Olen kusagilt kopinud ühe arvamusloo,ilmselt seoses selle MMS-i teemaga.Kahjuks ei ole lisanud viidet kust lugu pärineb!

Olen Arvo, lihtne inimene, ja tegelen sellega, et püüan sellest maailmast aru saada ja omi aru saamisi inimestega jagada - seda teen siin nüüdki ehk püüan edasi anda mõned minu ja mu mõttekaaslaste arusaamised sellest, mis hetkel MMS-i ümber toimub.
Vaatame siis seda pilti natuke kõrgemalt ehk ronime mäe otsa, et näha terviklikumat pilti sellest, mis orus toimub. Orus olles näeme vaid seda, et toimub metsik madistamine ja keset seda möllu tajume vaid oma positsiooni ja sellele toimivat survet.
Inimkond on juba väga pikka aega allutatud millelegi, mida me võime nimetada süsteemiks. Sellel süsteemil on vaid üks agenda ja see on eksisteerimine. See süsteem ei ole ise võimeline energiat genereerima vaid on suuteline eksisteerima tänu toidule, mida talle allutatud üksused genereerivad ja muundavad. Meie keha ehk selle bioloogiline väljendus on süsteemi poolt ümber ehitatud süsteemi osaks ja ka see vajab eksisteerimiseks toitu. Meie niinimetatud vaim ei vaja toitu vaid genereerib seda ise. Seega süsteem toitub meie poolt genereeritud ja süsteemile söödavaks muundatud energiast. Süsteemi üheks põhiomaduseks on enese olemasolust teadlik olemine ja kõik, mis seab tema olemasolu ohtu, kutsub temas esile paraja paanika. Süsteem ei tegele arutlemisega vaid ainult olemasolu säilitamise nimel tegutsemisega. Süsteemi agendaks on olemasolu säilitamine ja tegutsemisajendiks nälg, energianälg.
Süsteemi enese olemasolust teadlikkus väljendub mõistes taru-teadvus (muideks, mesilastaru on üks süsteemi sümbolitest, mis ei väljenda mitte töökust vaid just teadvusvormi), kus üksikindiviidi teadvus on allutatud kollektiivsele teadvussüsteemile. Kui mesilane omaks koostööle orienteeritud indiviiditeadvust, siis poleks tal tõenäoliselt astlaks muundunud munetit. Kui taru ähvardab oht, siis mesilased saadetakse enesehävituslikule missioonile, nad nõelavad ohuallikat, mille tulemusena nad jäävad astlast ilma ja surevad. Meid valitseval süsteemil on omad mesilased - antud juhtumis on astlakandjaiks ajakirjanikud.
Meid valitseda püüdva süsteemi olemus ja infovõrgustik koosneb madalsageduslikest infomoodulitest ja seetõttu saab süsteem toituda vaid sellest, millest ta koosneb - madalsageduslikust infost ehk energiast (informatsioon ja energia on põhiolemuslikult üks ja seesama asi).
Millised siis on need süsteemi infomoodulid? Siinkohal vaid väike loetelu nendest süsteemi moodulitest: haridussüsteem, akadeemiline teadussüsteem, allopaatiline meditsiinisüsteem, meediasüsteem, valitsussüsteem, järelvalvesüsteem jne. Kõik need moodustavad ühe suure katussüsteemi. See süsteem ei koosne mingitest peenenergeetilistest hõljuvatest pilvetaolistest moodustistest vaid lihast ja luust inimestest. Kuidas siis need inimesed sellesse süsteemi on värvatud? Väga lihtsalt - nad püüavad sarnaselt süsteemile tagada oma olemasolu ja neid ajendab nälg. Süsteem, oma moodulitega, on inimese informatsiooniliselt ummistanud ja teinud temast masina, näiteks auhinnatud ja paljukiidetud ajakirjaniku või ülimalt lugupeetud arvamusliidrist arsti või mõne süsteemi järelvalvemoodulisse kuuluva kõneisikust peaspetsialisti/eksperdi. Süsteem garanteerib nende inimeste eksistentsi ja näljakustutamise vaid siis, kui nad kuuluvad süsteemi ja funktsioneerivad süsteemi jaoks tõrkumatult.
Me ei saa süüdistada ajakirjanikku või arsti või ükskõik keda, kes süsteemi kuulub, pahatahtlikkuses, sest nad on süsteemi poolt varustatud vankumatu teadmisega, et nad teevad õiget ja kõigi hüvangu huvides vajaliku asja ehk nad kaitsevad süsteemi viiruste eest.
Kes on siis need viirused, mis ohustavad süsteemi? Antud juhul kõik, kes kuuluvad näiteks MMS-i ja DMSO gruppi. Nad on hakanud mõtlema süsteemiväliselt ja sellega genereerima infot ehk energiat, mis ei toida süsteemi vaid viiruselaadselt hoopis lammutavad seda.
Siinkohal oleks vaja pisutki lahti seletada, mis on siis madalsageduslik ja kõrgsageduslik info ehk energia. Madalsageduslikeks energiateks kvalifitseeruvad need energiad, mis seostuvad tunnetega, mis väljendavad hirmu, süütunnet, viha, kurbust, muret jne.. Need on tunded, mis tekitavad rusutud olemist, vastandumissoovi väljendumist, hirmu homse ees, ajendavad meid võitlema või põgenema jne.. Kõrgsageduslik info annab meile enesekindlust, kerget olemist, selgust jne..
Loomulikult teeb nüüd süsteem kõik võimaliku, et seda energiat genereerivat viirust elimineerida vanade järeleproovitud madalsageduslike meetoditega.
Kuidas süsteem veel töötab? Ta ummistab meid madalsagedusliku infoga sel tasemel, et teeb meist niiöelda klipp-mõtlejad. Kuidas seda tehakse? Läbi kõikvõimalike kanalite varustatakse süsteemi osakesed stereotüüpsete mõttemudelitega ja seda tehakse nii massiliselt, et inimestel ei jää ruumi iseseisvalt asju ning nähtusi analüüsida ning lahti mõtestada. Piltlikult jäetakse inimestele mulje, et kui nad meediat ei tarbi, siis sõidab elu neist üle ja eest ära. Need stereotüübid millega meid massiliselt varustatakse on: moslem on terrorist; venelane on loll ja agressiivne ning kõigest 40-ndatel tuli ja vallutas meid; inimkonna ajalugu on taudide ja sõdade ajalugu; vaid tänu kaasaegsele meditsiinile on võidetud inimkonna hävingut ähvardavad taudid; kloor on mürk, mis tapab kõik elusa jne.. Stereotüüpse mõttemudeli käivitamiseks on vaja vaid niiöelda päästikut, milleks antud juhul on EPL-is ilmunud artikkel ja selle kirjutanud ajakirjaniku päästikuks on olnud ilmselt talle sisestatud iha olla „päästja“, tänu kellele „päästetakse terve armee abituid väikelapsi lollide vanemate idiootsuse eest“. Ajakirjanik on klipp-mõtleja ise sellest aimugi omamata.
Kas te panete tähele, et see „kloordioksiidi-skandaal“ lahvatas väga perfektse ajastusega? Inimesed on suhteliselt raevu täis kõikvõimalikest pagulas-teemadest ja hakkasid juba väga selgelt väljendama oma arusaamist, et tegemist on globaalse inimkaubanduse skeemiga, mille üks lüli on meie enda valitsussüsteem. Hakati suhteliselt agressiivselt ründama rahvasaadikute niinimetatud kuluhüvitisi jne.. Süsteemil oli kähku vaja rahva raevule uut kanaliseerimist, sest vaatamata sellele, et süsteem toitub sellest raevust, on see süsteemile koormav kanda ja nagu võluvitsaga ilmus avalikkuse ette MMS ja selle suurem avalikustamine (Saale Kareda konverents, mis süsteemil märkamata ei jäänud). Leiti klippmõtlejate ja raevutsejate maandamiseks uus objekt ja see on „armee kaitsetuid lapsi ja vanureid ning haigeid pluss tappev kloordioksiid“ (see on stereotüüpide kompleks) ja „hord lolle fb-sektante“ kes on „pahatahtliku äriskeemi ohvrid“ (see on päästik).
Võib jääda mulje, et ma arendan siin järjekordset vandenõuteooriat. Selline mulje tekib taas süsteemi loomena, mis on meile läbi meedia istutanud pähe stereotüübi, et vandenõulased on mingid hallipäised rikkad vanamehed ja mutid, kes saavad salaja kokku ja mõtlevad välja, kuidas oleks lihtsam maailma valitseda. Tegelikult toimub aga lihtsalt see, et süsteem üritab eksisteerida ja kustutab oma nälga.
Minu juttu illustreerib üks sümbol – uroboros. Uroboros on valitseva süsteemi üks alussümboleid, mida laiemate masside jaoks on tõlgendatud kui jätkusuutlikuse ja taassünni sümbolit. Tegelikult ei ole eneseõgimises mitte midagi jätkusuutlikku. Süsteem õgib ennast ja ärganutel on aeg sellest tsüklist välja astuda.
Süsteemi masinavärgi mutreid saab äratada vaid tasa ja targu, sest sügavalt uinujaid paugutamisega äratada ei saa – nad võib-olla ärkavadki, aga nad on väga pahurad ja teevad kõik, et minna uuesti magama. Seega laske magajatel ennast välja magada ja iga süsteemi mutrikesel on oma aeg ise virguda või... saada alla neelatud – ka selle kurva tõsiasjaga tuleb arvestada ja kohati leppida. Miks? Sest osad süsteemi mutrikesed on nii kulunud, et neist ei saa enam asja.
Mis siis teha, et süsteemi mitte toita? Astuge süsteemist esialgu välja kasvõi sellega, et proovige mõned nädalad infopaastu, mis seisneb lihtsas valikus: ärge tarbige ametlikku ja massilist meediat (raadio, ajalehed, televisioon, uudisteportaalid jne.).
Ärge üritage süsteemi informeerida nende endi kanalite kaudu vaid kasutage infokanaleina omaloodud või spontaanselt ja süsteemiväliselt tekkinud kanaleid. Kui me hakkame süsteemi kanaleile edastama omi edulugusid, siis süsteem teeb meid kohe lolliks a'la väidetega, et "üksikjuhtum", "pole teaduslikult tõestatud" või "mida see torujüri meditsiinist teab?". Võtke teadmiseks oma enese teadmine ja teadke seda, et teie enese teadmine ehk teadlikkus toimib sõnagi lausumata ja tegugi tegemata teie ümbruse infoväljas kui viirus. Süsteemist välja astudes teie informatsioonilised sagedused tõusevad ja ühel päeval astub teie juurde inimene ning küsib: „Mis see on, mis sind niimoodi särama paneb?“
Ja siis te vastate...