Die Hauptlager "Regenwurm" 

  Eelsõnaks pean mainima ,et kuna too paik on mind ammu paelunud,siis alustasin sedakorda sealtpoolt-minnes esimest korda sinna kui turist ,saamaks osa sellest vähesest mida tavainimesele näidatakse.Kes üldse ei tea millest jutt-siis kopeerin siia ühe huvitava teksti-ühest foorumist,interneti avaustest.Oma lühiduse ja sisukuse poolest,ehk annab kõige paremini esialgse ülevaate.
Nii Poolas kui Saksamaal kaiguvad siiani legendid Lääne Poolas paiknevaist maa-alustest tohututest rajatistest mille otstarve ja ulatus on siiani teadmata. 

See metsases-soises Alam-Sileesias paiknenud objekt oli liitlaste kätte sattunud Wehrmachti salajastel kaartidel tähistatud koodnimetusega Die Hauptlager Regenwurm, ehk „Vihmaussi pealaager“.

Poola ja Venemaa asjatundjate sõnul on see betoonist ja terasest ja tugevalt kindlustatud allmaalinn tänapäevani üks 20 sajandi „Terra Inkognito“.

1960 aastate alguses, tehti Venemaa Poolas paikneva väekoondise prokuratuurile ülesandeks alustada teisest maailmasõjast pärinevate ja siiani uurimata III Reichi salajaste militaarobjektide kaardistamist ja tundmaõppimist, kaasates selleks Nõukogude Liidu sõjaväe parimaid spetsialiste.

Ülesanne anti polkovnik Aleksander Liskinile.
Kiirelt formeeritud erigrupp varustati tehnikaga ja saadeti läbi Volow:i, Gloguw:i ja Zelonije Gura – Kenshitsu:sse. 
See paikkond on kaetud järskude voore-laadsete mäeseljandikega mille vahel on nii sügavaid järvi kui soolaukaid. 
Kogu paikkond on kaetud tiheda metsaga mis paljudes kohtades on praktiliselt läbimatu.
Lisaks keerulisele reljeefile on siiani kõikjal näha pikkades rivides tankitõkete betoonpüramiidide „draakonihambaid“, miiniväljadele viitavaid ohutähiseid ja wehrmachti insenerivägede poolt rajatud kunstlikke veetõkkeid…
Kõik see, kõik need oskuslikult reljeefi ja loodusega seotud rajatised pidid antud rajoonis olema kindlaks korgiks pealetungivate vägede vastu.

Erigrupp jõudnuna Mendzizhech (mida sakslased nimetasid Mezeritsem:iks), asuti kaardistama valitsevat olukorda ja koguma andmeid.

Kohalikest elanikest polnud palju kasu… Kes vaikis kangekaelselt, kes rehmas käega ja poetas vaid, et vist seal Kišhva järve äärse siiski midagi on…

Nagu militaarajalugu on korduvalt tõestanud on rängalt kindlustatud rajoonidel, „liinidel“ ja „vallidel“ praktilist sõjalist tähendust haruharva. 
Ja oma otsest ülesannet suudavad nad täita vaid siis kui rajatised on tõesti ainsas nn. „geograafilises-ukseavas“, nagu näiteks Mannerheimi liin Karjala kitsusel. 
Aga seegi on pigem erand ja langes paraku ka Mannerheimi liin ükskord ikkagi…

Sõjakeeris tegi omad korrektiivid ja nii ei toimunud ka selles regioonis 1945 aasta jaanuaris erilisi lahinguid, rängalt kindlustatud ja tegelikult läbimatust rajoonist läksid ründavad väekoondised lihtsalt tiibhaardega mööda, kui paari kohaliku tähtsusega ja luureotstarbelist lahingut mitte arvestada.

Omaette huvitav küsimus on aga see, kuidas saksa sõjaväe rinde peastaabist tulnud korralduse kohaselt suudeti kindlustatud regioonist evakueerida praktiliselt kogu Hauptlager Regenwurm:i garnison. 
Kaks SS waffeni polku pluss SS diviisi Totenkopf õppedivision, pluss teeninduspolk. Tuhanded mehed evakueeriti paari tunni jooksul. 
Aga kuhu, kui ainukesel teel juba möirgasid 44 kaardiväebrigaadi tankid (kindral Katukovi kaardiväe tankiarmeest)?

Sama tankikoondise paar esimest pataljoni leidsid kiire leekides lõpu kas ülitihedatel miiniväljadel või kadusid soomusmasinad koos meeskonnaga põhjatutesse soolaugastesse mis olid oskuslikult läbitavaks metsateeks maskeeritud.


Prokuratuuri juhitav vene armee erirühm võttis nüüd ühendust kohaliku Poola armee suurtükiväe rügemendi ohvitseri Telyutko:ga kes vastutas ka kogu regiooni tsiiviilkaitselise ohutuse eest.
Poola kapten oli küllaltki hästi kursis sellega, mis asus endises SS:i maapealses laagris. Staabihoone, angaarid, töökojad, kasarmud ja õppehooned. 
Aga kui küsisime mis leidub maa all, muutus kapten sõnakehvaks…

„Noh mis öelda….alustame sellest, et töökodadesse tuleb vool… 380 voliti. 
Korralik kaabel betoonist kaablitranzhees. 
Väikese eripäraga.

Mitte keegi ei teadnud, ega tea praegugi, kuskohast see vool tuleb ja kuidas seda välja lülitada. 
Kaabel on siiani voolu all. Kvaliteetse sageduse ja pingega mis pole sõjast saati kordagi katkenud. 
Kus on selle kaabli teine ots? Mis teda toidab?

Täpselt sama teema on veevarustusega. 
Nii joogiveega kui kanalisatsiooniga. Kust tuleb ja kuhu läheb? Pole aimugi. Aga töötab korralikult.

Väeosa sapöörid tõstsid väeosa territooriumil paaril kaevul kaaned maha. 
Kaevudes on paari meetri sügavusel veepind…üritasime mõõta sügavust….lõpmatu… Mõõteraskus keris nelisada meetrit trossi….rohkem lihtsalt polnud trumlil… ja ei jõudnudki põhja. 
Muidugi on võimalik, et tugev horisontaalne veevool viis raskuse põiktunnelisse - aga ka seda on raske uskuda… mis oleks sellise rajatise otstarve ja kuskohast tuleb selline veemass?
Elektrivoolu annab arvatavalt salajane allmaahüdroelektrijaam. 
Mis moodi on see aga juhitud, et töötab ilma remondi ja järelvalveta juba aastakümneid, see on tavamõistusele arusaamatu…

Või see Kšiva järveke. 
Oleks nagu harilik metsajärv…võtad paadi ja teed paari tunniga piki kaldaid ringi peale…aga mis huvitav, siin pole kunagi laineid. 
Viskad midagi vette, isegi ringlained sumbuvad ülikiiresti.

Põhjakaldal on näha kolm tohutut betoonist kuplit. 
Kitsad laskeavad mis suunatud itta ja lõunasse nagu korralikul militaarrajatisel kohane. 
Aga sissekäiku pole … ka mitte maskeeritut-varjatut. 
Arvatavalt on nende kaitserajatiste ruumid seotud mingite maaaluste süsteemidega.
Sapöörid üritasid ühte neist lõhata. 
Ladusid laskeavasse, mis suletud seest soomusluugiga, hunniku toolipakette ja varjestasid terve mäe liivakottidega. 
Pauk oli selline, et vist kuuldi seda ka Varssavis … aga tolku ei midagi. 
Sama hästi oleksime võinud seda dotti käbidega loopida.

Üritasime soomusluuki autogeeniga lõigata, jälle null. 
Lõikeavast hakkas kobrutama mingit valget vahtu mis kustutas leegi koheselt. 
Lõpuks lõime käega … Ja ega miski siin eriti kutsugi luusima, kapten osutas vanale vildakale sildile kus kahes keeles: HÄDAOHT! MIINID!

Vaadake seda saart. 
Kena väike saareke metsajärvel. 
Ruutmeetrit viiskümmend, kaetud mätaste, kasvavate mändide ja pajudega. 
Aga tegelikkuses see polegi saar. 
Tegemist on ujuvsaarega, mis aeglaselt-aeglaselt triivides vahetab oma asukohta … nagu ankrus paat.

Järve põhjalahes aga tõuseb veest betoontorn. 
Ülitugevast betoonist, tipus oleva soomusterasest õhukogujaga. 
Konstruktsioonilt äravahetamiseni sarnane Moskva metroo õhutuskolonnidega- ainult suurem, palju suurem. Ju miski järvepõhja all, suures sügavuses vajab intensiivset õhuvahetust …

Poola kaptenilt saadud informatsioon ei andnud praktilist tulemit peale selge äratundmise- meil on tegemist väga tõsise ja võib-olla ohtliku objektiga.

Polkovnik Liskin võttis ühendust sõjaväeringkonna staabiga ja palus juhtkonnal võimaldada erirühma kaasata Kuibošhevi Kõrgema Sapöörivägede Õppeasutuse spetsialiste koos eritehnikaga.

Operatiivselt kaasatud sapöörikomando suutiski avada ühe kuplitest, kasutati mingit kombinatsiooni suunatud kumulatiiv ja fugass lõhkekehadest.

Nii nagu oligi arvata - avatud tohutu betoonkupli maaaluse korruse seinast paljastus tunnelisuu pimedusse … tegemist oli kitsa käiguga mis lõppes rauast, veel sügavamale laskuva keerdtrepiga.

Laskununa paarkümmend trepikeerdu jõuti hinnanguliselt 30-40 meetri sügavusele allpool maapinda. 
Trepišaht lõppes massiivse rauduksega mis avanes mängleva kergusega.

Rühma liikmete keemiliste kandelampide valgusvihkudes avanes tohutu hall, mõlemast otsast suubuvate suuremõõtmeliste tunnelitega.

Halli ühes küljes oli perrooni sarnane eend, mille tasapinnale suubus pimedasse tühjusesse suubuv külgtunnel, ka selle mõõtmed sobisid vabalt mahutama sõitvat veoautot.

Halli suubuvad peatunnelid olid aga hariliku metrootunneli mõõtu - nende põrandail standartmõõdus raudteerelsid, aga seintel kulgemas isolaatoritel alalisvoolu kontaktliinid.

Tähelepanu! Kõik on pinge all!

Erirühm otsustas jaguneda kaheks, üks osa grupist sisenes läände, teine itta kulgevasse tunnelisse.

Aeglaselt, hoolikalt jälgides kõike ümbritsevat, hakati liikuma.

Hingatav õhk oli värske, samuti ei olnud ka kogu läbitud tunneli ulatuses märkigi võimalikust sissetungivast veest, kõik see andis tunnistust briljantsest ehituskvaliteedist ja suurepärasest inseneritööst.

Olles liikunud ligi kilomeetri hargnes läänepoolne tunneliharu. 
Grupp otsustas liikuda suunaga loodesse hargnevasse tunnelisse. Selles tunnelis rööpad lõppesid peatselt omamoodi laadimisestakaadiga.

Tegemist oli arvatavalt mingi ümberlaadimisjaamaga. 
Suures võlvlaega ruumis oleva estakaadi tasapinnalt suundus väiksema mõõduga tunnel jälle otse läände - praeguse Saksamaa suunas.

Seda suunda uurima asunud sõjaväelased sattusid nüüd tõelisesse labürinti. 
Iga paarisaja meetri tagant suubusid sellesse tunnelisse külgtunnelid, osad olid avatud, osad sulustatud massiivsete terasustega, aga osalt hoolikalt kinni müüritud või betoneeritud.

Kaasas olevad insener-tehnikud eesotsas leitnant Tšerpanoviga ahhetasid, selline skeem saab olla vaid mingi tohutu suure süsteemi logistiline osa.

Süsteem ise aga peab võrduma suure linnaga, kõigi oma vajaduste ja funktsioonidega.

Suhteliselt kohaliku tähtsusega kaitserajatis sellist tohutut insenertehnilist allmaasüsteemi lihtsalt ei vaja. 
See linn peab olema võimeline, hinnates kogu rajatise kapitaalsust, autonoomselt eksisteerima aastaid, võib-olla aastakümneid …

Läände liikunud uurimisrühm naases raudteetunnelisse ja liikus piki seda veel paarkümmend kilomeetrit Oderi jõe suunas.

Hinnates, et tunneli põrandapind jätkas laskumist, aeglaselt aga pidevalt, oletati, et ollakse ligikaudu 150 meetri sügavusel mis on täiesti piisav tehniliselt jõe alt kulgemiseks.

Uurimisgrupi vanem polkovnik Liskin hindas kaudselt, et mõlemad uurimisrühmad on läbinud tsirka kakskümmend kilomeetrit maalaluseid tunneleid ja galeriisid.

Kõige eelduste kohaselt kulgeb läände suunduv raudteetunnel Oderi alt edasi Saksamaa territooriumi suunas.

Kogu selle arvatava suurel territooriumil paikneva allmaalinna uurimine on aga juba teise mastaabi ja tähtsusega ettevõtmine. 
Vajab see väga suuri jõude, vahendeid ning eritehnikat ja palju-palju aega…

Kuskohas on teisel pool Oderit, näiteks Saksamaal selle süsteemi lõppjaam, millega see võib omakorda ühenduses olla, on raske isegi oletada… 
Nii võeti vastu otsus asuda tagasiteele.

Tehtud erirühma luureaktsioonist vormistati nõuetekohane raport koos allkirjade ja tõendatud faktikirjeldustega brigaadikomandörile.

Kummaline mõeldagi, maapinnal käis verine sõda, lõhkesid pommid, põlesid tankid, aga siin sõitsid kuivades valgustatud tunnelites rongid, ss-lased toimetasid oma saladuslikke toiminguid, varjatud linn töötas, elas häirimatult.


Nagu kinnitab endine brigaadi staabiülem polkovnik P.N. Kabanov, siis peatselt peale esimest erigrupi sisenemist varjatud linna transpordisüsteemi, sõitis spetsiaalselt kohale Põhja väegrupi komandör, kindralpolkovnik P.S. Marjahin, kes isiklikult laskus allmaarajatisse.

Asjaga kursis olevate ohvitseride arvamused toovad kogu objekti olemuse ja tähenduse täiesti uude valgusesse.

Kogu ajavahemiku 1958 kuni 1992 aastani kamandas kohalikku brigaadi kokku üheksa komandöri, ja kõik nad, soovid või ei soovi, pidid adapteeruma sellise saladusliku õõvastava allmaaterritooriumi olemasoleku faktiga.

Lisaks brigaadiohvitseridele tutvusid selle objektiga ka praktiliselt kõik Põhja Väegrupi Juhtivkoosseisu ohvitserid.

Insener-sapöörivägede uurimuse kohaselt oli ainuüksi kohaliku venemaa garnisoni baseerumisala all 44 kilomeetrit täiesti töökorras allmaakommunikatsioone.

Praktiliselt uuritigi vaid seda osa lähemalt, garnisoni-alust ja sellega piirnevaid tunneleid-saale ja labürinte.

Peale selge ja konkreetselt äratuntava transporditunnelite sihtotstarbe on ülejäänud rajatiste tehniliste sõlmede ja lahenduste tähendus ja kasutuseesmärk siiani arusaamatu.

Poola uurija Podbelski on uurinud antud rajatist alates 80-test aastatest. 
Tal on õnnestunud läbida tunneleid mootorrattaga isegi 60 kilomeetri kaugusele, kus süsteem on olnud sulustatud veelüüsidega. 
Tema sõnul alustati antud objekti ehitust 1933 aastal ja jätkati kogu sõja kestel. 

Kogu valminud süsteemi ulatust võib ainult oletada. 
Arvatakse et siiani on avamata ühendusteed mitmetesse allmaatehastesse ja strateegilistesse ladudesse kogu tohutul territooriumil mis katab Lääne Poolat ja Ida Saksamaad.

Erilised veega täidetud tunnelid kulgevad Kšiva järvest Visoki ja Peski järvedeni mis asuvad sellest viie kuni seitsme kilomeetri kaugusel.

Ise paistab Kšiva järv silma oma ilu ja ülipuhta veega. 
See saladuslik järv koos oma ujuva saarega on kogu suure saladuse lahutamatu osa. 

Järve pindala on ligikaudu 200 tuhat ruutmeetrit, aga sügavus kolmest (läänes) kuni 20 meetrini (idas).

Just selles idaosas õnnestus sõjaväelastel-harrastuskalastajatel suvisel eredal suvepäeval märgata järvepõhjas midagi, mis oma kujult ja otstarbelt oleks nagu tohutu suur porine luuk, kaetud hõredate vesikasvudega….sõdurid panid talle nimeks „põrgusilm“.
See silm on siiani tihedalt suletud.

Mis on selle all? Raketišaht?

Kas ujuva saare ülesanne oligi kunagi varjata antud tohutut luuki ja šahti vaenlase lennukite vaatlejate ja võimalike pommide eest?
Või oli ta ülesanne nagu kingstonil mis avanedes uputab allmaasüsteemi selle osa?

Aga kuna see luuk on kinni, siis miks ei kasutatud tema sihipärast otstarvet 1945 aasta jaanuaris kui kogu garnison saladuslikult kadus?

Seetõttu ei tohi jätta arvestamata võimalust et maaalune linn ei ole mitte maha jäetud ja uputatud vaid lihtsalt konserveeritud kuni erijuhuni või vajaduse tekkimiseni…

Mida kõike varjavad selle tohutu süsteemi allmaahorisondid?

Keda nad ootavad?

Nii olin siis minagi 3.Augusti hommikul platsis ,et asja oma silmaga kaeda.Maa-aluseid reise korraldatakse kahel marsruudil-pikem ja lühem-,aga ütlen kohe ,et tasub võtta pikem kuna siis näeb ka neid juba natuke suuremaid ,kus ei liiguta mitte enam väikeste kondimootoriga drežiinaga,vaid juba mootori jõul.
Kokku olime maa-all kusagil 3 tundi,õhk seal all oli küll väga värske,küll aga oluliselt jahedam.Seega giidi nõuanne panna selga midagi soojemat oli ülimalt asjakohane.
Ja seal künkatipul siis paistiski üks vähestest turistile avatud punkritest-objekt nr.717

Ligemale jõudes avanes esmalt selline vaatepilt:

Teiselpool juba oli nagu natuke konkreetsem pilt,esmapilgul ei saanud ma kohe aru kust sinna siseneda,aga just nimelt see väike uksetaoline moodustis just selleks oligi mõelnud.Uks oli lukustatav ja nagu giid ütles,on ees originaal lukk ja avatakse siiamaani originaal võtmega.Võtit vaadates,ega eriti ei kahelnudki,tema jutu tõepärasuses.

Esimene osa nn. punkrist oli päris huvitaval kujundatud,et natukenegi tuua arusaama sellest kuidas siin elu toimus.

Järgmisel fotol pääs periskoobitorni

Ja siis liikusimegi esimese hooga 39 meetrit allapoole,maapõue sügavusse,laskudes mööda betoonist valatud keerdtreppi.

All olid erinevad ruumid,suletavad terasustega,mis isegi praegu liikusid ning olid avatavad-suletavad.Mõnes kohas oli näha ,et ehitustööd oli veel poolikud,õigemine olidki jäänud pooleli,kuna ilmselt sõda tegi oma korrektuurid.Ja siis hakkasime liikuma mööda tunnelit.Väiksemates tunnelites kiiremini edasi jõudmiseks oli näiteks selline kondimootori jõul liikuv seadeldis,mis täiesti toimis.

Esialgu olid tunnelid valgustatud,nagu aru sain siis väiksem ring toimubki ainult valgustatud osades.

Imestama natuke pani mind see,et tunnelid olid täiesti kuivad,mitte kusagil polnud märki sisseimmitsevast pinnaveest,kuigi ümbritsev ala suht soine ja madal tükati.

Tunneli seintel olid valatud kinnitused,ise arvan et ilmselt kaablite ja muu sellise otstarbeks.

Väike tupikharu 

Ja siis jõudsime nn. ristmikuni kust väike ring ära pöörab,aga meid ootas veel eesseisev pime tunnelisuu

Kuna sammumõõtjat polnus siis järgnev räannak pimedas tunnelis,suht kirel sammul kestis oma 20 minutit.Seljataga üha kaugenev valgusetäpp,valgustatud osast.

Ja siis jõudsime tunduvalt suuremasse ja laiemasse tunnelisse,seda kui palju harusid samamoodi kusagilt sellesse tunnelisse tuleb,arvan täpselt kas keegi teabki.Suuremas tunnelis liikumiseks oli juba selline mootoriga varustatud riistapuu

Nii sellega seal kaugusse vanasti kihutati!

Meie marsruudi tagasipööramiskoht oli siis ühe suurema ristmiku ees,kus vasakpoolne tunnelisuu mingil põhjusel varustatud suletud terasuksega.Jäi vaid painama mõte,kuhu need teed kulgevad!

Tagasiteel märkasin seinal ühte saksakeelset kirja,kahjuks ma seda keelt ei mõista,kuigi puht intuitsioonist pakun,et jutt nt.mingist juhtruumist,torniruumist,laskemoonaruumist,uudisteruumist jne.

Tundus et tolle kirja näol oli tegemist originaaliga ikkagi.

Kusagil seinal oli selline elektrisüsteemi moodul nt.

Ja siis tagasi üles ,muuseas väljusime hoopis teistsugusest kohast kui olime maa-alla sukeldunud.Väljudes hakkas vajunud betoonkontruktsioonist silma päris massiivne tõmmits,mille külge hilisemas vist päris suure raskuse sai kinnitada.

Kauguses oli ka koht kust olime maa-alla läinud.

Madalatel torni osadel on siiamaani näha veel jäljed mürsu tabamusteks,kusjuures materjal ise on väga kummaline,tuletades välimiselt meelde plastiliini,aga olles tegelikult kordades tugevam kui betoon.

Õnneks ei pidanud seda kilomeetrit jala käima vaid jalavaeva vähendamiseks sai kasutada mõnusat militaarminevikuga masinavärki BTR-152.

Ja selleks korraks oligi siis esimene tutvus selle paigaga tehtud.Kindlasti aga tahan sinna minna tagasi ja käia läbi palju huvitavaid kohti,mis sedakorda kripeldama jäid.Eelkõige muidugi see kummaline Kishva järv,mis hetkel jäi käega katsutavasse kaugusse.