Raamatus „Ellujäämise õpetus“-on autor Luule Viilma väga hästi lahti seletanud,milline oleks ideaalne kooseelu.Võib-olla tasuks seda natuke jälle lugeda ja meelde tuletada!

Universumi polaarsuse seaduse alusel on inimene kahesooline – mees ja naine. Koos on nad tervik. Füüsilises maailmas on see täiuslikkus. Kui inimene on valinud elu üksinduses, siis jätab ta midagi tähtsat oma elus tegemata. See on viga, aga vigadest õpitakse.

Mees loob vormi, naine sisu. Mees sünnitab ideid, naine lapsi. Mees ehitab maja, naine kaunistab kodu. Mees on jõud, naine hingesoojus. Mees on mõistus, naine tunded.
Kui naine ütleb, et meessugu on alla käinud, siis tema mees on seda. Isegi kui ei ole, siis naine viib mehe allakäigule.

Kui mees ütleb, et naised on rumalad, siis tema naine on seda ja aina rumalamaks muutub.
Naine, kes nõuab, et mehed peavad olema sama õrnad ja tundelised kui naised, ei mõista, et sunnib meest feminiseeruma. Parem armastage oma meest nii, et oma armastusega panete mehe armastuse leegitsema. Ainult armastus tõmbab armastust ligi.

Mees, kes tahab, et naised järjest rohkem tehnilist haridust omandaksid ja mehelikult asjalikud oleksid, ei mõista, et ta ise jääb naise tunnetest ilma. Parem armastage oma naise tundelisust ja pidage lugu tema naiselikkusest ning emalikkusest.

Emaarmastust on õigustatult ülistatud kui kõikevõitvat tunnet.

Ema on esimene õpetaja füüsilises maailmas. Kui ema õpetab last armastama, siis sõltumata sellest, kas laps on poeg või tütar, oskab ta elus armastada ja see inimene oma partneri armastuse pärast ei muretse. Armastav inimene on hea abikaasa, hea lapsevanem, hea ülemus, hea sõber jne.

Kui ema hinges on armastus, siis see imbub kõigesse, millega ema kokku puutub. Tuppa, kus elab armastav naine ja ema, tahab igaüks tulla, olgu see või ainult nelja seinaga tare, kus nael nagiks seinas, lihtne laud ja pink ning valgeks pestud põrand. Seal on soe ja hea, sest kõigis neis asjus on armastus.

On ülikülluslikke elupaiku, mille omamine oleks rõõm, kui seal oleks hingel soe. See ei tähenda, et vaeses kodus on soe ja rikkas ei ole. Määrav ei ole vaesus ega rikkus. Ka rikkas kodus on hea olla, kui perenaine mitte ainult ei oma hinnalisi asju, vaid ka armastab neid.

Naine ja mees!

Tundke rõõmu, et teie abikaasa on loomulik inimene, mitte sootu robot, ja hoidke teda. See on säilitamist vääriv varandus. Kui te oma võimutsemisega abikaasa robotiks muudate või ise allaandlikkusest kokku vajute, siis olete poole oma elust kaotanud. Kõigest, mis te teiselt ära võtate, jääte ka ise ilma.

Otsekui peo peal on naisel tunded, mehel aga jõud. Seevastu naise jõud ja mehe tunded on varjatud. Ja nii see peabki olema.
Mehed ütlevad sageli: “Mis nõrgad need naised on, kui nad elavad kauem?”
Vaim ehk tundepool on primaarsem, seega määravad tunded tervise ja eluea pikkuse. See ongi naiste tugevus. Naine, kes püüab mehe tundeid avada, teeb mehe tundeelu tugevamaks, seega eluea pikemaks. Naised võitlevad oma tunnete puhtuse eest, tehes selles võitluses nii head kui halba, aga kui naine elab mehest kauem, siis on ta teinud õigesti. See naine, kes hea ja kombekana või sõnakuulelikuna või vajadusest head muljet jätta hambad huulde vajutab ning kõik stressid endasse võtab, sureb kindlasti enne meest.

Mees, kes tunneb oma jõust rõõmu, mõjutab oma keha positiivselt. Tema rõõm tõmbab rõõmu ligi – tema üle tuntakse heameelt. Aga kui füüsiliselt hästiarenenud meest laastab alaväärsuskompleks, siis tal sigineb haigus, sest tunded on mehe nõrgim koht.
Tänapäeval on hinnatud inimesed, kelle tunded ja mõistus on tasakaalus, nad on tasakaalukad inimesed. See ei ole paigalseis, mis oleks taeva kingitusena saadud. Tasakaal on pideva mõttetööga tundeid ja jõudu reguleeriv seisund.

Kui naine oma tundeid vastavalt ajale, kohale ja ruumile mõistusega korrigeerib, siis on ta tugev naine (tunded tugevdavad füüsist).
Kui mees oma jõudu vastavalt ajale, kohale ja ruumile mõistusega korrigeerib, siis on ta tugev mees (jõud tugevdab tundeid).
Sellised inimesed on head igas olukorras. Igaüks, kes vabastab ennast mõttelaiskusest, võib saada tasakaalukaks.

Ideaalne on niisugune abielu, kus mõlemad pooled lasevad teineteisel olla sellised, nagu nad on loodud. Suhtuvad mõistvalt ja heatahtlikult teineteise vigadesse ning naudivad teineteise meeldivat tugevat külge. Arenevad ja arendavad üksteist vastastikku ning kui tekibki konflikt, siis vaidlevad asja selgeks. Ja kui mees heatahtlikult mõtleb: “Ah, ta on ju naine, temal löövad tunded ikka pealael kokku” ja kui naine ka heaga mõtleb: “Ah, mees on mees, ega tema ikka nii ei tunne kui mina, aga tal on omast kohast õigus” ning nad lähevad koos oma eluteel ikka nii, et üks teeb oma osa ja teine oma, siis saab kokku täiuslik tervik.

See on tugev pere.

Kui mees tahtlikult naeruvääristab naise tundeid ja peab end naise tunnete eest kaitsma või kui naine alavääristab mehe jõudu ja kibestub mehe tundetuse üle, siis selles peres on elu halb. Naine peab täitma naise rolli ja mees mehe rolli. Vastasel juhul on loodusseadused tasakaalust väljas ja pere ei ole täisväärtuslik.

Sellises peres oleks parem, kui oleksid tülid, kus oma südamevalu kasvõi välja karjutaks, mitte sõnatu tüli, mille puhul kõik endasse kuhjub.
Tahe teist ja iseennast mõista aitab terveneda ka kõige raskemast haigusest. Inimene vajab selgust.

Inimkond eksisteerib ajast aega olenemata sellest, kas kodu on koopas või lossis. Määrav ei ole jõukus, vaid hingerahu. Mida targemaks saab inimkond, seda keerukamaks läheb hingeelu ja seda täiuslikumaks muutub suhtlemisvahend – kõnekeel. Sellel on inimkonnale suur tähtsus, kõne arendab inimesi ja nendevahelist suhtlemist. Filosoofia on alati rõhutanud kõnekunsti kui eneseväljenduse tähtsust. Tihtilugu on aga filosoofia segi aetud demagoogiaga.

Esmane on mõte, sõna kinnitab mõtet. Mõistus on inimesele tunnete ja sõnade kontrollimiseks. Mõttetult ja kontrollimatult väljalipsanud sõna võib jääda teisele alati haiget tegema ning andestada on väga raske. Teist solvata, teise õrnu tundeid hävitada on väga kerge, enda solvumisest vabaneda aga väga raske.

Õpetage lapsed rääkima, vaidlema, ennast väljendama, diskuteerima, et kaoksid kõnevõimet omavad, kuid tummad inimesed. Väga palju stresse kuhjub hinge, sest ei osata iseennast väljendada nii, et teine ei solvuks või poleks hirmu teist solvata. Ja kui palju stresse tuleneb sellest, et kardetakse teise arvamust, igas sõnas nähakse solvangut, märkust, süüdistamist mõttetut ajakulu, tühja targutamist. Kardetakse, et ei mõisteta teist, sest teatakse, et ise võetakse kõik hinge.

Kenad noored inimesed, armastus hinges, abielluvad. Elu tuleb oma nõudmistega, tekib vajadus ebaselge lahti rääkida, kuid ei osata valida õiget sõna ja hetke – äkki ei olda nii delikaatne kui vaja. Kardetakse, et teine võib võtta juttu etteheitena. Rabatakse teineteisele meelehea tegemiseks tööd teha, pidutsetakse ja seltskonnas avatakse oma keelepaelad mõistukõneks, lootes, et abikaasa saab sellest aru. Inimene aga vajab, et tema poole otse pöördutaks, kui temast juttu on, mõistukõnet mõistetakse sageli kui etteheidet.

Teineteise hellitamine ilma sõnadeta on ka häiriv, sest on tuntav puudujääk – sõna jõud. Sõna ei osata või ei julgeta enda seest välja saata. Mida kauem selline pinge püsib, seda suuremaks muutub ärritus enda ja abikaasa suhtes, jahenevad tunded, häirub suguelu.
Naise kannatus katkeb tavaliselt esimesena, sest naine ei suuda elada tuhmunud tunnetega. Õige naise tunded peavad kristalselt särama, siis särab ka kodu ja pere. Naine hoolitseb oma tunnete säilitamise eest nii, et hakkab vaistlikult saatma oma armastust laiali teistesse inimestesse, loomadesse, taimedesse, esemetesse, sest teisiti ta ei saa. Meheni see enam ei jõua, sest ta ei ole seda vastu võtnud.

Mehe nõrgim külg on tunded. Mees, kes vangitseb oma tundeid, kaotab nad, sest ainult teisele saadetud tunne tuleb topelt tagasi. Mees kaotab vangitsetud tunnete tõttu rohkem, sellest ka meeste lühem eluiga. Mehe hing on hapram, füüsis tugevam. Naisel on vastupidi.
Moraaliõpetuse järgi on inimestesse kinnistunud jäik piirang – mees kui tugevam peab naisele esimesena oma tundeid avaldama. Naine peab olema ootaja. Kui vahel teisiti on, siis mõnel solvumise momendil paisatakse see teisele näkku ja see solvang on raske kaduma. Siin võitjat ei ole, mõlemad on kaotajad. Loodusseaduste järgi peab inimene olema tema ise ja tunnete väljendamine on loomulik ning isikupärane. Moraalireegleid tuleb õigesti mõista, nad ei tohi inimest vangitseda.

Eestlased, kes te end siinkirjeldatus ära tundsite, andke andeks end kammitsevatele piirangutele ja hirmudele ning hakake end väljendama, oma tundeid avaldama. Kui õige tunne on õige sõnaga kinnitatud, siis on see elus kindel tugi. Vastasel juhul kujuneb aastatega võitlus mitte millegi nimel. Lapsedki on sunnitud kasvama sellel võitlustandril.

Abielus püütakse armastust hoida väga erineval moel. Moes on vabaabielud, mis ei seo inimesi jäigalt. Sellega püütakse vältida teineteise omamist ja teineteise vabaduse piiramist, mõistmata, et Jumala ees moodustavad nad ikka terviku.
Sõrmused ja abielutunnistus, isegi kiriklik laulatus on inimlik näitemäng, mis omab toimet niivõrd, kuivõrd osapooled seda tõsiselt võtavad.

Jumala ees on abielupaar need, kes vaimus ja kehas teineteisega üheks saavad, ning see on igavesti püha liit. Kes eksib, see võtab endale ise karistuse iseenda ees – mõõdupuu asub eksija hinges.

Ametlikult sõlmitud abielu, mille aluseks on puhas armastus ja inimliku vabaduse austamine, ei vaja muud tuge kui tunnete tugevust. Puhas tingimusteta armastus on andev, see ei oota vastutasu.

Kes oskab anda, sellele antakse topelt.