnul:
- Tekkis selline tunne, nagu sul elusast peast tõmmataks maha kogu keha kattev
nahk...-.
Just selles
ümbruskonnas toimusidki need kummalised "mõistusekaotused" kohaliku
elanikkonnaga.
Ekspeditsioon
otsustas seda urgu ja ümbruskonda fotografeerida.
Aga kui pildid
olid ilmutatud, nähti, et aegvõttega tehtud ülesvõttel seisis teiste hulgas,
fotograafi taga keegi tundmatu kummalise peakattega.
Keegi
ekspeditsioonist ei olnud seda inimest näinud, veel vähem, et oleks kunagi
tundnud.
Kõige huvitavamad
avastused ootasid ekspeditsiooni aga Seidajärve ääres (Seidajärv- Lapi (Saami)
keeles Pühajärv).
Inimtühjas tundras
avastati mingid geomeetriliselt korrektsed tahutud kivitahvlid, valgest kivist
sammas, ja vähese taimestikuga kaetud kummalised sihid maapinnal.
Nii oli üles
tähendanud oma päevikusse ekspeditsioonist osavõtnud teadlane-astrofüüsik
Aleksandr Kondain: "Ühes kuristikus me avastasime kollakas-valge samba,
nagu hiiglasliku küünla, aga selle kõrval, tohutu täpsusega töödeldud
kuubikujulise kivi..."
Järve
vastaskaldal, vertikaalselt ülespoole tõusval kaljuseinal, oli selgelt näha
sajakonna meetri kõrgune, ülestõstetud ristatud kätega inimfiguur.
Kohaliku legendi
põhjal oli ammustel iidsetel aegadel tunginud saami rahvale kallale hiiglane
nimega Kuiva.
Vaatamata oma
vaprusele ja rängale võitlusele ei suutnud saami rahvas teda võita.
Siis pöördusid
rahva nõiad ühispalves oma jumalate poole tähtedel.
Märatseva hiiglase
hävitamiseks heitsid jumalad ta pihta välguvihu mis põletas koletise hetkega
tuhaks.
Välk aga jättis
kaljule vaid kontuuri hiiglase kehast.
Rahvas hakkas ajapikku
seda jälge nimetama "Kuiva-vanaks".
Ekspeditsiooni
kummalised leiud kutsusid selleaegsel nõukogude Venemaal esile sensatsiooni.
Akadeemik
Barchenko oli veendunud, et leidis iidse, senitundmatu tsivilisatsiooni jäljed,
müütilise Hüperborease.
Vanad kreeklased
kutsusid hüperborealasteks kauge põhja elanikke, kes elavad Borea, st.
"põhjatuule" taga, nende maad aga, Hüperboreas, mis väidetavalt kadus
maapealt 15-20 tuhat aastat tagasi.
Fakt on aga see,
et OGPU oma juhi Feliks Dzherzinski andis koheselt käsu kõik kogutud materjalid
rangelt salastada.
1937 aastal A.
Barchenko arreteeriti. Konfiskeeriti raamatud, märkmed, päevikud...
Esitati süüdistus
terrorismis ja spionaa¹his välisvaenlase kasuks. 25 aprillil samal aastal ta
hukati Kirovi vanglas nagaanilasuga kuklasse.
Kogu
konfiskeeritud materjal seisis aastaid Ljubljanka arhiivis, siis aga kadus
jäljetult.
-------------------------------------------------------------------------------
1997 aastal
siirdus Koola poolsaarele saladusliku Hüperborea otsinguile ekspeditsioon
filosoofia teaduste doktori Valeri Demini juhtimisel.
Seegi grupp
siirdus püha, kolmest küljest kaljudega piiratud Seidajärve rannale.
Ka nüüd oli mida
avastada.
Viiesaja meetri
kõrgusel merepinnast, kõrgendikul, avastati võimas kompleks: nö.
"kükloopiline" rajatis, ehitatud kunagi kas kultuslikul või kaitse
eesmärgil.
Geomeetriliselt
täpsed kiviplaadid saladuslike märkidega ja selgete tehnoloogilisest
töötlemisest pärinevate jälgedega.
Lisaks sellele
arvatava observatooriumi jäänused, rajatud kaljukivimitest ning taevasse
sihitud 15 meetrine kivirenn visiiridega, mis tervikuna meenutavad kuulsat
Ulukbeki observatooriumit Samarkandis.
Seidajärve
areaalist leidsid ekspeditsiooni liikmed hulga nn. geoglüüfe (gigantseid
maapinnale kantud kujutisi).
Peale 100-meetrise
"Kuiva-vana" ristatud ülestõstetud kätega, on teisel mäeküljel
vaadeldav umbes 400-meetrine "valguskolmhark".
See kujutis ületab
oma mõõtmetega peaaegu kahekordselt sarnase ja laialdaselt tuntud valge
"kandelaabri" geoglüüfi Peruu kiltmaal.
Nagu arvavad
ekspeditsiooni liikmed, kinnitab kõik see, et Koola poolsaarel eksisteeris
kunagi iidne tsivilisatsioon, mille jäljed avastas esimesena ajaloos akadeemik
Aleksandr Barchenko, ehkki tal ei õnnestunudki selgitada selle kummalise
"polaarpsühhoosi" põhjuseid.
Hüperborea
asetsemine kesk Lovozero tundrat, vajab veel lõplikku tõestamist, aga üks on
selge, see paikkond varjab mingit suurt ja iidset saladust.
---------------------------------------------------------------------------------
Ühe tollajal
asjaga kokkupuutunud isiku mälestustest: 1982 aastal puutusin töö asjus kokku
selleaegse NSVL Geoloogiavalitsuse tegelastega.
Kord juhtusin
nägema salastatud geoloogilist gaasi- ja naftamaardlate kaarti.
Kuna asi huvitas,
nagu salastatud materjalid ikka, siis peale uurimist küsisin spetsialistilt,
miks on see kaart (just põhjaregioon) mitmes kohas mustaga viirutatud.
(Neid alasid oli
Koola poolsaarel, suur laik oli Jamali poolsaarel, Taimõri poolsaarel, Obi ja
Irtõshi alamjooksul, Põhja Uuralites ja mujalgi.)
Spetsialist
vastas, et nende aladega on seotud mingi jama...
Kui neisse
kohtadesse on üritatud rajada asustatud punkte, asulaid, sõjaväeosi, ilmajaamu,
siis elanikkond kipub ära surema.
Ja seda väga
kummalisel kombel.
Kes ei sure ära,
need lähevad peast sassi.
Paljud jäävad
kadunuiks.
Jalutavad lihtsalt
lumetuisku.
Milles asi, ei
tea, teadus ei oska seletada.
Nähtavasti seotud
millegagi sarnasega mida uuris akadeemik Barchenko.
Ja veel
Hüperboreast.
Vanades Eesti
muistendites on mitmelgi pool juttu Lapi võimsatest nõidadest.
Ju seal
Seida-järve kandis Lapimaal siis midagi ikka kunagi eksisteeris. Rahvasuu
teatavasti ei valeta.
--------------------------------
KGB:lane Mihhail
Kümmekond aastat
tagasi viibisin oma tööülesannete tõttu tihti Arhangelskis, Põhja-Venemaal.
Kuna tööprotsess
kulges seal aeglaselt, tuli ka oma vaba aega kuidagi sisustada.
Suurt polnud
talvises linnas midagi ette võtta, aja tapmiseks võis kasutada vaid kohalikku
Dünamo spordiseltsi jõusaali ja Intouristi restorani.
Mõlemas asutuses
käis vägagi värvikas seltskond.
Tutvusin aja
jooksul paljude kummaliste ja huvitavate tüüpidega.
Selle-aegsel
venemaal oli nn "nerazbirihha" -ajastu.
Kõik üritasid teha
äri.
Riigitehaste
direktorid, trustide varustajad, salajaste instituutide laborijuhatajad kuni
kohalike majavalitsejate ja raudtee vagunisaatjateni.
Paaniliselt otsiti
kontakte, väljundeid välismaailma.
Üks kõige
huvitavamatest ja koloriitsematest kujudest paljude seas, oli minu juhututtav
Mihhail Mihhailovitch. (Hiljem selgus, et tegemist oli KGB kapteniga).
Kord kui olin
Mihhailil külas tema kahetoalises korteris "Hrustshovkas", mis seisis
Dvinaa kaldapealsel, paluti mind lahke perenaise poolt lauda keha kinnitama ja
degusteerima kohalikku puskarit.
Pereisa Mihhail,
kuna ta oli degustatsiooniga tegelenud terve eelmise nädala, spetsialiseerus
nüüd, perenaise rõõmuks, ainult keefirile.
Erilise uhkusega
serveeris lugupeetud pereproua tomatisalatit värsketest tomatitest. "Need
on meie oma tomatid, täna korjatud!"
"Mis moel,
õues on ju ligi nelikümmend miinuskraadi, kas tõesti on teil triiphoone?"
avaldasin mina siirast imestust.
" Jaa!"
Peremehe piinatud näole ilmus hädist naeratust markeeriv grimass- "Tule
vaata!"
Korteri
kinniehitatud rõdule, (kusagil poolteist-kaks ruutu), oli rajatud korralik
tomatikasvatus.
Rohelised
taimeväädid, ilusate punaste viljadega, ronisid kõrgusesse.
Minu üllatanud
nägu nähes sõnas Mihhail: "Ja kütan seda värki, näed sellega..."
Keset rõdu rippus
õhus, kahe läikiva vasktraadi otsas, hall torujupp.
Pikkust nii 25-30
sentimeetrit, läbimõõdult paar neli.
"Ole
ettevaatlik, traadid on pinge all ja see toru on tuline!" ütles ta kui
üritasin torusse sisse piiluda.
Toru ühest otsast
paiskus välja tugevajõuline tuline õhuvool, nagu ventilaatorist, teisest jälle
imes õhku sisse.
Kui kiikasin toru
sisemusse, siis nägin, et see on seest tühi.
Ei mingit
ventilaatorit-propellerit, ei mingit liikuvat osa.
"Kurat, mis
moel see töötab, mis seda tugevat õhuvoolu tekitab?" küsisin ma hämmeldunult.
"Küsi midagi
lihtsamat, sellest pole keegi veel aru saanud!" vastas Mihhail,
"Mul on
Severodvinskis (suletud linn, Dvinaa suudmes, paar kolmkümmend kilomeetrit
Arhangelskist, Punalaevastiku Põhjamere sõjasadam) üks tüüp"...
"Leiutaja.
Kuldne aju!"
"Kuus klassi
haridust!"...
"Ainult
kärakat paneb ropult."
"Kui jälle
aga selge hetk, siis nuputab selliseid asju välja!"... Seletas Mihhail
tähtsa näoga, kefiiriklaas värisevas käes.
"Kui sa vaid
näeksid mida ta veel kokku kruvinud on! Oi-oi!..."
"Ja ega sinusugusele
koolis käinud inimesele võigi kõike näidata... saad närvivapustuse ja pärast
paned kuu aega tina!"
"Sain selle
leiutajaga tuttavaks, kui meile kontorisse saabus signaal, et üks kaabakas
tolgendab sadamas ja üritab allveelaevnikele maha parseldada, tähendab
piirituse vastu vahetada, mingit riista mis õhust joogivett teeb.
"Ja mitte
nii, et vaevu kraanist tilgub, vaid ikka ämber pooles tunnis!..."
"Me pärast
veel irvitasime, et tee parem niisugune riist, mis õhust samakat teeb, siis sul
ju mured murtud!"
"Leiutaja
vastu, et ei või!
Ta olevat juba
kaks korda selle eest kohtulikult karistatud ja pealegi käivat piirkonnavolinik
kogu aeg tema garaa¾hitöökojas peale passimas!"
"Kurat! Lähme
nüüd tuppa, moor läks naabrieide juurde, ma panen siva lõuatäie samakat, hirmus
pohmakas veab lõusta viltu!..."
Saanud oma annuse,
võttis Mihhaili näol vähehaaval aset harilik heasüdamlik ilme.
"...Jaa, see
sell on kibe vend!".
"Lendasime ta
töökojale osakonnaga peale, mida kõike me seal ka ei näinud!"
Igasugused kummalised
riistad, masinad, torud ja voolikud.
Kui peremees oli
esimesest ehmatusest toibunud ja nägi, et seekord pole tegemist mingite
miilitsa-tolvanitega, vaid haritud ja lugupeetud inimestega, hakkas uhkusega
demonstreerima oma kätetööd: "...Näete, see on portatiivne reaktor mageda
vee valmistamiseks....
See ei
kontsentreeri õhuniiskust vaid valmistab vett õhust!
Saate aru,... kas
kaalikas vaaritab?...
Kui see panna
teist-pidi tööle, siis põhimõtteliselt peaks veest õhku tegema!...Pole teist
veel niipidi proovinud...
Vajab tööks
alalisvoolu, sellega peab veel tegelema..."
"...Selles
retordis on aga bakterid, mis söövad ära igasuguse saasta, õli, kunstväetise,
lihtsalt solgi....
Kui seda bakterit
pommiga bur¾huidele pähe visata, siis sööb ära kogu nende nafta, ka selle mis
alles maa sees on!..."
"...Aga see
riist on rakukesta muundaja.
See muudab oma
kiirgusvõngetega rakud läbipaistvateks..."
"...Vot
vaadake!"
"... Need
kalad akvaariumiga on nüüd kaks päeva generaatori väljas olnud!..."
"...Noh ja
näete, vaadake hoolega!..."
".... Kala
ujub, aga mis näha on?....
...Ainult silmad
ja sitasoolikas!" - määrdunud maikasärgiga tegelane vahtis võidukalt
ringi...
"Me poistega
vaatasime suu ammuli...".
"Kurat,
sellest värgist ei või kindlasti kuhugi raporteerida...". "
Eriosakond teeb
isiklikku toimikusse märke ja saadavad erru...".
"Või
ravile.... Või mõlemaid".
"Otsustasime
üksmeelselt kogu loost vaikida".
"Garaa¾hi-geenius"
aga kinkis meile näed, need torud..."
Mihhail korkis
lahti uue pudeli.
"...Eelmisel
kuul käisin jälle selle venna juures, viisin talle mõned allveelaeva mahakantud
hõbeakud..."
"Kutsus uut
riista vaatama!" - "Vihr-mootor, nagu ta seletas."
"Näed,
käivitamiseks kulub vaid pool ämbrit vett ja suruõhku...".
"Edasi töötab
peaaegu autonoomselt, vajab vaid veidi suruõhku, põhiliselt genereerib ise
tööenergiat keerisest!..."
"Ja siis-
Mihhaili hääl kahanes sosinaks,- ..." näitas ta mulle oma kassi,
Vaskat!..."
"Kurat, suur
paks kass, ta oli mingil moel kõik karvad kassil maha ajanud!"
"Kass istus, suures
pleksiklaasist kastis ja lakkus rahulikult oma kõhtu..."
"...Püha
Jumal, ma ei uskunud oma silmi!..."
"Kommunisti
ausõna!"... ütles Mihhail ja lõi sõnade kinnituseks kiirelt, õigeusu kombe
kohaselt, risti ette...
"Kass oli
läbipaistev! Kurat, kõik kondid olid selgelt näha!"
"Nagu
kopsuröntgenis!".
Kuulasin
viisakalt, vahele segamata Mihhaili jutule, üritades oma tagasihoidliku
inseneriharidusega kuuldut seedida.
Õhust vett?
Võimalik.
Veest õhku? Natuke
kahtlane.
Nafta- ja
kõigesööja-bakter? Võimalik.
(Omal ajal
"Desintegraatoris" Altmere Urmasega koos töötades sai tutvust tehtud
ülikummaliste bakterikooslustega).
Läbipaistvad
kalad-kassid? Väheusutav, vähemalt mitte elusana.
Vihr-mootor?
Nähtavasti midagi sarnast hüpoteetilisele Schaubergeri-mootoriga.
Ilmselt Mihhail
märkas mu sisemist mõtisklust: "Tead mis, vennas, sina oled
"pribalt", tähendab, sinusugust kahtlast fa¹isti Severodvinskisse ei
lase keegi, Sul pole "dopuskit"!
"Aga järgmine
kord, kui tuled, toon leiutaja siia, Arhangelskisse, võtan osakonnast UaZi ja
toon mõned ta riistad ka!..."
"Siis näed
ise!"
"...Sa käid
niikuinii igasuguste Lääne bur¾huidega läbi, ehk müüme mõne riista neile maha,
ah?"
"...Kurat,
moor kodus vigiseb iga päev, peaks siit välja kolima, maja ehitama, et oleks
ikka oma aiamaa, plank ümber ja kõik!..."
Paari päeva pärast
lendasin Arhangelskist minema.
Töö viis pooleks
aastaks Venemaast kaugele.
Huviga ootasin
järgmist Arhangelskisõitu ja uut kohtumist Mihhailiga.
Ühel õhtupoolikul
seisingi priimusepetrooli järgi haisevas trepikojas, Mihhaili ukse taga, käes
kilekott kohustusliku "Vana Tallinna" ja Kalevi assortiikarbiga.
Peale pikka
ootamist uks avanes.
Uksel seisis
Mihhaili proua oma pleekinud hommikumantlis.
Istusingi juba
sama laua taga, kus viimati kuulasin Mihhaili pajatusi.
Vahepeal oli
Dvinaa jõudnud palju vett merre toimetada ja juhtunud oli igasuguseid asju.
Ja mitte häid.
Nähtavasti ei
pidanud Mihhail vastu naise vingumisele ja võttis ette äri.
Sellesse ei olnud
segatud meie leidurmees.
Hoopistükkis
Arhangelski metsatöötluskombinaadi direktor.
Oli mis oli, aga
kogu seltskond, eesotsas selle direktori ja meie Mihhailiga istusid nüüd
kohalikus eeluurimisvanglas.
Kuulasin ära selle
kurvastava uudise, tõrjusin pereproua ülevoolava külalislahkusega pakutud öömaja
ja seadsin ennast vaikselt minekule.
Õues seisatasin
korraks Dvinaa kaldapealsel ja vaatasin tagasi. Eemal hämaruses seisis Mihhaili
"hru¹tshovka", aga isegi siit eemalt, nägin ta korteri rõdul ilusaid
punaseid tomateid.
.............................................................................................
Hiljuti ilmus
Venemaa ühes provintsiajalehes jutustus kellestki Sergei Murakinist,
Severodvinskis (Arhangelski oblast) elavast "rahva-leiutajast".
Peale seda
publikatsiooni rääkis temast ühtäkki kogu press - nii kohalik kui üleriigiline.
Nagu siis teatati,
näitas Murakini poolt loodud hüdropneumo mootor Zukovskis, CAGI:s
(Aero-Hüdrodünaamika Keskinstituudis) ülikõrget kasutegurit.
Instituudi
teadlased tegid läbiviidud katseseeria põhjal järgmise otsuse: hüdropneumo
mootorit võib kasutada mitte ainult kui ajamit või käitusseadet eri eesmärgiga
masinates, aga ka nagu generaatorit, väikese ja keskmise võimsusega
elektrijaamades.
Nobeli preemia
laureaat, akadeemik Zhores I. Alferov sõnas sellest leiutisest: "Kuidas ja
mis põhimõttel töötab see hüdropneumomootor me ei mõista- aga vaatamata sellele
ta töötab!..."
Lisaks sellele
"mõistusevastasele" mootorile üritab leiutaja patenteerida ka
unikaalset tuulegeneraatorit millele samuti puudub maailmas analoog.
Paraku ei suuda
leiutaja ise, ega valitsevad teadusringkonnad kirjeldada seadmetes toimuvaid
protsesse olemasoleva üldtunnustatud terminoloogia abil.
Sergei Murakini
leiutised vaatas läbi rahvusvaheline "Globaalenergeetika" nõukogu.
Kõrgetasemelise
nõukogu liikmeteks on viis Nobeli preemia laureaati, hulk tuntud akadeemikuid
ja professoreid.
Nõukogu liikmete
tunnistusel, haaras neid, peale Murakini leiutistega tutvumist omamoodi
"õudus".
Leiutised
eksisteerivad ja töötavad, läbivad edukalt katseseeriad, aga nn.
"üldtunnustatud" füüsika seadustele nad ei vasta.
Näiteks pole
siiani suutnud keegi vastata küsimusele mille varal hüdropneumomootor töötab,
omades sellist kõrget kasutegurit? Samuti ei suudeta seletada miks on Murakini
muinasjutulise välimusega tuulegeneraatoril nii ennenägematult kõrge kasutegur,
lisaks võimsus kuni 1000 megawatti?
Murakini oma sõnul
põhinevad tema leiutised pöörleval liikumisel mis töötavad eripidiste aero- ja
hüdrodünaamiliste keeriste kruvipõimumisel.
Paraku on see
edasiliikuvate ja tagasipöörduvate keeriste põimumisteooria praegusele
aerodünaamikakoolkonnale arusaamatu.
Kahesuunaliste
keeriste põimumisteooriat ja Murakini mootoreid enim uurinud Astrahani Riikliku
Tehnikaülikooli teadlaste sõnul võivad need leiutised põhjustada sellisel
proosaliselt traditsioonilisel alal, nagu mootoriehituses otsese revolutsiooni.
Põhjus: pöörleva
liikumise muutumisel edasiliikuvate ja tagasipöörduvate keeriste
kruvipõimumiseks (ja ka vastupidi) puuduvad Murakini seadmetes täielikult
sellised "asendamatud" detailid nagu vänt, keps ja väntvõll!
Raske uskuda, aga
kõik töötab ja kuidas veel!
Murakini sõnul on
tal veel teisigi leiutisi.
Aga ta ei kiirusta
neid korraga avalikustama, sest tema sõnul: "...Ma väga kardan, et teadus
ei peaks sellele koormusele vastu, sest õige on küll arenguga kiirustada, aga
teha tuleb seda võimalikult aeglaselt!"
Oma sõnul loodab
leidur väga, et ta leiutised rakendataks kõigepealt kodumaa hüvanguks.
Oma leiutiste
kopeerimist ja teadmiste vargust leidur ei karda. Tema sõnul ei ole ta
leiutanud midagi uut, kõik tema poolt loodu on lihtsalt kord juba olnud, aga
unustatud vana.
Praeguses teaduses
valitsevate teadmiste põhjal tema loomingut ei ole võimalik kirjeldada, veel
vähem kellegi poolt kuritahtlikult kopeerida.
Dr. Jeykil ja hr.
Hyde
KGB ja tema
eellaste üheks tähtsaks ülesandeks läbi kogu oma olemasolu oli Venemaa ja
hilisema Nõukogude Liidu kõrgeima nomenklatuuri elu, tervise ja eksistentsi
igakülgne tagamine ja turvamine.
See ülesanne oli
jagatud paljude struktuuride vahel.
Paljuski nende eri
struktuuride tegevus ja töö kattusid.
Töötasid osakonnad
KGB asjadevalitsuse alluvuses.
Osa struktuurist
allus aga Venemaa Teaduste Akadeemia haldusalasse.
Juba Lenini ajal
rajatud Inimaju Füsioloogia Uurimise Instituudi alluvuses töötasid sajad
teadlased, uurijad ja muud vähemad "asjapulgad", et leida igavese elu
eliksiiri auväärsele nõukogude eliidile.
On materjale mis
annavad faktilist kinnitust riiklikult finantseeritud alpinistigruppidest, kes
tolknesid köie otsas maa ja taeva vahel Pamiiri kõrgmäestiku kaljudel vaid ühe
eesmärgiga, hankida legendaarse "Kremljovskaja Nastoika"
valmistamiseks vajalikku saladuslikku "Mumiod".
Varustati terve
uurimisinstituudi haigla ülimoodsate vahenditega, et tagada Ülemnõukogu
Presiidiumi "elavate surnute" eksistentsi. Barokambrid hapnikuga, nn.
"elus toit", ioniseeritud õhk Kremli ruumides jm.
Eraldi tasub
käsitleda meetodeid, millega üritati hinnata ja ette ennustada kõrgeauliste
Kremlibojaaride maist elukaart.
Üks lugupeetud
spetsialistidest kellele oli usaldatud sellise riiklikult ja
"maailma-ajalooliselt" tähtsa küsimusega tegelemine on praegune
rahvusvaheliselt tunnustatud sotsiaalmeditsiini professor, Londoni, Dublini,
Leon ülikoolide teadusnõukogude liige, Jevgeni Chernosvitov, üle 200
teaduspublitseeringu autor.
Tema selleaegse
kõrgeima N-Liidu juhtkonna poolt tunnustatud teooria põhines aastakümnete
pikkusel surnud isikute surimaskide uurimisel.
Nimelt oli J.C.
fikseerinud tõsiasja, et surnud isikute näopooled on kummaliselt
sümmeetrilised.
Samade isikute
eluajal tehtud fotod, portreed annavad aga tunnistust näopoolte selgest
asümmeetriast, erinevusest.
(Igaüks võib teha
lihtsa eksperimendi: Võtke oma foto ja taskupeegel, kus peegel on mõlemal
küljel.
Asetage peegel
vertikaalselt portree sümeetria-(nina)joonele.
Nüüd võrdlema.
Vaadelge
kõigepealt seda nägu, mida näete moodustuvat vasemast fotopoolest ja
peegeldusest vasakul peeglipoolel.
See on sarnane
Teie näole, aga ainult vähemal või enamal määral.
Nüüd vaadelge
peegli abil moodustuvat nägu oma foto paremast poolest.
Samuti leiate
osalist sarnasust.
Kõige üllatavam on
aga see, et need kaks näotüüpi Teie näost - "parem" ja
"vasem" - üldjuhul erinevad teineteisest!
Ja siin ongi Teile
teie sisemuses peituvad doktor Jeykil ja härra Hyde.
Edasi tuleb võtta
fotod, mis on Teist tehtud eri aegadel, näiteks portreevõtted mis on teist
tehtud viisteist, kümme, viis aastat tagasi ja teha ka nendega see trikk
taskupeegliga.
Näete väga tähtsat
ja paljutähenduslikku fakti- Teie näo iseloomulikud parem-vasakpoolsed
erinevused vähenevad aastatega.
Muuseas, toimub
see protsess geomeetrilises progressioonis. Selle põhjal on professor
Chernosvitovi metoodika alusel võimalik puht aritmeetilisel teel väidetavalt
võimalik välja arvutada Teie "järelejäänud aastad".
Täpne metoodika
koos vastavate valemitega, on aga paraku KGB valduses.
Noortel inimeste
näod on tänu just oma asümmeetriale väljendusrikkad ja meeldejäävad.
Aastatega kaotab
inimese nägu oma eripära, näo eripära nagu tuhmuks, lahustuks.
Ja lõpu eel, surma
lähenedes kaotab inimnägu oma parem-vasaku eripära täiesti, muutub
sümmeetriliseks.
Surimaskid
väljendavadki seda absoluutset sümmeetriat.
See fenomen ei
sõltu tõestatult sellest, millesse indiviid suri, kuidas ta elutee lõppes,
kõrge ea tõttu, haiguse või vägivaldselt võõra käe läbi. Miks?
Inimese
ajupoolkerade funktsionaalne asümeetria seletub nende erinevate ülesannetega.
Vasem aju
poolkera, lisaks sellele, et ta vastutab inimese käitumise eest, saaks nagu
mingil kombel alateadvuslikku informatsiooni tulevikust, et korrigeerida
"kandja" tegevust.
("Mis minuga
juhtub, kui ma teen nii, või naa?").
Aga parem pool,
tundemaailma, emotsioonide ja mõtlemise eest vastutav "vaatab"
minevikku. ("Kuidas ma käitusin kunagi sarnases olukorras?").
Sellesamase
mineviku ja tuleviku vahel sädelebki meie eneseteadvus, see hetk või teiste
sõnadega, kõik see, mida nimetame olevikuks.
Kokkuvõtteks ühel
inimesel "tilgub läbi" rohkem minevikku ja ta elab kogu elu vaadates
rohkem tagasi, teine on suunatud enam tulevikku - kõik see on näha ka elavas
näos.
Surres inimene
kaotab selle erinevuse.
Meie näol
peegeldub niinimetatud "olevikuhetk".
Seda fenomeni
fikseerib ka surimask.
Inimese näoilme
sümeetriaanalüüsi metoodika töötavat peaaegu 100% kindlusega.
Seda väidavad
endised KGB asjatundjad.
Saladuslik
"Raam"
Eellugu.
Hommik.
Venemaa. Baikali
sõjaväeringkond.
Riikliku
Julgeoleku Komitee Piirivalvevägede raadioluure Zakamenski polk.
Nooremleitnant
Gubov tõuseb koikul ehmatusega istuli - keegi kolgib pööraselt ta toauksele.
Ajanud kirsad
paljaste jalgade otsa kõigub ta unesegasena ukseni...
Lävel seisab
väeosa ülem alampolkovnik Fomin luitunud maikasärgi väel.
Gubov üritab
määrustikku järgida, aga polkovnik rahmab tõrjuvalt käega,... ta näos peegeldub
pohmellisegane paanika...
"Oi blj...d!
Ema, sünnita mind tagasi! Oi emake! Milline mure!..."
"... Äsja
tuli ringkonna staabist telefonogramm..."
"Järgmise kuu
alguses tuleb meie väeosasse komisjon, tulevad kontrollima uue tehnika
kasutust!..."
"Selge,
seltsimees Fomin! Lööme jaamad läikima, poisid joonistavad tu¹iga uued
tabelid..."
"Vait!...
Röögatab polkovnik, "nad tulevad kontrollima seda!"- ja tirib
leitnandi kättpidi koridori akna alla -
"...Näed neid
kaste seal eemal, kaskede vahel kohe kütuselao kõrval, neis on süsteem
"INEI"! (härmatis).
"...Ülimoodne
ja kaasaegne sputnikuvarjestuse süsteem! Tehnika viimane sõna!"
"Aga mina
arvasin seltsimees podpolkovnik, et neis kastides on materjalid..."
"Vait! Mis
kuradi materjalid!..."
"Need tulid
pool aastat tagasi, kurat just sel ajal kui ma oma mooriga Pitsundas
puhkasin!"
"Esimese
saadetise kaotas raudtee ära, aga see raisk jõudis kohale!"
"Alampolkovnik
pühkis käeseljaga üle pärlendava otsmiku "Lähme minu juurde!..."
Kasarmutoas valitseb
kõrgemale ohvitserile iseloomulik kord ja puhtus.
Jalarätid kuivavad
nööril, laual on kaart ja kolmeliitrine purk hapendatud kurkidega.
"Nii, Gubov.
Võtad jao mehi, neli Zil:i ja puurmasina, ja paned selle kolu - alampolkovnik
uuris mõtlikult kaarti - siia kuuendasse ruutu, näed, kohe Selenga-jõe kõrvale,
siia jäärakusse..."
"Aga
seltsimees Fomin, see on ju madal koht, kevadel tõuseb Selenga ju..."
"Vait!, see
on õige koht! Mida kuradit! See on vennaliku Mongoolia territoorium ja me peame
tegutsema ettenägelikult!...mis Selenga..."
"Davai-davai,
hakka liigutama, mehed kokku ja kastid autodele!"
"Aga
seltsimees polkovnik, meil on ainult kolm Zil:i, neljas läks Ulan-Udesse Teie
mööbli järele..."
"Noh mis siis
ikka, võtad kolm..- ütleb alampolkovnik ja õngitseb mõtliku näoga purgist
kurgi.
Saladuslik
"Raam"-2
Nooremseersant
Tshabalalajev istub rappuva Zil:i roolis.
Kolonn kolmest
veoautost ja puurmasinast rühib tolmupilves mööda Mongoolia poolkõrbet.
Tee on
praktiliselt olematu. Savisel punakal pinnasel kulgevad rööpaid võib vaid
vaevalt märgata.
"... Eh, ega
täna vist väeossa tagasi ei jõua, peame poisid järgi ootama, aga millega nad
tulevad, selleks peab ju neljas masin Ulan-Udest tagasi jõudma? Eh, teed tahaks
juua!..." mõtiskleb juht, köhides kopsudest tolmu...
Jäärak.
Nooremleitnant
Gubov asetab kivikesi mahalaotatud kaardile. "Nii, kaardi järgi olemegi
ruudus kuus..."
"Siin on
jäärak, sealpool peaks olema Selenga, tundub, et õige koht!"
Sõdurid on
autodest välja tulnud, seistakse trobikonnas, väeosa spordi-uhkus hiiglasekasvu
ukrainlane Mihhailo hüpitab käes tõukekuuli.
Prapor Minõi
lükkab pläru keelega teise suunurka, "...On vast oinas see hoholl Mihhail,
tassib oma kuuli isegi auto kabiinis kaasas..."
"Mees nagu
härg, 140 kilogrammi, aga pea otsas nagu kassil, neli kuud ootas enne kui müts
leiti mis talle lõuani ei vajunud!"... ja sülitab.
"Rivistus!"
röögatab Gubov, "Enne kui täiendus kohale jõuab ja hakkame jaama maha
võtma, tuleb meil objekt ette valmistada..."
"Minõi,
Ogarjov viite läbi proovipuurimised..."
"Mastid
püstitame perimeetrile, nende vahele kaevate maanduseks maasse
voodireformi..."
"On selge?
Hakake rabelema!"
Gubov jälgib veidi
sõdurite loivamist ja otsustab siis minna istuda autosse ja lasta veidikeseks
silma kinni.
Puurmasin on
paigale aetud, lapid käppade all, torn püsti ja alustatakse puurimist.
Nooremseersant
Tshabalalajev istub veidi eemal savikamakal ja jälgib toimuvat: "...Eh, ei
meeldi mulle see koht - ei ühtegi rohukõrt! - "Isegi solont¹hakil (soolast
küllastunud pinnasevorm ) kasvab midagi, aga siin - tühjus..."
"...Ei
putukaid ei suslikuid, nagu surnud oleks kõik!..."
"Eh, teed
tahaks juua!"
Puuriteravik kaob
maasse, pinnale tõuseb punakat savisegust liiva.
Korraga kostab
krigin, alguses katkendlik siis pidev mis lõpuks muutub vastikuks pidevaks
kriiskamiseks.
"Puur
seisma!" röögatab prapor Minõi
"Hei mehed!
Kas sõitsime kivisse?"
- "Mis
kivi!" - Puuril on pobediidist pea, see võtab kivi nagu lubjakrohvi!"
"See peab
metall olema, mingi trass näiteks!"
"Kurat, siin
kõrbes trass ja meetri sügavusel..., mehed, labidad kätte!"
Saladuslik
"Raam"-3
"Beauty"
Tjukalinski
sõjaväelennuväli.
Lääne-Siberi
sõjaväeringkond.
Punalipuline Omski
üksik lennuväepolk.
Tibutab vihma.
Vanemleitnant
T¹hubila pargib oma Niva sõjaväelinnaku väravasse.
Teeb harjunud
ringi ümber auto, kohendab lendurijopet ja astub KPP :sse.
(kontroll-läbipääsupunkt ).
Osmikus pole
hingelistki, kui muidugi aknalaual põõnavat paksu kollast kassi mitte
arvestada.
Vanemleitnant ajab
käe luugist sisse ja võtab korrapidaja laualt valve¾hurnaali.
Teeb nöörijupiga
kausta küljes oleva keemilise pliiatsi suus märjaks ja kirjutab ennast sisse.
Siis mõtleb veidi,
muigab ja kirjutab allkirjalahtrisse GÖRING, German ja astub KPP:st välja.
Polgustaabi
koridorides valitseb harilik suvine uimasus. Vanemleitnant avab plan¹hetiruumi
ukse ja suleb selle jälle kiirelt.
Siis köhatab ja
avab ukse kärarikkalt.
Major Ment¹ikov on
andmetöötleja Larissa piha vabastanud ja süvenenud nüüd laual vedelevatesse
faximiilidesse.
Larissa omakorda
teeb endale ajalehega Krasnaja Zvezda väga energiliselt tuult...
"Seltsimees
major, lubage pöörduda, vanemleitnant T¹hubila saabus teenistuskohta!"
"Vabalt,
leitnant! Tule siia."
"Võta, siin
on Sulle ülesanne. Aja oma kotkad maast lahti, võtate "Iluduse"
(vaenulikes NATO vägedes kutsuti ülehelikiirusel lendavat Vene pommitajat
TU-22MT koodnimetusega "Beauty" ja seda õigustatult, oli ju see
lennuk oma väljanägemisega üks kaunimatest maailmas) ja lendate Jakutskisse."
"Lennuk on
praeguseks tangitud ja lastis."
"Väljalend,
major heitis pilgu kellale, on pooleteise tunni
pärast. Võite
lahkuda!"
Kõikidel
lahingulenduritel on oma rituaal.
Ons see ebausk või
ei, aga sellest peetakse kinni.
Alati.
Teise eskadrilli
lenduritel on kombeks piljardit mängida.
Alati enne
väljalendu tehti partii või paar.
Kui ajaga kitsas
siis kasvõi üks-ainumas löök...
"Kotov, säti
kuulid, las Vadik lööb esimesena!"
Vanemleitnant
T¹hubila vaatab oma meeskonnakaaslasi,- leitnant Kotov on pärit Baltikumist,
vist Tallinnast või Riiast, Vadik, õieti nooremleitnant Melnikov, aga Lvovist,
ilus priske poiss, ukraina pullukate peal sirgund...
"Kuule
T¹hubila, kas Sa ka tead mis me sinna Jakutskisse?"
Tshubila raputab
pead ja sihib - kuul sukeldub puhtalt..."Tead mida angaari-mehed
rääkisid?... Terve öö oli meie "lindu" toidetud... kogu last olevat
ligi kümme tonni..."
"Spetsiaalsed
konteinerid, sobivad täpselt pommitrümmi..."
"Tead,
leitnant Kotov nihkub lähemale ja tasandab häält, - Mu zemljak transpordist
rääkis, et see mida viime, on mingi uus sputnikuvastane süsteem, midagi
sellist, mida ameeriklased ei oska ealeski arvata ega oodata...
Kui see käivitub
siis on nende luuresateliitidel koheselt vaid kilohind... nagu vanaraual.... me
oleme siis nagu läbinähtamatu kihiga kaetud.... kosmosest ei näe enam
sittagi..."
T¹hubila paneb kii
käest, "Davai mehed, tehke nüüd löögid, aeg pressib peale..."
Vanemleitnant
T¹hubila kohendab kombinesooni, - võtab aega enne kui keha selle survega
harjub.
Järsku kuuleb ta
selja-taga müdinat.
Larissa jookseb
mööda koridori nii et maja väriseb...
"Jäta kohe
järele" hüüab vanemleitnant "lõhud radari tornis ära!"
"Sul
T¹hubila, on ainult naljad! ähib pingutusest punane Larissa,...aga mul on Sulle
palve!"
"Palun vii
need mu emale, aadress on ka siin, niikuinii lähed Jakutskisse", ja ta
ulatab võrgu mandariinidega, "ma helistasin talle, ta teab, et sa
tuled!"
"Tubli
Larissa, ega sa juhuslikult CIA:s ei tööta,... ehk saad medali?"
"Kus
kohas,... mis asi see CIA on?"
"Oh sa
Taevane-Jumalaema, kus kohast sellised kandadel jooksvad ajudeta
templielevandid küll leitakse! - mõtleb T¹hubila, "See pole parimas eas
naisterahvas, vaid massihävitusrelv!", ohkab ja võtab mandariinivõrgu.
Pommitaja veereb
traktori sabas, aeglaselt rulleerimisrajal, meeskond on kohtadel.
Kotov istub
piloodiistmel, vanemleitnant tema kõrval, Vadiku hingeldamist on kuulda kusagil
tagapool.
"Mehed
kontrollime sidet!"
"Vadik räägi
midagi!"
"Mida ma
räägin?"
"Räägi mis sa
unes nägid!"
"Kurat, unes
ma nägin mingit pulli,
oleksime nagu
piljardit mänginud, aga siin, lennukis!",
"Ja siis
korraga sain ma kuuliga vastu pead,... tvaju-mat!"
"...Ja tead,
hommikul oli isegi muhk peas!"
"Vadik kurat!
Ega sa raisk, eile tina ei pannud? - USTAVI (sõjaväemäärustik) ikka
mäletad?"
"Jätke vennad,
ei napsu ega keppi enne väljalendu...ärge tulge mulle Ustavi lugema!"
"Nii poisid,
keskus on kuuldel, hakkame minema!"
Saladuslik
"Raam"-4
Nõukogude Liidu
Riikliku Julgeoleku Komitee Peavalitsus
Nõukogude Armee
Keskprokuratuur
Asi Nr. 8234/15 Grif:
RANGELT SALAJANE
Kohaldatav Dopusk
No.1- klass OOS
Erakorraline
Täievoliline Komisjon
ISTUNGI PROTOKOLL
Moskva 11/09/1984
a.
Istungist
osavõtjad:
Dub Aleksei
Aleksejevit¹, kindralmajor, KGB Peavalitsus - Komisjoni juht
Komisjoni liikmed:
Semnõhh, Fjodr
Maksimovit¹, polkovnik, Armee Keskprokuratuur
Dubonis, Stasis
Imantasovit¹, polkovnik, eriti tähtsate asjade uurija, Armee Keskprokuratuur
Mehmedov, Tengiz
Omarovit¹, polkovnik, Baikali Sõjaväeringkond, Keskstaap, Eriosakond
Feldschmidt,
Isaac, Rolfovit¹, major, Armee ja Õhujõudude Füüsikainstituut, tehnikadoktor
Smelõh, Maksim,
Ossipovit¹, kapten, KGB Peavalitsus - istungi protokollija
Dub A.A:
"Seltsimehed!"
"Täpselt kuu
tagasi, so. 11. augustil, toimus meie maal ridamisi kummalisi vahejuhtumeid.
On inimohvreid,
materiaalne kahju on suur.
Arusaamatud,
seletamatud õnnetused toimusid Piirivalve, Õhujõudude ja Kaug-Ida
sõjalaevastiku haldusalas.
Millega on
tegemist pole siiani selge."
"Selge on aga
üks, kõik vahejuhtumid omavad katastroofi mõõtmeid ja seotud on nad kõik,
viimane kui üks, meie uue ülisalajase programmiga "POLOVIK" (vaip).
Annan sõna Isaac
Rolfovit¹ile."
Feldscmidt I.R:
"Seltsimehed!"
"Meie
teadlased on viimase kahekümne aasta jooksul teinud aktiivset tööd leidmaks
vahendeid millega astuda vastu lääne imperialistide sõjatööstusliku kompleksi
plaanidele.
Kõige
murettekitavam on olnud viimase aastakümne areng kosmoses.
Lääne kosmoseluure
on võtnud sellised mõõtmed, et meie riigi kaitsevõime ja rahvamajanduse areng
on sattunud suurde ohtu."
"Seetõttu on
meie riik ja valitsus asunud eelisjärjekorras arendama vahendeid ja komplekse,
mis suudaksid elimineerida vaenulike jõudude ponnistusi."
"Meie
uurimisinstituutide ja erikonstrueerimisbüroode spetsialistide ühiste
jõupingutustega, ongi valminud programmi "POLOVIK" raames tehnoloogia
ja seadmed, mis suudavad teatud määral tõrjuda kosmosest tuleneva ohu."
"Lühidalt,
laskumata üksikasjadesse, on tegemist jaamade või tugipunktide võrguga."
Generaatorjaamad,
koodnimetusega "INEI" (härmatis), püstitatakse väljaarvestatud võrgu,
omamoodi triangulatsioonivõrgu sõlmpunktidesse."
Istung jätkub.
Dub A.A:
"Asume nüüd
konkreetselt juhtunu juurde."
"Tengiz
Omarovit¹, "Zakamensk":i polk on Teie ringkonnas, palun andke ülevaade."
Mehmedov T.O:
"Tegemist on
ringkonna raadioluure nn. eelpostiga.
Üksuse jaamad, mis
töötavad nii passiiv kui aktiivtsükliga on omakorda seotud autonoomsete
postidega Mongoolia Rahvavabariigi territooriumil".
Semnõhh F.M:
"Seltsimees
kindral, kas lubate pöörduda küsimusega?"
Dub A.A:
"Jah, palun
Fjodor Maksimovit¹."
Semnõhh F.M:
" Kuidas on
polgu tase, kas juhtkond on oma ülesannete kõrgusel?"
Mehmedov T.O:
"Zakamenski
polk, on üks ringkonna parimatest.
Alampolkovnik
Fomin on eeskujulik ohvitser.
Polgus valitseb
kord.
Eriliselt
pööratakse tähelepanu uue tehnika evitamisele. Väljaõppe alal ollakse ringkonna
eesrindlased.
Ei tohi märkimata
jätta ka polgus läbiviidavat tublit poliitharidustööd - Ringkonna
spordivõistlustel..."
Dub A.A:
"Täname,
piisab!"
"Kas kellelgi
on veel küsimusi Tengiz Omarovit¹ile?"
"Selge!
Seltsimehed, palun avage enda ees olevad mapid ja võtke nendest ümbrik number
üks.
Palun
allkirjastage see ja avage."
"Näete
aerofotosid ruudust kuus.
Täpselt kuu aega
tagasi avanes õhust selline pilt!"
Jäärak
Nooremseersant
Tshabalalajev tõuseb ja sammub puurmasinale lähemale.
Nelja mehe labidad
on teinud tublit tööd.
Auk maa sees
ulatub juba hiiglasekasvu Mihhailole rinnani.
Keset punast
savisegust liiva turritab augu keskel mingi kummaline konstruktsioon.
Ümmargune plaat,
umbes malmist kanalisatsiooniluugi mõõtmetega.
Plaadi keskel on
selge sügav jälg mille on sinna jätnud puurmasina pobediitteravik.
Plaat toetub
kolmele jalale mis nurga all eemalduvad plaadist ja kaovad pinnasesse.
"Davai,
ronige välja!" seletab prapor Minõi - Pinnas on sügavamal pehme, puhas
liiv, ehk tirime ta puurtorni vintsiga välja!"
Tshabalalajev
astub labidat puhastava Mihhailo juurde.
"Kuule,
vennas, kas sul autos priimus on?"
"Teeme teed,
mul on konserve kaasas - Istume ehk sinna eemale, siin kipub tolm hingamist
matma..." Mihhailo läheb priimust tooma.
Tross on tornist
alla lastud, sõdurid pistavad trossiotsa plaadi alt läbi ja keeravad kolmjala
vahel silmuseks.
"Davai, pane
vints tööle!" Röögib Minõi pläru suunurgas.
Kraz:i mootor
hakkab undama.
Tshabalalajev on
eemal, savikamakate vahel istet võtnud, ajalehe maha pannud ja kraamib
gaasimaski kotist head-paremat välja.
Konservid,
barankad, sibul.
Ka Mihhailo on
tagasi priimuse ja veekanistriga.
Varsti on priimus
hakkamas ja vesi katelokiga ka.
On kuulda kuidas
Kraz:i mootor tõstab tuure, sõdurid seletavad eemal midagi, Minõi vehib kätega.
Mihhailo ajab
lusikaga täägiga avatud konservist du¹honkat (hautatud loomaliha) suhu, lõug
rasvast läikimas.
"Kuule Mihhailo,
küsib Tshabalalajev, "miks sa seda kuuli kogu aeg kaasas tassid?" ja
tonksab kirsaninaga liival vedelevat Mihhailo "silmatera".
"Vaat see,
seletab Mihhailo täis suuga, on tõukekuul, seitse kilo!"
"Noh,...
sport,...saad aru!"
"Sellega ma
võitsin spartakiaadi!"
"Teised
lennutasid 15 meetri peale, aga mina - viskasin selle alajaama katusele!"
Krazi mootor
töötab kõrgetel pööretel.
Vintsitross on
äärmuseni pingul.
"Kurat! - Ei
tule! - Tvaju-mat!" Ropendab Minõi
"Kuhu sa
ronid!" - Ja tirib ühe sõduri maasse kaevatud augu äärelt eemale
"Tvaju-mat! - Kuradi jobu!"
"Kui tõmbab
trossi puruks, on sul kaalikas otsast läinud, - kao eemale oinas!"
Korraga Kraz koos
puurtorni ja mehhanismidega võpatab, mootor üürgab.
"Oi-blj...d!"
Nüüd kärssab reduktor sisse!" röögatab prapor Minöi
"Ei,
tuleb...tuleb raisk! - Liigutab!"
Aeglaselt tõuseb
kolmjalg liivast.
Punane, savisegune
liiv pudeneb konstruktsioonilt.
Juba on ta üle
augu serva, veel veidi ja kogu objekt ripub veidi vildakana trossi otsas,
pööreldes aeglaselt ümber oma telje...
Mehed seisavad
kangestunult, Minõil kukub suust isegi Bellomor..."Oi blj...d!"
Tohutu tammine,
vasega kaetud välisuks langeb kinni.
Major Feldschmidt
seisatab hetkeks.
Tahtmatult tahaks
väristada õlgu.
Lubyanka KGB
peahoone on oma olemusega alati sisendanud mingit kummalist alateadvuslikku
õõvastust.
"Nähtavasti
see peabki nii olema, kummalisem oleks kui ma ennast siin koduselt hakkaksin
tundma" - muigab major endamisi.
Ta ületab väljaku
ja pöörab vasakule D¾herzinski tänavale. Vahepeal on sadanud, Moskva tänavad
läigivad, suurlinn hingab hiissuvises rütmis.
Major astub
ajalehekioski juurde. "Tere tädi Klaava!... Palun üks Ogonjok."
Saanud ajakirja,
lehvitab ta mutikesele ja seab sammud trollibussi peatusesse.
"Nii mis siis
siin huvitavat on: puuvillakoristamise hoogtöö Uzbekistanis, Baikal-Amuur
Magistraal..." Korraga teeb major paar kiiret äkilist sammu ja hüppab juba
peatusest lahkuva trollibussi astmelauale.
Saab kinni
käsipuust, aga sulguvad uksed pitsitavad valusalt käsivart.
Samas tõmmatakse
uksed seestpoolt lahti.
"Noh
komandör, jäid magama?" Veidi määrdunud spordisärgi ja metall-naeratusega
tüüakas noorsand tõmbab ta üles bussi.
"Eh sind,
kaskadööri!"
"Näe jah,
kurat... palju tänu!" vastab major ja sätib vormimütsi peas sirgeks.
Sõitnud
peatusevahe, väljub ta trollibussist.
Heidab uuriva
pilgu ümberringi ja seab sammud telefoniautomaadi juurde.
Ennäe-imet,
taksofon töötab, vaatamata sellele, et on mingi jälkusega kokku määritud.
"Halloo,
tere... aspirant siinpool...äkki ütleksite seltsimees professorile edasi, et
täna pidi meil arvestus olema...jah ta teab... kateedris nagu alati...
aitäh..."
Belmeenibaar
Malaja-Bronnaja põiktänavas.
Major Feldshmidt
seisab üle tänava maja kangialuses.
Paar vana hallikat
turris varblast kümbleb rentsli veeloigus, kolm nooremat sellesuvist kollanokka
jälgib pea viltu, vanade protseduure...
Major vaatab
kella.
Aeg.
Sammub üle tänava
ja siseneb belmeenibaari.
Ninna lööb jälk,
odavale söögikohale iseloomulik hapukas läpatis.
Paremat kätt on
lett, akna-aluse laua taga istub teeklaaside taga kaks jõhkardi-näoga ja
keevitaja present-bushlatti riietatud tüüpi.
Ruumi kõige
tagumises otsas nurgalauas aga vanem, hallipäine mees.
Nähes majorit ta
tõuseb. "Shalom, Isaac!" tervitab ta vaikselt ja ulatab käe.
"Shalom
Minei!" Major võtab istet.
Tuleb ettekandja,
sarnanev Baba-Jaga:le tema kolmandas nooruses.
"Meil õlut ei
ole!... Pelmeene ka ei ole!"
Teatab ta vinguval
häälel ja pühib haisva kaltsuga laualt toidujäänused istujatele sülle.
"Pole lugu,
võtaks kaks klaasi teed!" ütleb major ja ulatab Babale kolmerublase...
"Tagasi pole
vaja!"
Baba-Jaga nooreneb
koheselt ime-väel ja meenutab nüüd kui mitte Imekaunist-Vassilissat siis
vähemalt Vassilissa ammusurnud ja maha-maetud vanaema.
Hetke vaikinud,
võtab major Feldschmidt eest prillid:
"Minei
Benovit¹, "kolmjalg" ilmus välja!"
Jäärak.
Prapor Minõi on
esimene kes kõnevõime tagasi saab.
"Mehed!"
tungib ta suust ülikuiv katkev kraaksatus.
"Kus
nooremleitnant Gubov on?"
"Magab autos,
selles mis on seal eemal, vastu jäärakuseina!" seletavad sõdurid läbisegi
"Ogarjov,
mine... kähku... las ajab jalad alla!"
Keegi ei saa pilku
trossi otsas kõlkuvalt "kolmjalalt".
Ümmarguse plaadiga
pärjatud roheka oksiidiga kaetud konstruktsioon kõigub aeglaselt trossi otsas.
Kaadervärgi kogu
kõrgus on meetrikest paar, nurga all eenduvad jalad lõppevad võrdkülgse
kolmnurgaga mis seob kogu konstruktsiooni ja moodustab omamoodi aluse.
Kolmnurga keskel,
küljepoolitajate ristumiskohas, aga seisab SILINDER.
Silinder helgib,
suisa kiiskab juba madalal oleva päikese kiirtes.
"Bratsõ...¹to
eto - zoloti¹chka?" (vennad, mis see on...kuld?) kogeleb üks reameestest.
Ogarjov naaseb.
"Noh, kus Gubov on?" küsib oma tavalise meelekindluse tagasi saanud prapor
Minõi.
"Ah,
kurat"...pomiseb Ogarjov ja näitab tühja "Nisuviina" pudelit.
"Selge,
küps!"
"Davai mehed,
laske tross lõdvaks, lükkame selle hujovina augupervele!"
Ta astub esimesena
ligi ja patsutab ettevaatlikult silindrit.
Silindri külg on
peegelsile, suisa poleeritud.
Siis koputab:
"Õõnes seest raisk... aga tundub... paksu seinaga!"
"Ogarjov,
anna tääk!" ähkides hööveldab Minõi silindri küljest laastu.
"Ogarjov tule
siia... vaata...võrdle " - ta ajab hambad irvi ja sätib saadud
metallilaastu vastu vuntsi...
"Noh, on
sama?"
"See fiksa
(hambakroon ) pandi mulle Kaluugas, sada viiskümmend rubla maksis!"
"Kurat, on
küll sama..." pomiseb Ogarjov.
"Mis me nüüd
teeme, peaks vist väeossa teatama?"
"Mida, oled
päris lolliks läinud!"
"See võetakse
ära ja antakse kuradi mongolitele, aga sina elad elu lõpuni ema juures kommunalkas
(ühiskorter venemaal ) ja sõidad trammiga tehasesse"..."Kas kaalikas
vaaritab?!"
"Kus kurat
kirka on?"
Nooremseersant
Tshabalalajev ja reamees Mihhailo istuvad kõrvuti savikamakal ja tõmbavad
"Bellomor":i.
Päev on õhtusse
jõudmas, päike piilub jääraku serva tagant.
"Kuule, lähme
poiste juurde, äkki on abi vaja" - ajab Mihhailo ennast püsti.
"Ei maksa -
joome veel teed... varsti peaks täiendus ka pärale jõudma. Küll siis jõuab rabeleda!
Näed Mihhailo, vaata... mul on karamelli ka!"
Prapor Minõi
seisab kolmjala kõrval, käed puusas, sõdurid-seersandid ümber.
"Noh
punaväelased, soovite lahkuda proletaarlase seisusest?"
"Kas sai
küllalt?!"
Ta sülitab pihku
ja tõstab kirka... "Za Rodinu, za Stalina, za Nol Sedmjorki! (07-Vaz mudel
) ja langetab hooga kirka...
Jäärak
Mihhailol on põsed
karamellkompvekitest punnis.
Maiustamine on
asi, millest see lihtsameelne mehemürakas ei suuda kunagi ära öelda.
Ta mõmiseb
rahulolevalt silmad vidukil ja hüpitab kämmalde vahel oma seitsmekilost kuuli
nagu pinksipalli.
"Mihhailo!
Vaata!" Karjatab korraga siiani nii sulnis-õndsalt oma teekruusile
pühendunud Tshabalalajev.
Mihhailo pöörab.
Jäärakupõhi, koos
pargitud veoautode ja troppis seisvate sõduritega väreleb imelikult.
Värelus sarnaneb
sellele kummalisele vorme ja piirjooni rikkuvale voogamisele mida võib
harilikult näha õhus, päikese poolt tuliseks köetud kõrbekivide või siis kuuma
asfalttee kohal.
Ja siis kostab
KISA.
See ei ole
lihtsalt karjumine või siis vandesõnadega segatud kare ulg.
See on ahastav,
meeleheitlik, loomalik kriiskamine.
Kriiskamine mida
ei suuda tekitada ühegi inimese kõri oma häälepaeltega, selle heli tekitamiseks
tuleb kohutavas ahastuses panna võnkuma nina, kolju, kogu skelett...
Ei nooremseersant
Tshabalalajev ega ukraina vägilane Mihhailo pole kunagi näinud mikrolaineahju.
Ja kus nad seda
oleksidki pidanud nägema.
Oli ju
nooremseersant pärit Du¹hanbe lähedalt mägiki¹lakist ja Mihhailo sirgunud
Ukraina rajoonilastekodu kasinates oludes.
Kuid Tshabalalajev
nägi kord lapsena, mis juhtub kitsenahast tehtud kumõssilähkri bundukiga, kui
see täidetuna märapiimaga ja kindlalt suletuna unustatakse terveks päevaks
jurta põiklati külge tulise stepipäikese alla.
Bunduk paisub
päikese kuumuses, siis hakkab hapnev märapiim läbi lokkis kitsenaha pooride
ajama mulle.
Kogu lähkri pind
nagu ärkaks ellu.
Mullitav bunduk
paisub sisemiste gaaside mõjul veel veidi ja lööb lõpuks kõva pauguga lõhki
piserdades ümbruse üle oma haisva sisuga.
Midagi sarnast
nägid nad nüüd juhtuvat jefreitor Ogarjoviga, kes töntsaka kobava sörkjooksuga
suutis tungida peaaegu värelusringi piirini.
Oli näha, et aju
ei juhi enam seda põgenemiskatset, siin on tegu juba mingite instinktilaadsete
lihasekrampidega.
Ta pärani, mustav
verises vahus suu, tühjad silmakoopad, külgedele sirutatud küünarnukkidest
kõverdatud käed, verine lümf tilkumas sõrmeotstest...
Veel samm ja
jefreitor kukub näoli maha.
Ta seljal, läbi
sõdurisärgi tekivad, kasvavad ja lõhkevad mullid...
Nooremseersant
Tshabalalajev surub paanikas, mõlema käega vastu rinda alumiiniumist teekruusi.
Ta harilikult koma
meenutavad pilusilmad tõmmus näos on muutunud suureks nagu öökullil, ammuli
suust kostab vaikne lalin: "Mihhailo...mis see...on...jookseme..."
Mehemürakas ajab
ennast vankuvatel jalgadel püsti.
Üle lõua voolab
tal karamellisegune sülg: "Kurat,... möiratab Mihhailo bassihäälel,
...poisid...ma tulen..." ja paari hüppega on ta surmaringis.
Maha jäänud
nooremseersant näeb kuidas ukrainlase laialt seljalt tõuseb pahvakuna auru,
mees seisatab hetkeks, kuid tormab siis hiigel-hüpetega edasi ringi keskme,
puurtorni suunas, hoides pea kohale tõstetud käes oma lelu, tõukekuuli...
Augu serval seisev
veidi vildakil kolmjalg on ergavpunane, ta hõõgub mingi sisemise energia väel,
kolmjalga lõpetava ümmarguse plaadi kohal aga ripub õhus erksinine kera, nagu
liual olev suur arbuus mis tehtud selgepiirilisest särisevast
keevitusleegist...
Mihhailo tohutu
kere on kaotanud oma hoo, mees vajub aeglaselt põlvili kuid siiski on selles
mehemürakas veel jõudu, ta röögatab karedalt, võtab hoogu ja heidab kuuli...
See on Mihhailo
elu parim tõuge. Tema viimane tõuge.
Kuul lendab kõrges
kaares, mööda puurmasinast, tornist, üle kaevatud süvendi ja tabab kolmjalga,
just-täpselt ergava "arbuusi" keskmesse.
Toimub
silmipimestav, kogu jäärakut täitev sähvatus ja sellega kaasnev kummaline
hääletu, mingil moel sissepoole pööratud plahvatus...
Jäärakus võtab
maad vaikus. Päike on vajunud silmapiiri taha, hämardub.
---------------------------------------------
"Beauty"
"No-nii!"
õhkab vanemleitnant T¹hubila, tõstab visiiri ja võtab kiivri peast.
"Las nüüd
lendab autopiloot!", ta vabastab ennast rakmetest ja tõuseb
piloodiistmelt.
"Kotov, saada
veel kord koordinaadid, kohe jõuame Kesk-Siberi Õhukaitseringkonna seirealasse
- parem hoida kui oiata..."
T¹hubila ringutab
liikmete naksudes.
"Vadik, tule
siia, räägi veel oma unenäost - mismoodi selle piljardikuuliga oli?..."
Korraga tohutu
teraslind rappub.
"Tohoo kurat,
mis see on?"
Vanemleitnant
maandub raskustega tagasi oma istmele -
"Mingi
turbulents või vertikaalne õhuvoog..." surub piloot Kotov läbi hammaste ja
pigistab juhtkange nii-et sõrmenukid valged...
"Kummaline,
metereoloogiateenistus ei maininud midagi", ta vajutab mikrofoniklahvile:
"Logi. Vanemleitnant Tshubila. Lend 2864-prim, kell 19.32. Kõrgus 8800
meetrit, kiirus 920, tugevad tõusvad õhuvoolud, turbulents.
Kordinaadid..."
"Mehed,
põrgut!" Vadik pistab oma pea istmete vahelt läbi, "Mis kuradi jama,
sihtimisruffi põrand on mandariine täis, kus kurat need tulid?!?..."
"Need on minu
jagu!... pomiseb vanemleitnant,
"Meie
"emalaev" palus Jakutskisse toimetada..."
"No
selge-selge, postiljon Pet¹kin!" irvitab Vadik, "ma korjan
kokku" ja kaob lennuki sisemusse.
"Kuidas on
Kotov, tundub, et tulime läbi?"...
"Ma lähen
vaatan nüüd, et mõni mandariin Jakutskisse ka jõuaks"... sõnab
vanemleitnant Tshubila ja pressib ennast kitsasse vahekäiku.
Oma suurtele mõõtmetele
vaatamata on pommitajas ülivähe ruumi, peab ju see teraslind suutma toimetada
7000 kilomeetri kaugusele ligi 9000 kilose laadungi.
Külg ees pressib
vanemleitnant ennast pommisektsiooni, "Noh Vadik, mis Sa matsutad..."
Kuum tugev, ei tea
kust ilmunud õhuvoog surub äkitselt Tshubila selja valusalt vastu
aparaadikilpi...
Ridamisi
paugatusi, ragin...siis iseloomulik õudustäratav vilin mis annab tunnistust
lennukikere dehermetiseerumisest.
On tunda tugevat
vibratsiooni.
Kabiiniõhus
lendleb isolatsioonimaterjali peeni hõbedasi niite, vilin, sisin, ulgumine
muutub järjest tugevamaks..."Raisk, karjub Tshubila, saime pihta... kuradi
jobud...
Omasid
lasevad...!!!"
"Kotov,
hapnik!"
" Anna
süsteemiraport!"
"Stabiliseeri
lennuk!"
Vanemleitnant
küünitab ennast ja näeb, et miski on purustanud radarikapi seina, selles
haigutab ümmargune auk kuhu kaovad õhus lendavad-laperdavad isolatsioonitükid,
klaasriideniidid...
Mõõteriistade
osutid visklevad, OSS paneelil põlevad ainult punased tuled...
"Parema
mootori võimsus on 30 protsenti...süsteem näitab kütusekadu...hüdraulika on
vigastatud...kõrgustüür ei tööta...parema parda primaar-ahelad on rivist
väljas...sidet pole..."
tuleb piloodilt
kiirkõnet.
"Vadik! Kas
kuuled...miks radar ei reageerinud...Vadik, tvaju-mat!!! Ärka üles!"
Vanemleitnant
Tshubila tunneb kuidas lennuki vibratsioon muutub järjest tugevamaks,
"Iludus" väriseb nagu haavatud, paanikas loom...
Õhupuudus annab
ennast tunda, ta võtab hapnikumaski, tõmbab paar korda sügavalt hinge ja ronib
taas pommitaja sisemusse.
Üle käigu,
mulgustatud radarikilbi vastas on vaheseinas samasugune kindlate piiridega
ümmargune ava.
Vanemleitnant
lükkab kõrvale radariruffi luugi ja kangestub...
Pisikeses urus on
põlvili kägaras Vadik, tema lendurikombinesooni seljal on tohutu mustav-punane
auk...
Selle millegi
teele, mis läbis lennukikere, oli jäänud ka mehhaanik - Tshubila keerab Vadiku
ümber- rinnal on samasuur ava, lisaks on kadunud ka enamus mehaaniku vasakust
käelabast, randmest.
Vististi oli
mehaaniku käsi tabamushetkel vastu rinda... Verine rinnatasku on lahti ja
pungis. Vanemleitnant sirutab käe ja leiab sellest...mandariini...
Kell Vadiku
verisel köndistatud randmel näitab seiskumishetke 19.37...
Samas kostab
kõrvaklappidest: "Tshubila, tule ette!"
Vanemleitnant
istub ja kinnitab rakmed.
"Kus
Vadik?" küsib Kotov pööramata pilku mõõteriistadelt. Vastust ei tule...
"Selge..."
"Nii Kotik,
kaugele jõuame?" küsib vanemleitnant katkeval häälel...
"Oleme praegu
4000 meetri peal, kiirus on 640, aga langeb, parem mootor seiskub...
kümne minuti
pärast, siis on jokk,...see pole metsavaht mis planeerib, lisaks on meil...
täislast"
Millega me pihta
saime? Radar ei hoiatanud, plahvatust ei olnud...?!"
"Mul pole
aimugi Kotov, see miski oli mehe rusikast veidi suurem, ümmargune...aga tal
pidi olema tohutu kiirus, läks läbi lennukist nagu kuum nuga võist...!"
"Kotov, tead
mis, mina kui lennuki komandör, käsin sind...katapulteeru...!!!"
"Ehehee,
Tshubila,... ei lähe läbi!"
"Sina tahad
Liidu Kangelaseks saada, eksole,... aga mind tribunali erikomisjoni uurimisele
saata...vaata kus frukt!"
"Sa vedasid
mind läbi terve Akadeemia, tegid mu eest arvestusi...ära nüüd loodagi, et ma Su
meie "Iludusega" kahekesi jätan!"
"Vaata parem
kuhu me ennast maha peame panema, mis reljeef on...mis võimalused siin
on..." lõpetab piloot Kotov, pingutab kiivri lõuarihma ja tõmbab alla
visiiri...
Moskva
Hallipäine
professor köhatab kuivalt, tema suured hallid silmad kõhnas näos tunduvad
paksude prilliklaaside taga veel suuremaks muutuvat.
"Kus?
Millal?"
"Tulen just
peamajast, kõik kihab."
"Leiti
täpselt kuu aega tagasi, Burjaatia-Vene piiril." vastab major Feldshmidt.
"Nii, nüüd on
neil siis kaks tükki..." pomiseb vaikselt Minei Benovti¹
"Esimese
templi kolmjalad... Ma oletasin õieti omal ajal, et jäljed viivad Siberisse,
kasaarideni..."
Keevitajatürpides
tüübid akna-aluses lauas tunduvad tuure koguvat.
Seosetu jorin
muutub järjest tugevamaks.
Major märkab ka
põhjust, põrandal lauajala taga vastu seina, seisab paberist "avariipunniga"
viinapudel...
"Minei
Benovit¹, nad purustasid selle..." katkestab major professori
mõttemõlgutuse:
"Toimus
midagi väga kummalist, arvamatut, on hukkunuid, kolmjalg avas tule..."
"Kukkus alla
ka õhujõudude pommitaja, kõik mu märkmed on siin, major koputas laual lebavale
"Ogonjokile".
"On ka üks
pealtnägija, Tshabalalajev, nooremseersant.
Teda on nüüd ligi
kuu hoitud Tomskis sõjaväe psühhiaatriahaiglas..."
"Nagu alati,
kõik otsad vette...Näita mis Sul on ja räägi!"
Kui major on
lõpetanud, võtab professor oma kulunud, isoleerpaelaga parandatud sangaga
portfellist paberilehe ja pliiatsi.
"Ma usun, et
Sa mäletad - Igasugune keha liikumine ruumis on tema asukoha muutus."
Alustab professor tasasel häälel.
"Mingil
ajamomendil on keha ühes, mingil teisel momendil aga teises kohas.
Professori pliiats
jookseb mööda paberit.
"Seda
"kohta" saame määrata vaid teiste kehade suhtes.
Matemaatiliselt
väljendab asukohta kohavektor, mis algab ühe ja lõpeb teise keha juures.
Seda keha, kust
vektor lähtub, nimetatakse taustkehaks. Nii et, kohavektori muutumine väljendab
keha liikumist taustkeha suhtes".
"Vabanda, et
kordan selliseid elementaarseid tõdesid, aga ma usun, et nii mõistad mind
paremini."
Professor jätkab.
"Tavaliikumist
on lihtsam kirjeldada kolmemõõtmelises Eukleidilises ruumis, aga paraku on see
ju erijuhtum, nii-öelda üleminekuvorm kahe kõvera ruumi - avatud Lobat¹evski ja
suletud Riemanni ruumi vahel.
See kõik on selge
- aga kolmjalg, küsid Sa?-
Kõrvallauast
kostab hüüatusi: "Mida, Sina tolgus, ähvardad mind?!"
"Kuradi
hanõõga, ¹haramõõga (tõlkimatu vanglasõim ), "Ma Sulle veel!!!"
Leti tagant tormab
välja Baba-Jaga ja lartsab ligase nõudepesukaltsuga ühele meestest hooga vastu
pead.
"Kui te
kaabakad kohe ei vaiki, kutsun ma miilitsa!"
Baba kriiskab,
hambad irvi "Meil on soliidne einelaud, siin käivad viisakad inimesed,
mitte mingid kuradi joodikud!"
Keevitajad
taltuvad jalamaid ja süüdlaslikult sosistades topitakse puhevil ettekandjale
midagi põlletaskusse...
Professor jätkab:
"Liikumisvektori kirjapanekuks vajame koordinaatide hulka mis tuleneb
koordinaatsüsteemist. Kui võtame lihtsaima ristkoordinaadistiku moodustavad
need kolm mõõdet, baasivektorid nn. reeperi."
"Vaata, see
kolmjalg ongi omamoodi ruumikoordinaatide algustähis ehk reeper. Orientatsiooni
algpunkt, või õieti liikumist kirjeldav taustkeha.
Aga mõistet tuleb
laiendada, see reeper asub sfäärilises ruumis, vähe sellest, lisaks tuleb võtta
ka ajavektor.
Nii, et kolmjalg
on aja- ja ruumireeper.
Kunagi on need
kolmjalad asunud Maa kindlates punktides, kuskohast ja millal meie esivanemad
nad leidsid ja templisse tassisid, pole teada, samuti pole teada palju neid oli
ja palju neid tänaseks säilinud on.
Ma tean, et meil
on neid nüüd kaks, hiinlastel on minu teada üks..."
Professor jätkab:
"See aja
lisamine ei ole lihtsalt süsteemi ühe kirjeldava lisamõõtme sissekirjutamine.
Tuleb vaadelda ka ajavoogu.
Ajahetke läbi
nullteooria.
Hetkeväljade
keeris ehk pöörisvool tekitab ja seostab silmapilkselt, lahustab ja katkestab
momentaalselt.
Hetk ja igavik on
seotud nagu punkt ja kosmos.
Kuidas kosmos
sisaldab punkti ja kuidas hetk sisaldub igavikus, see jääb hetketunnetuse
taustal null või alg-tühjuse süsteemi siirdehetkelisusse, nõndanimetatud
vahenulli."
Major Feldshmidt
pühib peopesaga üle näo, professori mõttelõngaga on raske kaasas püsida.
"Selge, nii
et kolmjalg on nullpunkt, tähendab nagu omamoodi triangulatsioonitähis?"
"Ei, sa
lihtsustad, tähis küll, aga mitte ainult ruumis, vaid ka ajas!"
"Reeperi
omahetke aja-absoluut on tühitermin või nullaeg, millele võib ajastada suvalisi
hetkelisi lõike, ajamääratlusi, - kas Sa saad minust aru?"
"Nojah, aga
kui on tegemist niiöelda passiivse tähisega, kuidas siis seletada neid
hukkunuid?
Ja üks asi on
kiirgus, mis mehed keetis, aga ellujäänud sõdur, kirjeldas kuidas üks
hukkunuist viskas reeperit, see püüdis visatud objekti kinni ja
tulistas..."
"Oota, mis
ajahetkel ta siis "tulistas" selle tema pihta visatud kuuli?"
"Valgussähvatus
jäi aerofotole kell 19.37"
"Nii, ja
lennukit tabas see objekt 19.37`33``?"
"Jah, sama
kuul oli läbinud kõigepealt jäärakuseina, ma nägin kohaliku geoloogiteenistuse
ohvitseri Verniku raportit, kuul väljus jääraku vastasseinast, lõikas välja
tüki ühest kasvavast lehisest ja lendas minema..."
"Ke¹ma
lähedal, purunenud lennuki rusude uurimisel tehti kindlaks fakt, et see sama
objekt, 146 millimeetrit läbimõõdus, lõhkus ka arvatavasti lennuki..."
"Arvutame...",
professori paberileht täitub peene pliiatsikirjaga...
"Nii! See
sinu kuul läbis ligikaudu 33 sekundiga pea 1000 kilomeetrit!
See tähendab, et
kuuli kiirus oli pea-aegu 30 km sekundis, täpsemalt 29979,2458 meetrit
sekundis! Nii! Seda oligi vaja tõestada!
See kuul ei
lennanud tegelikult kuhugi."
"Mis
moodi?" Ei saa major kohe pihta.
"Ruumi-ajareeper
ei tulistanud kedagi! Kuul jäi paigale vahenulli! Mõistad?!"
Major tundis, et
nüüd see värk ei jõua kuidagi pärale...
Nähtavasti
professor sai aru kaaslase kimbatusest ja naeratas.
"Kuul jäi
paigale ja on ka praegu seal, kuhu ta visati - ruumi vahenullis,
ÄRA LIIKUS MAAKERA!
Mõistad?! Kuul jäi paigale. Maakera liikus lihtsalt kuuli alt ära...ja meie ju
liigume ruumis koos Maaga!"
Major Feldshmidt
paneb prillid tagasi ninale ja märkab, et kumbki pole oma teeklaasi puutunud.
-------------------------------------------------
Tomsk
Sõjaväe
psühhiaatrihaigla.
Vana lagunenud
tsaari-aegne kasarm keset suurt ja räämas, kõrge planguga ümbritsetud
territooriumi.
Valve-arst istub
oma kirjutuslaua taga ja jälgib süvenenult kuidas laest rippuva liimise
paberlindi küljes pinisevad kärbsed. "Oh, kurat, veel neli tundi vahetuse
lõpuni..."
Kusagilt hoone
sügavusest, katkise reliiniga koridoride ja alati lukustatud uste rägastikust
kostub summutatud kisa. On kuulda kuidas millegi raskega pekstakse kusagil
vastu seina - Kisa vaibub.
Valvearst tõuseb
ja röögatab: "Ivanov! - Siia, minu juurde!" - Ei toimu midagi. -
"Kurat!"
Ta pistab pea ukse
vahelt koridori,
"Ivanov,
looder, kus Sa oled, kuradi sanitar, tvaju-mat!"
Veidi aja pärast
on kuulda samme ja uks avaneb.
"Te kutsusite
mind, seltsimees doktor?"
Ukseava on
sanitari suisa täis. Suur mees, lõug habemetüükas, vilavad silmad.
"Kus Sa
olid?"
" Kes seal
lõugas?"
"Kas
"Marssal Konjev" on jälle rahutu?"
"Mine anna
talle midagi..."
Doktor silmitseb
sanitari kogu tähelepanelikult -
"Kuule Ivanov,
miks Sul näpud verised on?"
"Ah Sa
koerapoeg, otsekohe keera taskud pahupidi! - Kas Sa ei kuule?"
Valvearsti hääles
on tunda ähvardavat nooti.
Häbeliku
naeratusega tirib sanitar oma räpase kitli taskupõhjad välja. Põrandale kukuvad
elektriku näpitstangid ja paar kuldhammast.
"Kuradi
kaabakas, või selle pärast see "Marssal" lõugas, - pea meeles Ivanov,
ma kirjutan Su kohta raporti!"
"Sa raisk
lendad siit!"
"Kao mu
silmist!"
Ivanov väljub.
Valvearst korjab
põrandalt verised kuldhambad, hüpitab neid hetkeks peos, siis avab raudkapi,
viskab hambad kapipõhja ja võtab ülemiselt riiulilt ümbriku.
Ümbrikul ilutseb
Riikliku Julgeoleku Komitee pitser.
Ta avab selle,
loeb veidi pabereid, siis raputab pead ja väljub kabinetist.
Nooremseersant
Tshabalalajev on räpasel madratsil kõhuli.
Ta käed ja jalad
on marlist punutud sidemetega seotud raudvoodi varbade külge.
Praktiliselt
suudab ta vaid pead liigutada. Kui ta kõvasti pingutab, keerab ennast veidi ja
tõstab põse haisvalt padjalt, siis näeb ta lae all olevast trellitatud aknast
tükikest taevast, aga see on paraku kõik.
Raginaga
keeratakse võtit ukselukus. Sisse vajub irve näol, sanitar Ivanov,
"Noh
"t¹hurban", (puidu treitoorik, asiaatide hüüdnimi vene armees), kohe
hakkab Sul hea, oh kui hea!"
Sanitari käes
läigib süstal häguse kollase vedelikuga, "Sina must lõust, oled meil
erilise hoolitsuse all!"
"Riik ja
valitsus kingivad Sulle terve kuubi aminaziini!"
Räpases kitlis
sanitar astub ligemale, "Ja pidades kinni re¾hiimist..." süstlanõel
tungib läbi verekorpas haiglasärgi nooremseersandi alaselga
"...Siin
Sulle korraga ka õhtusöök, tshurban!"
Sanitar väljub
naeru hirnudes ja ragistab ukselukuga.
Tshabalalajev
ahmib õhku, tugev rahusti mõjub kiirelt, suured higipisarad tungivad läbi ta
näonaha, on tunne nagu kogu keha põleks... Vaevu-vaevu liiguvad nooremseersandi
huuled:.. "Eh, teed tahaks juua..."
2005 Tallinn -
UlanUde – Zakamensk
11. augustil 1984
aastal toimus sel ühel ja samal kuupäeval, Nõukogude Armee erinevates väeliikides
kummalisi vahejuhtumeid.
Ke¹ma lähedal
Krasnojarski krais kukkus alla Nõukogude Õhuvägede pommituslennuk, mille
mehhaanikuks oli minu lapsepõlvesõber, Tallinna poiss.
Olgugi, et kõik
mis puutus sellesse aviokatastroofi salastati momentaalselt, tilkus üht-teist,
nagu ikka Venemaal, läbi.
Lennuki
allakukkumise põhjuseks oli kummaline avarii.
Selle põhjustas
tundmatu, väikesemõõduline keha, mis läbis lennukikere ülisuure kiirusega,
tappes ühe meeskonnaliikme ja vigastas lennuki elutähtsaid süsteeme.
Hilisem väga
põhjalik ekspertiis tegi kindlaks, et seda õnnetust ei saanud põhjustada oma
õhutõrje, veel vähem mingi "välisvaenlane" - tegemist oli sügava
N-Liidu siseterritooriumiga.
Lennuki
õnnetusaegset ja järgset informatsiooni talletanud süsteemid ei fikseerinud
mingit õhutõrje või rakettrelvadele iseloomulikku plahvatust.
Lisaks oli
lennukit tabanud keha täpselt 146 mm. läbimõõduga ja absoluutselt ümmargune...
See tundmatu keha
ei olnud maaväline, st. kosmosepäritolu, kuna läbimisjälgede põhjal oli
võimalik välja arvutada tundmatu objekti ligikaudne liikumistrajektoor.
See oli
sirgjooneline ja algusega maapinnal või selle lähedal.
Uurimine lõpetati
resümeega: "Avarii põhjus tundmatu..."
Ke¹ma
sõjaväesurnuaiale jäi plekist püramiid ühe Tallinna poisi pildi ja viisnurgaga.
Samal päeval, so
11. Augustil 1984 aastal anti Baikali Sõjaväeringkonnas häire.
Kadunud oli
Zakamenski polgu reakoosseisust kaksteist sõjaväelast eesotsas väeosa
nooremleitnandiga.
Üksus oli saadetud
Mongoolia poolele teostama vajalikke rutiinseid pinnase puurimistöid.
Korraga läks lahti
kõva möll.
Lendasid kohale
kõrged ülemused ja mitte ainult ringkonna peastaabist, vaid ka Irkutskist,
Novosibirskist, Moskvast.
Kogu rajoon
piirati ümber selleks tarbeks kiirelt kohale küüditud KGB erivägede poolt.
Mis siis juhtus?
Praeguseni
Zakamenskis elava, geoloogiateenistuse erumajori V. L. Verniku jutu põhjal:
"Mehed leiti
jäärakust Mongoolia poole pealt.
Arvatavasti oli
puurimise käigus satutud millegi sihukese peale mis sai neile saatuslikuks...
See raam... taat
näitab seinal olevat koopiat vanast joonisest..."Nägi välja nõnna, muidugi
mälu järgi"... eriväed pakkisid selle kohe sisse ja transportisid
lennukiga minema.
Mis asi see
tegelikult oli...mine võta kinni. Kulda oli seal aga kõvasti - oma sadakond
kilo!"
("Oma elu
jooksul olen siit Burjaatiast ja ka Mongooliast igasuguseid kummalisi asju
välja kaevanud...
Kivimiproove
võttes on tulnud ette sellised leide, et ei julge kõigest rääkidagi...")
"Kadunud
mehed olid jäärakus, kõik olid, peale ühe kirgiisi, kes ulgus nagu pöörane,
praktiliselt elusalt ära keenud...
Kui neid üritati
tõsta kanderaamile, tulid käed-jalad otsast ... pehme nagu süldiliha!
Lõpuks tassiti
telkmantlitega...puljongit tilkus..."
"Ametlikult
teatati, et puur oli puurimisel sattunud maaalusele ülikuuma gaasi või veeauru
läätsele..."
"Zakamenski
polk kaotati kaardilt ühe kuuga - Isegi kasarmud kisti laiali Ju oli asi nii
tõsine.
Mehed saadeti üle
Liidu laiali - Alampolkovnik Fomin saadeti kohe erru, elas Novosibirskis - kaks
aastat tagasi suri, oli endale kärakaga liiga teinud..."
Need kummalised
üheaegsed juhtumid saidki selle väikese jutukese aluseks mille üritasin siin
foorumis Teieni tuua. Veidike lisasin ka "para" varjundit nagu
foorumile kohane.
Uskuda kirjutatut
või mitte - vaba tahe - parem võtta lihtsalt teadmiseks...
Ja kes ei taha
isegi teada,
Eruohvitser -Vernik
siis tema võib minna ja
endale tassikese teed keeta...
Juba päris-päris
ammu lõpetasin ise selle maailma lahterdamise selle järgi "mida ma
usun" ja "mida ma ei usu". Ütlen lihtsalt: "Ma võtan selle
teadmiseks..." Aeg paneb alati kõik ise paika... ja kõige kummalisematel
ja seletamatutel juhtumitel on harilikult vägagi lihtne ja labane seletus.
Raam.
Kuulsin sellest
kummalisest riistast kokku viielt inimeselt. Eruohvitser Vernik ei tahtnud kogu
loost üldse midagi rääkida. Nägin kõvasti vaeva ja kulus ohtralt märjukest, et
ta omapoolse versiooniga välja tuleks.
Väga müstiline
värk.
Lihtsam on muidugi
oletada, et õnnetuse põhjustas see-samune "Polovik-Inei" süsteem, mis
mehed ära kupatas. Võibolla läksid seda torkima ja oligi kõik.
Olen püüdnud
Venemaa ponnistustest sellise sputnikuvarjestus-süsteemi loomisel midagi teada
saada. Tulemus 0. Mitmed tegelased on mulle kahtlevalt otsa vaadanud ja küsinud,
kas ma ka tean, millest räägin? Kui Venemaal oleks olnud selline süsteem, oleks
ajalugu teisiti kulgenud.
Aga üks vend
jutustas, et oli ise tegev INEI generaatori kiirgajate põhjavette
uputamisega...Mine võta kinni...
Samas on Vernik
veendunud, et "Raam" on kõiges süüdi...Ta on sealkandis terve elu
tööd teinud ja oma jutu järgi väga palju kummalist näinud. Ju tal on siis
põhjus "Raami" uskuda...
Kas veeaur või
gaas mehed ära keetis? See on ametlik versioon. Aga midagi tuli ka DELO
sulgemiseks kirjutada...Lahtised asjad läksid teatavasti prokuratuuris
preemiast maha.
Kahtlane muidugi.
Verniku jutu
kohaselt ei olnud jäärakus olnud tehnikal ühtegi märki mingi agressiivse
keskkonna mõjust, lisaks oli nooremleitnant küpsenud autokabiinis...
Ahjaa- üks asi
veel.
Üks seltsimees,
kes oli tegev selleaegsel sõjaväelennuväljal, mäletas, et kui Raam lennuväljal
angaaris seisis enne lennukisse toppimist, oli taevas lennuvälja kohal olnud
pilvedest kummaliselt puhas. Oli selgelt eristatav sinise taeva sõõr muidu nii
pilvises taevas.
Käsitsi tehtud joonis kolmjalast.
---------------------------------------------------------------




Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar