Ja ongi jälle näärid käes.Lisan siia väikese kokkuvõtte meie eestlaste näärikombestikust!

Näärid - 31. detsember, 1. jaanuar

Eestis tähistatakse nääre aastavahetusena alates 16. sajandist. Sõna näärid on mitmuslik, nagu paljud olulisi pühi ja perekonnasündmusi märkivad nimetused (jõulud, lihavõtted, suvisted, pulmad, matused, ristsed), ja on pärit alamsaksa keelest, tähendades uut aastat. Paarisaja aasta eest olid näärid mõnevõrra vähem oluline püha kui näiteks jõulud, ja praegu on see kindlasti omakorda paljudele noortele vähem oluline kui viiekümne aasta eest.

Rikkalik kombestik on viimase saja aasta vältel püsinud suuremate muutusteta, jagunedes avalikuks ja koduseks, üksnes oma perele mõeldud nääriõhtuks. Oma tänase ilme sai püha siiski viimase poolesaja aasta jooksul. 20. sajandi esimesel poolel mürati mõnes peres veel tuppatoodud õlgedes või heintes, seejärel hakkas tava hääbuma. Liigutati tööriistu tööde edendamiseks ja raputati viljapuid korraliku õunasaagi saamiseks. Hea tava kohaselt käiakse surnuaias lähedaste haudadel küünlaid süütamas ja ennustatakse saatust. Loomadele lauta leiva viimine ja nende tervitamine saabuva aasta puhul on unustusse vajumas. Rikkaliku toidulauaga loodetakse endiselt tagada jätk tulevaseks aastaks. Pärast Teist maailmasõda toodi tuppa näärikuusk. Aasta viimasel päeval tõi näärivana kingitusi, Lääne-Eestis ja saartel liikusid ringi näärisokud, kes soovisid head uut aastat.

Praegugi saadetakse aasta viimasel päeval teele viimased tervituskaardid sugulastele ja sõpradele, ehkki üha enam lähetatakse e-meile ja SMS-e. 31. detsember on ühtlasi viimane ostupalaviku päev, et leida lauale paremat toitu või kotti kingitusi. Teatrites ja kontserdisaalides lõbutsevad ja tantsivad aastavahetuse ballidel need, kes eelistavad kodusele peole midagi teistsugust. Sageli kuulub suure linnaballi juurde näiteks spetsiaalne hiigeltort. 1960. aastatest naelutab rahva kogu õhtupoolikuks teleri ette aastalõpuprogramm. Ajalehtede koomiksite ja pilasaadetega nöögatakse aasta sündmusi ja tähttegelasi. Traditsiooniliselt intervjueeritakse pidustuudios silmapaistvaid külalisi. Vahetult aasta viimastel minutitel kannavad raadio ja televisioon üle presidendi aastalõpukõne. (Nõukogude ajal sai aastalõpukõneks eetriaja kommunistliku partei keskkomitee presiidiumi esimees, kes lõpetas innustava kõne sooviga S novõm godom, tovarištši! Selle järel helisesid eetris Kremli kellad. Pärast uue aasta saabumist sai sõna Eesti kompartei boss.) Selle järel algab uut aastat tervitav paugutamine ja head uut aastat soovimine. Igal juhul on aegade jooksul olnud tavaks aastavahetusel olla õues, vähemalt täpselt keskööl.

Varem võeti uus aasta vastu kolistamise ja püssipaukudega, millega peletati eemale igasuguseid deemonlikke jõude. 20. sajandil valmistati ise tossupomme ja bengaali tulesid, mida praegu saab kergesti poest osta; hakati laskma rakette ja korraldama ametlikke ilutulestikke. Tartu ja Tallinn võistlevad tänini, kumb suudab korraldada võimsama tulevärgi.

Aastavahetuse juurde kuulub küünalde ja säraküünaldega (ilmusid Eestisse 19. sajandi lõpul) kuusk. Küünlad süüdatakse ka aknal või laual küünlajalas ja viimastel kümnenditel õues välisukse ees.

Paljudel peredel on oma väikesed armsad aastavahetuse tavad, mis muudavad päeva eriliseks. Viiakse metsa või parki loomadele toitu ja lindudele teri. Istutakse hoopis lõkke ääres. Kaunistatakse aknaid ja uksi laste tehtud kellukeste ja lumehelvestega. Lauldakse, kuulatakse laste salmilugemist, tantsitakse, põletatakse küünlaid.

Ennustamine

Vana-aasta õhtu on sajandite jooksul olnud olulisem inimsaatuse ennustamise aeg. Tuntum on tinavalamine, mis on tänini elav tava. Varem valati tina erilise nõuga, tänapäeval saab nii tina kui valamisvahendeid poest osta. Vanasti valati tina asemel jahedasse vette ka kuuma parafiini või lihtsalt küünlarasva. Parafiini ja rasvaga pidi olema väga ettevaatlik, et see põlema ei läheks. Õnne valati igale pereliikmele, kuid asjast olid eriti huvitatud noored. Veest välja võetud tinakujunditelt vaadati selle tulevikku, kelle nimel tina valati. Sümbolid olid lihtsad – mida rohkem säbrukesi, seda kirjum elu. Varasematel aegadel taheti teada, kas elatakse samas kohas edasi ja kas üldse elus ollakse. Sõltus ju palju sajandeid inimeste elujärg soetatud talvevarudest. 19. sajandil oli oluline abiellumine, mis märkis kogukonnas suurt staatuse muutust ja tähendas, et saadi jalad vanemate laua alt välja. Vanematekodus tuli kõiges kuuletuda vanemaile ja ühtlasi sõltuti nende majandamisoskusest ja heldusest. Üksikuks jäämine oli veel 19. sajandil ja 20. sajandi alguses soovimatu erand, abiellumine tõstis mh sõnaõigust kogukonnas. Armsama leidmine ja abiellumine oli noortele põnev ja oluline ennustamisteema.

Ennustati veel eelseisvaid reise, laste saamist, karja edenemist ja muud eluolulist.

Levinud oli kuusel süüdatud nimeliste küünaldega ennustamine – kelle küünal varem kustus, sellega juhtus õnnetus või jäid tema elupäevad lühikeseks. Vahel pandi küünlad ka vette ujuma. Tähendus oli ikka sama.

Lauale kruuside alla laoti nimelised soolakuhjad – kelle kuhi oli hommikuks laiali valgunud või sulanud, seda ootasid ees õnnetused.

Tasandatud koldetuhale öösel tekkinud jälgede ja nende suuna järgi vaadati saatust uuel aastal. Ukse poole suunduvad jäljed tähendasid kodust lahkumist.

Vana-aasta öösel pärast südaööd mindi õue hääli kuulama: kirikukellad kuulutasid surma, naer ja kilked pulmi, lapsenutt lapse sündi.

Keelud

Naised ei tohtinud uusaastahommikul esimesena teise peresse minna, sest seda peeti õnnetuse endeks. Esimene õnnitleja uuel aastal pidi olema mees.

Lauda ei tohtinud ära koristada, sest muidu ei jätku uuel aastal toitu.

Toidud

Vana uskumuse kohaselt peab näärilaual olema vähemalt 12 erinevat toidukorda. Arvust ei peetud kinni, kuid perenaised andsid parima, et laud oleks rikkalik. Kartulid seapraega, verivorstid, sült, hapukapsad, soolaheeringas hapukoorega, rosolje, piparkoogid, saiakesed, tort, kringel, täidetud munad, heeringarullid, maksapasteet, õlu, õuna- või ploomikompott, õunad, pähklid, kommid – see on üksnes lühikene loetelu tüüpilistest uusaastatoitudest. Ega näärilaud eriti erinegi jõululauast.

Nääride juurde kuuluvad piparkoogid. Tainas osteti 20. sajandi teisel poolel enamasti poest, erinevate plekk- või plastmassvormide või noaga lõigati välja tähti, südameid, loomi, linde, inimesi. Suhkruvaabaga meisterdati neile silmad ja kaunistused. Suurimad küpsetised olid piparkoogimajad, mille valmistamiseks kulus palju aega. Suuri piparkooke on alati riputatud ka kuuse otsa ehteks.

Näärikuusk

Pärast Teist maailmasõda nihkus kuuse tuppatoomine näärieelsele ajale või siis lausa vana-aastaõhtule. Maal ja väikelinnades toodi kuusk metsast, suuremates linnades osteti neid kaupluse juurest või turult. Ilusa kuuse saamine on omaette kunst. Puu peab olema piisavalt kaharate okstega ja sirge. Väikesesse tuppa mahtus väike, suurde saali valiti suurem puu. Enamasti oli korteris ikka üks kuusepuu, kuid 1980. aastate lõpus asetati paljudes peredes juba igasse tuppa oma väike puu või kuuseoksad ehetega.

Näärikuused ehiti ka töökohtadesse, koolisaalidesse, teatritesse – kõikidesse avalikesse hoonetesse. Kõigi suuremate külade ja linnade väljakutele püstitati väljakukuused, mis kaunistati ehete ja elektriküünaldega. 1980. aastatest ilustatakse veel eramajade aedades ja paneelmajade juures kuuski. Väljakukuuse juurde kogunetakse tänapäevalgi aastalõpu ilutulestikku jälgima ja vana-aastat ära saatma. 1980. aastatest alates ootas näiteks Tartus näärivana ehitud bussiga väljakukuuse juures lapsi näärisõidule. Nii rõõmustab näärivana lapsi mitmel pool tänapäevalgi.

Nääriehted

Erinevatel aegadel on nääriehted tublisti erinenud. Kodus ehiti kuusk kas vanaviisi õunte ja präänikutega või siis klaasist nääriehetega. Pärast sõda kasutati ehtimiseks varasemast ajast säilinud jõulumune. 1950. aastatel sai poest osta uusi ja mõnikord üsna moodsaid ehteid, nagu punakuuelisi näärivanasid, kosmoserakette. Hinnatud olid kuusekäbid, päkapikud, jääpurikad, puravikud, tähekesed ja igasugused imevigurid. Vahel müüdi kuuseeheteks aga ka klasist kurke, porgandeid ja muud justkui pühadega haakumatut.

Harva oli saada hõbepaberist äärisega komme kuuse otsa riputamiseks. 1950. ja 1960. aastatel ehiti kuuske vatitupsukestest "lumega", samuti laste poolt koolis värvilistest paberitest meisterdatud keedega. 1960. aastate lõpus hakkasid isetehtud ehteid välja vahetama värvilisest klaasist kuusekeed, 1970. ja 1980. aastatel aga juba erinevad elektriküünlad. Sõltuvalt moest vaheldusid ühevärvilised näärimunad keerulise mustriga munade ja kujukestega, kuldseid ja hõbedasi näärimune oli harva saada ja seetõttu olid need eriti hinnatud. Enamik nääriehteid toodi Venemaalt, mistõttu ehete laad sõltus alati tootmistrendist ja peegeldas ka tol ajal aktuaalseid teemasid.

Ehete saatus on sama kummaline kui inimeste oma ja sõltub palju ajastust ning moest. Nii nagu varasemad jõulumunad ehtisid pärast Teist maailmasõda nääripuid, nii on endised näärimunad nüüd auväärsete vanade ehetena leidnud oma koha tänastel jõulupuudel. Siinkohal pakume Postimehe vahendusel lugemiseks mälestusi omaaegsetest nääriehetest, mis nüüd ehivad jõulupuud.*

Näärivana

Eesti näärivana on valge habeme ja enamasti prillidega, maani punase mantli ja punase mütsiga mees. Mütsi ja mantliäärised on valged. Vööl on sageli vitsakimp halbade laste karistamiseks. Näärivana sõidab suure laia saani ja hobustega, kuid võib tulla ka Põhjamaalt põhjapõdrarakendiga. Igal juhul on tal kaasas kotid kingitustega. Seesugusena on näärivana üsna sarnane meie kandi jõuluvanaga. Erinevuseks naaberrahvastega on aga see, et meie näärivana on solist: abilistest päkapikud on jäetud koju järgmisi kingitusi pakkima. Venelastel väga populaarne näärivana saatja Lumehelbeke (Snegurotška) oli Eestis tuntud üksnes vene televisiooni ja filmide kaudu.

Näärivana saabus nii koolipidudele kui asutustesse, samuti käis kodudes. Tavaliselt korraldati laste nääripeod täiskasvanute omast eraldi, erisugune oli ka eeskava. Laste pidudel eelnes näärivana tulekule enamasti mõni temaatiline etendus ja laulmine. Täiskasvanute nääripidu oli tihti rikkaliku lauaga tantsupidu.

Kui aga näärivana kord saabus, siis oli tal tavaks nääripuu all istudes laule või salme kuulata või äärmisel juhul tantse vaadata. Enamasti ootas ta ilusat salmi. Suuremad lapsed, kes enam näärivana ei uskunud, lugesid aga vahel ka pilasalme.** Lasteaia, kooli ja asutuse nääripuule tõi näärivana enamasti kommipakke, koju aga igasuguseid armsaid kinke, millest oli ammu unistatud. Vanemate lastega peredesse tihti näärivana ei tulnudki, vaid jättis kingikoti kuuse alla või ukse taha. Suurtes linnades juhtus sedagi, et õhtu hakul võis näha tänavatel mitmeid näärivanasid kottidega ringi jooksmas, sest igale poole oli vaja jõuda.

1970. aastatest alates sai näärivana endale ametlikult koju tellida - pulmavana kõrval kujunes välja näärivana institutsioon ja detsembris oli kutselistel näärivanadel palju tegemist. Märkigem veel, et enne nääre käisid näärivanad kursustel ja koolitusel, nii nagu seda teevad praegu jõuluvanad, sest ega ükski amet õppimata selgeks saa.

Päkapikud

20. sajandil levis laiemalt uskumus, et Põhjamaal elavad päkapikud abistavad jõulu- või näärivana kingituste pakkimisel, viivad laste kirjad temani ja käivad vaatamas, mida lapsed teevad, kas nad on tublid ja korralikud. Sajandi teise poolde kuuluvad veel kujutlused metsas või pargis onnis elavatest päkapikkudest, koguni inimestega samas majas elavatest, kuid nii pisikestest ja raskesti märgatavatest olenditest, et neid ei panda harilikult tähele. Eestis kujunes tavaks, et päkapikud toovad detsembris (enam-vähem advendi ajal, kuid harilikult uusaastani) lastele kommi, mandariine ja muid pisikinke padja alla, sussi sisse või muusse varjulisse paika.

Päkapikk on sagedasemaid tegelasi jõulu- ja näärikaartidel – habemik, punaste pükste ja punase tuttmütsiga heasüdamliku olekuga tegelane. Kaardil kujutatakse teda vahel kärbseseenest majas elutsevat. Päkapiku-traditsiooni kujunemisele aitas kaasa meedia trükitud kaartide, raamatute, multi- ja lastefilmide vahendusel. Kahtlemata on päkapikkude juures ka palju individuaalset, mis sõltub neid loonud ja arendanud lastest ja lapsevanematest. Sellel olulisemal 20. sajandi mütoloogilisel olendil on rahvausundis mitmeid väikesekasvulisi sugulasi ja eelkäijaid, kelle hulka kuuluvad näiteks maa-alused, kääbused jpt, uuemast mütoloogiast aga naksitrallid, kääbik jt.

Näärisokud

Näärisokul oli seljas karvane lambanahast kasukas, puuroika otsas sokupea. Sageli oli talle kaela seotud kelluke. Sokupea oli karvase nahaga kaetud, sarvedega, sokuhabe ees ja klaasist või joonistatud silmad peas. Ühte sokku (=sokupead) kasutati palju aastaid järjest. Mõnikord kinnitati soku seljale veel saunavihast saba. Vanemal ajal olid pea ja saba kinnitatud looga või pikema puu külge. Sokkudeks maskeerisid end ainult mehed. Näärisokk liikus ringi kas üksinda või siis sokukambaga, kuhu võisid kuuluda veel karu ja karutaltsutaja. Ukse juurde jõudes tõmmati sellele kriidiga rõngasrist ja kirjutati uue aasta number. Toas sooviti head uut aastat, puksiti pererahvast, pritsiti mõnikord veega kastes vihta vette, näärikaru mõuras ja tikkus naistele kallale, mille karistuseks taltsutaja teda piitsutas. Joodi pakutud nääriõlut ja mindi edasi järgmisse peresse. 20. sajandil peredes pikalt ei peatutud ega kogutud ka andisid. Varem on siiski kaasa saadud toitu ja pähkleid, mida ühiselt hommikuhakul õllekannu taga juttu puhudes ja lauldes on söödud.

Näärisokud alustasid ringkäiku enamasti enne südaööd või pärast uue aasta saabumist. Kuna sokud olid mehed, siis oli selle läbi kindlustatud ka, et esimesena astus üle läve meesterahvas ja õnnitles saabunud uue aasta puhul. Seega oli majaõnn tagatud. Näärisoku tava on sarnane Skandinaavia, kuid ka näiteks Sloveenia kommetega. Näärisokuks käiakse tänini paigus, kus on noori hakkajaid mehi. Algselt liikusid näärisokud eeskätt Lääne-Eestis ja saartel, 20. sajandi keskpaiku siiski ka mujal Eestis, kus kommet jäljendati meedias levitatud informatsiooni kaudu.

Näärikaru

Pahupidi pööratud lambanahkse kasuka ja karvamütsiga mees, keda saatis sageli karutaltsutaja, kes hoidis looma nööri või keti otsas ja käskis tal tantsida ning karistas looma, kui see üritas rünnata pererahvast.

Nääripoisid

Saartel liikusid nääripäeval, s.o uusaastapäeval ringi nääripoisid, kes soovisid head uut aastat ja maitsesid õlut. Nääripoisid ei kandnud maske. Komme hakkas taanduma 1950. aastatel.

Näärikingid

Kingitused kuulusid veel kümne aasta eest lahutamatult nääride juurde. Nüüdsel ajal toob näärivana sageli kotitäie kommi või puuvilju või siis väiksemaid järelkingitusi. Muidugi on neidki peresid, kuhu ikka tuleb näärivana suure kingikoormaga nagu varasematel aegadel.

Suurima osa kinkidest moodustavad need, mille näärivana toob kodudesse lastele ja muudele pereliikmetele ning mida tehakse lähedastele sõpradele. Lisaks praktilistele ja hinnalistele kingitustele või suurematele mänguasjadele leidub ruumi humoorikatele naljakinkidele. Poest ostetud asjade kõrval on alati hinnatud omavalmistatud esemeid, mis on olulised oma kordumatuse ja südamest tuleva sõnumi poolest, varem need asendasid tihti ka asju, mida polnud võimalik poest saada.

Üldiselt hakkasid lapsed viimase sajandi jooksul näärideks rohkem ja vanemad vähem kingitusi saama. Lapsed said kingitusi ka lasteaia- kooli- ja vanemate töökohtade nääripidudel, kuid seal küll enamasti vaid kommipakke, vahel ka raamatuid. Kinkidel on muidki tähendusi peale meelespidamise, rõõmu ja üllatuse valmistamise. Sageli on nad ühtlasi sotsiaalne kapital, mistõttu omal ajal mõisnik valmistas peo ja kinkis meelepärastele ja tublidele talunikele ning teenijatele linnariideid. Küllap kannavad sama tähendust töödejuhatajate kingitused töölistele, tööliste kingid direktoritele ja juhtidele, lapsevanemate kingid õpetajatele. Igatahes on kingitustel, preemiatel ja tunnustustel aga esiletõstev ja väärtustav roll.

Näärikaardid

Uusaastakaarte saadetakse tänini kaunis arvukalt, kuigi telefoniõnnitlused, mobiilitervitused, e-meilid, elektroonilised kaardid on postkaartide kõvad konkurendid. Viimase poolsajandi jooksul on näärikaarte trükitud Eestis, kuid suurem osa on siiski toodud sisse Venemaalt ja viimasel ajal Euroopast. Näärikaartidel on kujutatud jõulukaartidele lähedast temaatikat: ehitud näärikuusk või nääriküünlad, talvised maastikud, punased puguga leevikesed kuuseoksal, lumine talu, rahvuslikud motiivid, sealhulgas vaikelud kaetud laua, rahvusliku vöö, õllekapa või raamatuga, etnograafilised esemed pidulikul taustal. Paljudel kaartidel näeb päkapikke ja näärivana kinke valmistamas või näärivana kinkidega teel laste juurde, olgu sõiduriistaks siis põdrarakend, hobusaan, auto või hoopis rakett. Aga on ka muid tegelasi, nagu uljas jänes kinkide ja tervitustega jm. Sageli vaatasid nõukogude kaartidelt vastu Moskva Kreml, lumememmed ja talvised motiivid.

Pidulike kaartide kõrval on olnud alati kindel, kuigi väike osa naljakaartidel. Neilgi kasutati sageli rahvuslikke motiive. Samuti on alati olnud romantilisi pildikesi armsamale saatmiseks.

20. sajandi keskpaiku valmistati palju kaarte ise, lõigates paberisse aknakesi, millest paistis joonistus või õnnitlus. Need olid volditud, erineva suurusega. Sellised kaardid, millele lisati fotosid oma perest, asendasid pooleldi kirja ja kõnelesid ühtlasi, mida uut on peres vahepeal juhtunud.

Kui meenutada nüüdseks kadunud õnnitluskaarte, siis veel viie aasta eest saadeti üksteisele ASCII-kaarte lihtsamate ja keerukamate piltide ja tekstidega. Tänaseks on need taandunud animeeritud laulvate ja liikuvate piltidega e-kaartide ees.

Näärikroon

Näärideks valmistati mitmesuguseid vanikuid ja kroone tubade ehtimiseks. Vanemate kaunistuste hulka kuuluvad laekroonid. Näärideks (aga ka jõuludeks ja pulmadeks, mõnel pool lihavõtteks) meisterdati õlest või roost oktaeedrid. Neid kaunistati värvitud munadega (enne puhuti muna tühjaks), lõngaga, värviliste paberrosettide, riideribade jpm ja riputati lakke.

Valmistati ka kartulist nn kärbsekiik: kartulisse torgati õlekõrsi, mille otsa omakorda marju või värvilisi lõngatutte.

Lääne-Eestis võidi pidulik laeehe teha ka vitstest või laastudest. See oli kas ümmargune või hoopis näiteks kuusnurkne. Niisuguse krooni külge riputati õlest kuusnurgad. Valmistati ka lihtsamaid ja lõngast punutud tähekesi, mida kinnitati krooni külge.

Näärikroonid olid 19. sajandil tuntud rohkem Lääne-Eestis, kuid levisid 1960.-1970. aastatel kiiresti üle kogu maa käsitööringide ja koolide kaudu.

20. sajandi lõpukümnenditel hakati mitmel pool nääri- ja jõulukuuske asendama kuuseokstest laekrooniga, mida sai kuuseehetega kaunistada. Poest oli võimalik osta ka mitmesuguseid kunstlikke kellukeste ja riidest lilledega laekroone, vanikuid ustele kinnitamiseks ja kuuse otsa riputamiseks.

Õlest näärikroonid olid tuntud Skandinaavias, Lätis ja Leedus ning mitmel pool Lõuna-Euroopas. Meile tuli tava arvatavasti Skandinaaviast.

Näärileib

Jõuludeks või näärideks küpsetati eriline leib, millele oli lisatud seemneid, koorikusse torgatud viljapäid. Leivale riputati soola ja viidi nääriööl loomadele uue aasta tervituseks, et neilgi tuleks hea aasta. See komme on tänini tuntud.

Osa näärileivast hoiti 19. sajandil ja 20. sajandi alguses karjalaskepäevaks või jüripäevaks, siis pakuti seda taas loomadele, mõnikord ka karjusele.

Kristuse ümberlõikamise püha

l. jaanuar on kirikukalendris Jeesus Kristuse ümberlõikamise püha.

Loomamaskid

Eesti loomamaskidest levinumad on sokk, kurg, hani ja karu, kuigi on maskeeritud ka hobuseks, vähem muudeks loomadeks, sh elevandiks. Loomamaske on peetud vanemate maskeerimistavade hulka kuuluvaks ja seostatud enamasti viljakuse taotlemise ja viljakusriitustega. Mütoloogiast on teada, et jumalad esinesid kindlate loomade ja lindude kujul. Teine varasem uskumuste ring on seotud totemismiga ehk inimeste pärinemisega kindlatest loomadest ja lindudest, keda peeti konkreetse rahva esivanemateks. Selliste loomade ja lindude kohta kehtis rida keelde, nende auks korraldati riitusi. Hantide, manside, kettide jpt põhjarahvaste juures näiteks peeti tapetud karu auks karupeiesid, et lepitada karu, kunagise esivanema hinge küttide ja külaelanikega. Usuti ka, et mütoloogilised olendid ja jõud võivad võtta erinevaid väliskujusid, sh esineda loomadena. Sageli seostati näiteks kitse kuradiga. Loomamaske on kasutatud erinevate riituste juures, nad kuuluvad enamasti sügistalviste pühade või siis karnevaliperioodiga (suurest paastust lihavõteteni) kokku.

Olgu nüüd nende kommetega nagu on.Ilusat aastavahetust ja kõike toredat uuel aastal.

Siia lõppu aga paneks hoopis teistsuguse tsitaadi kogu seda aastat kokkuvõtma.Saage sellest aru kuidas tahate:

„Palveta,palveta!Mida kaugemale Tsooni,seda lähemale taevale...!Palveta,Stalkerid lastakse paradiisi sisse väljaspool järjekorda!“

Jälgides loodust töötamas, näed, et see toimub vähima pingutusega. Rohi ei püüa kasvada,
ta lihtsalt kasvab. Kalad ei püüa ujuda, nad lihtsalt ujuvad. Lilled ei püüa õitseda, nad õitsevad.
Linnud ei püüa lennata, nad lendavad. See on nende igiomane loomus. Ja inimese loomuseks 
on avaldada oma unistusi füüsilises vormis kergelt ja pingutusteta.

Filosoofias tuntakse seda printsiipi pingutuse kokkuhoiu printsiibina ehk " tee vähem ja
saavuta rohkem ". See mida üldiselt nimetatakse " imeks ", on tegelikult vähima pingutuse
seaduse väljendus.

Looduse arukus toimib pingutuseta, hõõrdumiseta, spontaanselt. Ta on ebalineaarne; ta
intuitiivne, holistlik ja toitev. Ja kui oled loodusega harmoonias, kui tunned kindlalt oma
tõelist Mina, siis võid kasutada vähima pingutuse seadust.

Vähim pingutus rakendub, kui su tegusid põhjustab armastus, sest loodust hoiab koos
armastuseenergia. Kui taotled võimu ja kontrolli teise inimese üle, siis raiskad asjata energiat.
Kui taotled raha või võimu oma ego jaoks, siis kulutad energiat, jälitades õnne-illusiooni, selle
asemel, et nautida antud hetke õnne. Kui su tegusid põhjustab armastus, siis su energia koguneb
ja mitmekordistub - ja ülemäärase energia, mida kogud ja naudid, võib suunata kõike, mida
tahad, kaasa arvatud ka piiramatut rikkust.

Vähima pingutuse seadusel on kolm komponenti - kolm asja, mida võid teha, et teostada
printsiip " tee vähem ja saavuta rohkem ". Esimeseks komponendiks on vastuvõtmine. See
tähendab lihtsalt seda, et võtad vastu inimesed, olukorrad, tingimused ja sündmused, nii nagu
kõik toimub. See tähendab, et ma tean, et praegune ketk on just nii, nagu see peabki olema,
sest kogu universum on nii, nagu ta peab olema. Praegune hetk - see, mida sa just nüüd koged -
on kõikide nende hetkede kulminatsioon, mida oled kogenud minevikus. Praegune hetk on nii,
nagu see on, sest kogu universum on nii, nagu ta on.

Kui võitled praeguse hetke vastu, siis võitled tegelikult kogu universumi vastu. Selle asemel
võid teha aga otsuse, et täna ei võitle sa kogu universumi vastu, võideldes antud hetke vastu.
See tähendab, et praeguse hetke võtad vastu täielikult ja lõplikult. Võtad asjad vastu nii, nagu
need on, mitte aga nii, nagu sa tahaksid, et need praegusel hetkel oleksid. Sellest on tähtis aru
saada. Sa võid soovida, et asjad oleksid tulevikus teisiti, aga praegusel hetkel tuleb sul asjad 
vastu võtta nii, nagu need on.

Kui tunned end ühe ininese või olukorra poolt petetuna või ärritatuna, siis pea meeles, et
tegelikult ei reageeri sa sellele inimesele või olukorrale, vaid selle inimese või olukorra poolt
tekitatud tunnetele. Need on sinu tunded, ja sinu tunded pole kellegi teise viga.

Vähima pingutuse seaduse teine komponent on vastutus. Mida tähendab vastutus? Vastutus 
tähendab, et sa ei süüdista oma olukorra pärast kedagi ega midagi, sina ise kaasa arvatud. Kui 
oled vastu võtnud selle olukorra, selle sündmuse, selle probleemi, siis tähendab vastutus sulle 
võimet reageerida olukorrale loovalt, reageerida olukorrale nii, nagu see on praegu. Kõik problee-
mid sisaldavad võimaluseseemneid ja selle teadvustamine lubab sul võtta praeguse hetke ja
muundada see paremaks.

Kui sa kord juba teed nii, siis muutub iga niinimetatud ärritav olukord sulle võimaluseks
luua midagi ilusat ja uut, ja iga niinimetatud piinaja või türann muutub su õpetajaks. Tegelikkus
on tõlgendamine. Ja kui kui otsustad tegelikust tõlgendada sel viisil, siis saab su ümber olema
palju õpetajaid ja palju arenguvõimalusi. Ükskõik milliseid suhteid oled tõmmanud oma ellu,
on need praegusel hetkel just need, mida vajad oma elus praegusel hetkel. Kõikide sündmuste
taga on varjatud mõte, ja see varjatud mõte teenib sinu enda arengut.

Kolmandaks komponendiks on kaitsmatus, mis tähendab, et oled teadvustanud endale
kaitsmatuse ja oled loobunud vajadusest panna teisi uskuma või neid veenda oma seisukoha
õigsuses. Kui vaatled inimesi enda ümber, siis näed, et nad veedavad 99 % oma ajast kaitstes 
oma seisukohti.

Kui sa vaid loobud vajadusest kaitsta oma seisukohta, siis selle loobumisega saavutad sa
ligipääsu tohutule energiale, mille sa varem raiskasid ära. Kui asud kaitsele, süüdistad teisi, 
ja ei võta vastu antud hetke ega allu sellele, siis kohtab su elu vastuseisu. Iga kord, kui kohtad
vastuseisu, tea, et kui pingestad olukorda, siis vastuseis vaid suureneb.

Loobu täielikult oma seisukoha kaitsmisest. Kui sul pole kaitsta ühtegi punkti, siis ei 
lase sa vaidluselgi sündida. Kui teed seda järjekindlalt - kui lõpetad võitlemise ja vastuseismise -,
siis koged täiel määral olevikku, ja see on kingitus. Kui jääd kõikidele seisukohtadele lahti - ega 
ole jäigalt kiindunud ainult ühte -, siis voolavad su unistused ja soovid koos looduse soovidega. 
See on vähima pingutuse seadus.


Deepak Chopra

Lihtsalt üks ilus mõttega pilt tänasesse päeva!

Ilusat kolmandat jõulupüha.Kristlastel oli vist see kolmas püha apostel Johannese päev.Mitte et ise kristlane oleks ,aga lihtsalt on huvitav olla kursis erinevate teemadega.Eilsesse päeva jäi ka esimene jõululumi-kolm helvest küll aga ikkagi lumi.

Tegelikult on selleaastased jõulud kuidagi sellised mustad ja tühjad.Hinges ei ole sellist erilist jõulutunnet,vaid lihtsalt selline kummaline rahu ja tühjus.Targad siin  üritavad seda seletada-mingi eluperioodi lõppemisega,uue algusega-aga eks seda aeg näitab ,kas on nii.

Kaks eredamat elamust nendest jõuludest.

Eile sattusin lihtsalt spontaansele tujule alludes Pärnus Mahediku kohvikusse kohvi jooma.Kuidagi selline teistmoodi õhkkond oli.Jäin kohe tunnikeseks.Ei teagi mis seda tekitas,oli see lihtne jõulukuusk,tore teenindus või elav klaverimuusika maestro Paul Jõgi esituses,Igaljuhul –natukene jõulutunnet oli garanteeritud.

Teine selline eredam mõte oli ühe foto,õigemini budha mõttetarkuse jagamisega näoraamatus.Tarkusetera ise siin:

                                        Mis vahe on:

                                    „Sa meeldid mulle!“

                                   „Ma armastan Sind!“

                                Budhha vastas lihtsalt:

                       Kui Sulle lill meeldib,nopid Sa lille,

                               Aga kui Sa lille armastad,

                           hoolitsed Sa tema eest iga päev!

Selline tarkus siis.Jäin sellle üle mõtisklema ja tuleb tõdeda geniaalne lähenemine.Kahe lihtsa lausega on ära öeldud ,mis on armastuse ja meeldimise vahe.Rohkem tabasin end mõttelt,et kui paljud nendest jagajatest üldse viitsivad tegelikult süüvida sellesse mida jagavad.Enamjaolt märgatakse sõna Budhha on sees –ehk paistan ka tsipa targem –mõnusam –ilusam välja kui seda jagan.Enamik selliseid natuke teistmoodi teemasid ,nendega tundub ongi nii,neid jagatakse rohkem selle pärast et lahedam teistele näida.

Oma elust tabatud näite varal võin aga mina küll öelda,Budha teab mis räägib.Lihtsalt mina polnus osanud varem maailma selle nurga alt vaadata.

Ei teagi miks sellised mõtted praegu,siin kolmandal jõulupühal-aga kusagil oli hästi öeldud:

Tarkus on võime eristada,millistele sõnumitele tähelepanu pöörata ja millised lahti lasta!

NB!apostel johannesest selgituseks-

Armastuse apostel,nõnda nimetatakse püha johannest,kuna ta lakkamatult õpetas,et ilma armastuseta ei saa jumalale läheneda ning talle meelepärane olla.Ka oma kolmes läkituses kuulutab apostel johannes armastust jumala ja ligimeste vastu,andes ise oma ümbritsevatele inimestele eeskuju armastuses!

Raamatus „Ellujäämise õpetus“-on autor Luule Viilma väga hästi lahti seletanud,milline oleks ideaalne kooseelu.Võib-olla tasuks seda natuke jälle lugeda ja meelde tuletada!

Universumi polaarsuse seaduse alusel on inimene kahesooline – mees ja naine. Koos on nad tervik. Füüsilises maailmas on see täiuslikkus. Kui inimene on valinud elu üksinduses, siis jätab ta midagi tähtsat oma elus tegemata. See on viga, aga vigadest õpitakse.

Mees loob vormi, naine sisu. Mees sünnitab ideid, naine lapsi. Mees ehitab maja, naine kaunistab kodu. Mees on jõud, naine hingesoojus. Mees on mõistus, naine tunded.
Kui naine ütleb, et meessugu on alla käinud, siis tema mees on seda. Isegi kui ei ole, siis naine viib mehe allakäigule.

Kui mees ütleb, et naised on rumalad, siis tema naine on seda ja aina rumalamaks muutub.
Naine, kes nõuab, et mehed peavad olema sama õrnad ja tundelised kui naised, ei mõista, et sunnib meest feminiseeruma. Parem armastage oma meest nii, et oma armastusega panete mehe armastuse leegitsema. Ainult armastus tõmbab armastust ligi.

Mees, kes tahab, et naised järjest rohkem tehnilist haridust omandaksid ja mehelikult asjalikud oleksid, ei mõista, et ta ise jääb naise tunnetest ilma. Parem armastage oma naise tundelisust ja pidage lugu tema naiselikkusest ning emalikkusest.

Emaarmastust on õigustatult ülistatud kui kõikevõitvat tunnet.

Ema on esimene õpetaja füüsilises maailmas. Kui ema õpetab last armastama, siis sõltumata sellest, kas laps on poeg või tütar, oskab ta elus armastada ja see inimene oma partneri armastuse pärast ei muretse. Armastav inimene on hea abikaasa, hea lapsevanem, hea ülemus, hea sõber jne.

Kui ema hinges on armastus, siis see imbub kõigesse, millega ema kokku puutub. Tuppa, kus elab armastav naine ja ema, tahab igaüks tulla, olgu see või ainult nelja seinaga tare, kus nael nagiks seinas, lihtne laud ja pink ning valgeks pestud põrand. Seal on soe ja hea, sest kõigis neis asjus on armastus.

On ülikülluslikke elupaiku, mille omamine oleks rõõm, kui seal oleks hingel soe. See ei tähenda, et vaeses kodus on soe ja rikkas ei ole. Määrav ei ole vaesus ega rikkus. Ka rikkas kodus on hea olla, kui perenaine mitte ainult ei oma hinnalisi asju, vaid ka armastab neid.

Naine ja mees!

Tundke rõõmu, et teie abikaasa on loomulik inimene, mitte sootu robot, ja hoidke teda. See on säilitamist vääriv varandus. Kui te oma võimutsemisega abikaasa robotiks muudate või ise allaandlikkusest kokku vajute, siis olete poole oma elust kaotanud. Kõigest, mis te teiselt ära võtate, jääte ka ise ilma.

Otsekui peo peal on naisel tunded, mehel aga jõud. Seevastu naise jõud ja mehe tunded on varjatud. Ja nii see peabki olema.
Mehed ütlevad sageli: “Mis nõrgad need naised on, kui nad elavad kauem?”
Vaim ehk tundepool on primaarsem, seega määravad tunded tervise ja eluea pikkuse. See ongi naiste tugevus. Naine, kes püüab mehe tundeid avada, teeb mehe tundeelu tugevamaks, seega eluea pikemaks. Naised võitlevad oma tunnete puhtuse eest, tehes selles võitluses nii head kui halba, aga kui naine elab mehest kauem, siis on ta teinud õigesti. See naine, kes hea ja kombekana või sõnakuulelikuna või vajadusest head muljet jätta hambad huulde vajutab ning kõik stressid endasse võtab, sureb kindlasti enne meest.

Mees, kes tunneb oma jõust rõõmu, mõjutab oma keha positiivselt. Tema rõõm tõmbab rõõmu ligi – tema üle tuntakse heameelt. Aga kui füüsiliselt hästiarenenud meest laastab alaväärsuskompleks, siis tal sigineb haigus, sest tunded on mehe nõrgim koht.
Tänapäeval on hinnatud inimesed, kelle tunded ja mõistus on tasakaalus, nad on tasakaalukad inimesed. See ei ole paigalseis, mis oleks taeva kingitusena saadud. Tasakaal on pideva mõttetööga tundeid ja jõudu reguleeriv seisund.

Kui naine oma tundeid vastavalt ajale, kohale ja ruumile mõistusega korrigeerib, siis on ta tugev naine (tunded tugevdavad füüsist).
Kui mees oma jõudu vastavalt ajale, kohale ja ruumile mõistusega korrigeerib, siis on ta tugev mees (jõud tugevdab tundeid).
Sellised inimesed on head igas olukorras. Igaüks, kes vabastab ennast mõttelaiskusest, võib saada tasakaalukaks.

Ideaalne on niisugune abielu, kus mõlemad pooled lasevad teineteisel olla sellised, nagu nad on loodud. Suhtuvad mõistvalt ja heatahtlikult teineteise vigadesse ning naudivad teineteise meeldivat tugevat külge. Arenevad ja arendavad üksteist vastastikku ning kui tekibki konflikt, siis vaidlevad asja selgeks. Ja kui mees heatahtlikult mõtleb: “Ah, ta on ju naine, temal löövad tunded ikka pealael kokku” ja kui naine ka heaga mõtleb: “Ah, mees on mees, ega tema ikka nii ei tunne kui mina, aga tal on omast kohast õigus” ning nad lähevad koos oma eluteel ikka nii, et üks teeb oma osa ja teine oma, siis saab kokku täiuslik tervik.

See on tugev pere.

Kui mees tahtlikult naeruvääristab naise tundeid ja peab end naise tunnete eest kaitsma või kui naine alavääristab mehe jõudu ja kibestub mehe tundetuse üle, siis selles peres on elu halb. Naine peab täitma naise rolli ja mees mehe rolli. Vastasel juhul on loodusseadused tasakaalust väljas ja pere ei ole täisväärtuslik.

Sellises peres oleks parem, kui oleksid tülid, kus oma südamevalu kasvõi välja karjutaks, mitte sõnatu tüli, mille puhul kõik endasse kuhjub.
Tahe teist ja iseennast mõista aitab terveneda ka kõige raskemast haigusest. Inimene vajab selgust.

Inimkond eksisteerib ajast aega olenemata sellest, kas kodu on koopas või lossis. Määrav ei ole jõukus, vaid hingerahu. Mida targemaks saab inimkond, seda keerukamaks läheb hingeelu ja seda täiuslikumaks muutub suhtlemisvahend – kõnekeel. Sellel on inimkonnale suur tähtsus, kõne arendab inimesi ja nendevahelist suhtlemist. Filosoofia on alati rõhutanud kõnekunsti kui eneseväljenduse tähtsust. Tihtilugu on aga filosoofia segi aetud demagoogiaga.

Esmane on mõte, sõna kinnitab mõtet. Mõistus on inimesele tunnete ja sõnade kontrollimiseks. Mõttetult ja kontrollimatult väljalipsanud sõna võib jääda teisele alati haiget tegema ning andestada on väga raske. Teist solvata, teise õrnu tundeid hävitada on väga kerge, enda solvumisest vabaneda aga väga raske.

Õpetage lapsed rääkima, vaidlema, ennast väljendama, diskuteerima, et kaoksid kõnevõimet omavad, kuid tummad inimesed. Väga palju stresse kuhjub hinge, sest ei osata iseennast väljendada nii, et teine ei solvuks või poleks hirmu teist solvata. Ja kui palju stresse tuleneb sellest, et kardetakse teise arvamust, igas sõnas nähakse solvangut, märkust, süüdistamist mõttetut ajakulu, tühja targutamist. Kardetakse, et ei mõisteta teist, sest teatakse, et ise võetakse kõik hinge.

Kenad noored inimesed, armastus hinges, abielluvad. Elu tuleb oma nõudmistega, tekib vajadus ebaselge lahti rääkida, kuid ei osata valida õiget sõna ja hetke – äkki ei olda nii delikaatne kui vaja. Kardetakse, et teine võib võtta juttu etteheitena. Rabatakse teineteisele meelehea tegemiseks tööd teha, pidutsetakse ja seltskonnas avatakse oma keelepaelad mõistukõneks, lootes, et abikaasa saab sellest aru. Inimene aga vajab, et tema poole otse pöördutaks, kui temast juttu on, mõistukõnet mõistetakse sageli kui etteheidet.

Teineteise hellitamine ilma sõnadeta on ka häiriv, sest on tuntav puudujääk – sõna jõud. Sõna ei osata või ei julgeta enda seest välja saata. Mida kauem selline pinge püsib, seda suuremaks muutub ärritus enda ja abikaasa suhtes, jahenevad tunded, häirub suguelu.
Naise kannatus katkeb tavaliselt esimesena, sest naine ei suuda elada tuhmunud tunnetega. Õige naise tunded peavad kristalselt särama, siis särab ka kodu ja pere. Naine hoolitseb oma tunnete säilitamise eest nii, et hakkab vaistlikult saatma oma armastust laiali teistesse inimestesse, loomadesse, taimedesse, esemetesse, sest teisiti ta ei saa. Meheni see enam ei jõua, sest ta ei ole seda vastu võtnud.

Mehe nõrgim külg on tunded. Mees, kes vangitseb oma tundeid, kaotab nad, sest ainult teisele saadetud tunne tuleb topelt tagasi. Mees kaotab vangitsetud tunnete tõttu rohkem, sellest ka meeste lühem eluiga. Mehe hing on hapram, füüsis tugevam. Naisel on vastupidi.
Moraaliõpetuse järgi on inimestesse kinnistunud jäik piirang – mees kui tugevam peab naisele esimesena oma tundeid avaldama. Naine peab olema ootaja. Kui vahel teisiti on, siis mõnel solvumise momendil paisatakse see teisele näkku ja see solvang on raske kaduma. Siin võitjat ei ole, mõlemad on kaotajad. Loodusseaduste järgi peab inimene olema tema ise ja tunnete väljendamine on loomulik ning isikupärane. Moraalireegleid tuleb õigesti mõista, nad ei tohi inimest vangitseda.

Eestlased, kes te end siinkirjeldatus ära tundsite, andke andeks end kammitsevatele piirangutele ja hirmudele ning hakake end väljendama, oma tundeid avaldama. Kui õige tunne on õige sõnaga kinnitatud, siis on see elus kindel tugi. Vastasel juhul kujuneb aastatega võitlus mitte millegi nimel. Lapsedki on sunnitud kasvama sellel võitlustandril.

Abielus püütakse armastust hoida väga erineval moel. Moes on vabaabielud, mis ei seo inimesi jäigalt. Sellega püütakse vältida teineteise omamist ja teineteise vabaduse piiramist, mõistmata, et Jumala ees moodustavad nad ikka terviku.
Sõrmused ja abielutunnistus, isegi kiriklik laulatus on inimlik näitemäng, mis omab toimet niivõrd, kuivõrd osapooled seda tõsiselt võtavad.

Jumala ees on abielupaar need, kes vaimus ja kehas teineteisega üheks saavad, ning see on igavesti püha liit. Kes eksib, see võtab endale ise karistuse iseenda ees – mõõdupuu asub eksija hinges.

Ametlikult sõlmitud abielu, mille aluseks on puhas armastus ja inimliku vabaduse austamine, ei vaja muud tuge kui tunnete tugevust. Puhas tingimusteta armastus on andev, see ei oota vastutasu.

Kes oskab anda, sellele antakse topelt.