Üks huvitav "Paradoksi" järjejutt:

DEEFA PLANEETIDEVAHELISE KOSMOSELENNU BAAS


5. juuli 1987. aasta.
Viibin koos paari tuttavaga Alberti suvilas Mähel. Vend Albert, nagu me oma tutvusringkonnas teda nimetame, kutsus meid eelmisel päeval „määrima“ oma sajandi ostu. Seisame hoovil kolmekesi – mina, Aivar ja Tarmo, sest Albert tegeleb parajasti garaažiuste avamisega.

„Pidulik hetk on saabunud.“ kõhistab Albert ning garaažist vurab valguse kätte päevinäinud „Moskvitš 400“.

Esimene asi, mis sel vanal autoloksul pilku püüab, on kere, õigemini tema välimus. Mitu ämbritäit tavalist, kipsiga segatud õlipahtlit on ebaühtlaselt auto külge plökerdatud ning seejärel pintsliga lohakalt üle võõbatud.

„150 rubla.“ kommenteerib Albert võidurõõmsalt.
„Kas see küna on ka ise suuteline liikuma?“ pärib Aivar.
„Praegu mitte, komisjoniplatsilt tulime puksiiris. Akut pole ja pidurivoolik on katki. Teid, poisid, kutsusin ma täna just selleks siia, et ühisel nõul ja jõul panna see käru liikuma.“ seletab Albert.
„Mina poleks seda ka siis võtnud, kui mulle 150 rubla peale oleks makstud.“ poetab suunurgast Tarmo.

„Sellest tuleb sajandi auto siin Mähel! Sillad on korras, rattad ka, mootor ja käigukast samuti. Kere teeme korda, värvime süsimustaks, salongist tuleb kuninglik koda, sametist ja puha.“
„Mõttelend on sul hea.“ räägib Aivar vahele. „Kustkohast sa tead, et tal mootor ja muud lullad korras on? Sa pole temaga ju sõitnud.“
„Platsil panid mehed ta toiteplokiga käima.“ selgitab Albert.

„Ligikaudu kaks kuud põhjalikku putitamist, siis alles võib tast elulooma saada. Esisilla munakad tuleb vahetada, põhi lappida, kere tahab kapitaalset remonti. Põrkerauad on puudu, tagumine vasak uks kukub kohe eest ära ... “ lisan omakorda täienduseks. „Meie juures Muuga prügimäel vedeles paar nädalat tagasi üks selline kere. Ma lähen veel täna sinna ja vaatan, mida oleks sealt võimalik saada.“
„Lähed sa kohe?“ uurib Albert.
„Vist küll.“ vastan ükskõikselt. „Ma olen täna jala, see tähendab jalgrattaga, mul kulub sinnasõiduks omajagu aega.“
„Lähme minu autoga.“ pakub Tarmo end kaasa.
„Pole vaja, ma lähen üksi.“

Istun jalgrattale ja võtan suuna Muugale. Õnnestus leida hea põhjendus lahkumiseks. Albert on tore mees, Tarmo ka, aga Aivarit mina ei seedi. Aivar peab ennast kõige paremaks ja targemaks, teised kuulaku alati tema nõu ja soovitusi ...

Märkamatult kulub teekond ning ma jõuangi Muugale. Võtan kodunt tööriistad ja suundun prügimäele. Kesk kõiksugu prahti lösutab vana, lömmis ja roheline ,,400“ – katus sisse taotud, nina eest ära, kuid uksed on täiesti terved, vasakpoolsel tagumisel isegi klaas terve. Esimene põrkeraud on enamvähem korralik, tagumine vajab koputamist. Lisaks õnnestub saada suunatule klaasid, ukselingid ja veel mõned pisiasjad.

Kogu selle kraami vean umbes 150 meetri kaugusele vanasse onniauku, mida me sõbraga kunagi ammu ehitasime, kuid mis tänu ebasõbralikule diversiooniaktile valmis ei saanudki. Ühe päevaga ei juhtu nendega midagi, järgmisel hommikul lähen järele. Viskan siiski mõned oksad ja prahi kolule peale ning sõidan ära koju.


6. juuli 1987. aastal.
Juba ärgates olen närviline. Täna on minu jaoks maksimaalne null–päev. Sõidan esivanematega linna, ajan paar asja korda ning siis jälle Muugale tagasi. Umbes kella poole kolme paiku jõuan autoga prügimäele – just sinna, kuhu olin peitnud „vanaraua“ Alberti auto jaoks.

Päev on imekaunis. Päike paistab, taevas pole ainsatki pilve, täielik tuulevaikus. Kui hea oleks praegu olla rannas.

Ajan auto teelt kõrvale rohule ja lülitan mootori välja. Harjumuspäraselt tõmban ka esimese käigu sisse. Kummardun kõrvalistmele ning avan laekaluugi, et võtta sealt suitsupakk. Harjumus, millest kunagi lahti ei saa. Niiviisi, auto esiistmel lösutades ja laekas tuhnides, märkan korraga silmanurgast, et täiesti blokeeritud auto liigub looduse taustal tagurpidi. See pole ju võimalik?! Sisselülitatud käik välistab igasuguse liikumahakkamise, pealegi on tee absoluutselt horisontaalne, puudub väikseimgi kalle. Auto liikumiskiirus aga suureneb.

Ajan keha sirgu ning vajutan piduri nii tugevasti põhja kui vähegi suudan. Käed on ümber rooli, jalg piduril, kui äkki juhtub midagi täiesti ootamatut. Päike, imekaunis taevas ja loodus kaovad pimedusse. Ma ei näe enam midagi, mitte kõige vähematki.

„Silmad!“ mõtlen ehmatusega. „Võrkkestas lõhkes veresoon või midagi taolist. Taevas hoidku, kuidas ma koju saan?“ Muud ihuliikmed on täiesti korras. Kuna ma liikumist enam ei tunneta, lasen piduri ettevaatlikult lahti ning jään autosse mõtlikult istuma.

Möödub umbes 3-4 minutit. Ma märkan, et olen jälle nägema hakanud, kuid vaatepilt, mis mu silmadele avaneb, on üsnagi hämmastav. Ma viibin suletud ruumis, mis on ligi sada meetrit pikk ja viiskümmend meetrit lai. Ruum on kõrge, heledasti valgustatud, kuid näha pole ühtegi valgusallikat. Ka ei lange kusagilt varju. Minu auto nina ees, umbes kahe meetri kaugusel, seisab poolpõiki veel üks auto. Suur musta värvi limusiin, meenutades vägagi meie uut "Volgat" GAZ–3102, kuid" Volgast" ligi meetri võrra pikem ja laiem – üldse massiivsem ning kogukam. Ometi on ta auto nagu auto ikka – neli ratast, neli ust, nina, katus, pagasiruum, klaasid veidi toonitatud.

Mis see nüüd on?! Unenägu? Hallutsinatsioon? Või hoopis reaalsus? Enda arvates olen ma absoluutselt mõistuse juures.

Võtan laekast suitsupaki, panen sigareti suhu, kuid ei suuda tikust tuld tõmmata. Jääb mulje, et tikkudel pole väävlit otsas. Pärast asjatut rapsimist viskan tikud ja suitsu põrandale ning püüan avada autoust. Ükskõik kuidas ma ka ei pingutaks, uks jääb ikka suletuks. Mitte millestki ei saa enam aru. Teen katset avada teist ust.

Hetkel, mil ma kummardun teise ukse poole, avatakse juhipoolne uks väljastpoolt. Avajaks osutub sümpaatse välimusega pikka kasvu noor mees, lahke naeratus näol.
„Ole hea, astu palun välja!“ on tema esimesed sõnad.
„Mine sa õige ... “ on mul juba keele peal, kuid viimasel momendil suudan end pidurdada. Astun autost välja.
„Sa oled endast väljas.“ lausub tundmatu. „Lisaks sellele on sul kõht tühi. Tule, kaetud laud ootab, kinnitad keha ja rahuned maha.“

Nagu muinasjutus. Tundmatu astub ees, mina kõnnin, tema järel nagu truu koer, saamata aru, milleks see vajalik on. Ruumi tagumise seina juures jääb tundmatu seisma ning osutab käega saali poole tagasi – ruumi keskossa rajatud haljasala poole, kus lisaks murule ja lilledele kasvab paar tundmatut liiki põõsast. Peale haljasala ning meie kahe auto pole seal midagi.

„See täidab meil eeskoja aset, aga siin on autoparkla – 50 boksi 120-le masinale. Kuna meil siin midagi teha ei ole, suundume edasi sinna, kus on huvitavam“ sõnab teejuht.

Salapärane puudutus seinale avab lükanduksed ja pisike koridor viib meid järgmisesse ruumi.

Ruum, kuhu ma oma saatjaga nüüd astun, on silmatorkavalt kaunis. Selle ühes küljes asub ruumikas baarilett koos istmetega umbes kolmekümnele inimesele. Baarileti riiuleil leidub pudeleid ja purgikesi, mis sisaldavad paljusid maa erinevatest paikadest pärit firmajooke. Lisaks neile on toormahla valida ligi neljakümne erineva sordi hulgast, on kergeid suupisteid, maiustusi, šokolaadi ja martsipani. Külmutuses asuvad vaagnate peal puuviljad. Baarileti ülemistel riiulitel plingivad klaaspudelite taga erivärvilised lambid, tekitades jookides haruldasi värvikombinatsioone. Selle imekauni vaatepildi taustal mängib vaikne, kuid kiire rütmiga muusika, muutes olemise eriti hubaseks.

Baariosa kõrval kõrguvad võimsad, tundmatus stiilis sambad, moodustades kõrgele lae alla ulatuvaid poolkaari, mille igas tipus ripub massiivne kroonlühter. Sammaste jalamile on ehitatud kamin, kus võiks soovi korral püsti seista ja end vabalt tunda kümme–viisteist meest. Seest on kamin niivõrd puhas, et tekib kahtlus, kas seal on üldse kunagi tuld tehtudki. Kamina söekaitse ja tuharest säravad valguse käes. Nikerdatud pealisosa ehivad kümmekond kuldset muna, nende vahel on kaks kuldset ja kaunist naisekujukest. Kamina kohal, seina raiutud aknakeses seisab ligi poole meetri kõrgune kullast naisekuju, käed ettepoole välja sirutatud. Kuju iga näojoon on selgelt välja voolitud.

Võlvide all kamina ümbruses paikneb ligikaudu kolmkümmend kõrgete seljatugede ja laiade käetugedega puutooli. Need on kaetud tumepunasest sametist riidega, millesse on õmbluste kohalt sisse põimitud kuldseid niite. Toolide kõrgeid seljatugesid kaunistavad kolm ovaalset kuldmuna.

Kamina ja võlvsaali kõrval asub bassein, kuigi õigem oleks öelda, et järv. Veekogu pikkus on ligikaudu 200 meetrit, laius veidi alla saja, selle keskel asub väike saareke (umbes kaks korda kolm meetrit). Nii basseini ümber kui tema saarekesel kasvab ohtrasti madalaid puid, väikeseid põõsaid ning ka lihtsalt kauneid lilli ja tavalist rohtu. Basseini ümbrust katab peen liiv. Kui aga kummarduda, et võtta maast peotäis seda kuldkollast liiva, siis selgub, et see liiv on põranda küljes kinni. Järelikult on liiva asemel lihtsalt oskuslikult valmistatud põrandakate. Läheduses kasvab väike banaanipuu, justkui oodates, et keegi vabastaks teda raskest viljakoormast. Puu all on aga väike ja kummaline, tundmatut liiki põõsas, mille okstel õitsevad korraga kolme värvi õied – punased, kollakas–oranžid ja valged. Basseini ette, kus istujaid ootavad mõned õhkpatjadega rannatoolid, on kaetud laud.

Teejuht mainib, et laud on kaetud vaid ühele ja et neil endil toimub söömine teises kohas ja teisel viisil.

Minu ette on asetatud vasakule neli kahvlit, paremale neli nuga, aga oletatava taldriku asemel on kolm supilusikat ja kaks teelusikat. Lauale on eelroaks asetatud kuldservadega klaasnõu punakat värvi kompotiga.

„Seni kui sa sööd, jutustan mina väheke sellest, kus me praegu viibime.“ alustab minu saatja.

„Miks sa siin oled, seda ma sulle praegu ei ütle, aga tegelikult ei tea sa ka seda, kus sa praegu viibid. Niisiis alustan sellest. Sa viibid baasis. Mitte mõnes mõisas või lossis, vaid BAASIS. Maa–aluses kosmoselendude baasis. Mind aga kutsutakse Kapteniks.“

Ma katkestan Kapteni jutu, sest olen oma kompoti millegipärast kurku tõmmanud ja läkastan nüüd hirmsal kombel. Kui köha järele annab, asetab Kapten lauale väikese kaardikese. Kaardi tumepunasele pinnale on suurte kuldsete tähtedega trükitud kiri:
MAA DEEFA
PLANEETIDEVAHELISE
KOSMOSELENNU BAAS

Kas ma ikka kirjutan kogu selle loo „MINA“ – vormis ? Kui keegi võõras juhtub seda lugema, kas ei too see kaasa ebameeldivusi? Kas ei hakata minust halvasti mõtlema? Kas kogu see jutt ei sea minu tervet psüühikat kahtluse alla?

Kuigi see on minu lugu, kirjutan ma valmis loo, mis oleks nagu juhtunud kahe telemehega, kusjuures ... . Kusjuures telemeeste poolt üleelatud sündmused Baasis elasin ma siiski ise üle.

HALDOR MÖLDER

Tallinnas,
6. jaanuaril 1990

On sombune augustikuu öö. Kell tiksub esimest südaöötundi. Akna taga on pimedus. Taevas on lauspilves, kuu ei paista, lisaks veel tihe udu. Vaatamata sellele, et soojakraadide järgi peaks öö olema suhteliselt suvine, ei tunne ükski õuesolija end meeldivalt.

Piirivalve- ja õhukaitsekeskuses on olukord piisavalt pingestatud. Aasta tagasi samal päeval oli täpselt samasugune pime ja udune öö, kui äkki ilmus lokaatoriekraanidele helendav täpike. Signalisatsioon piiksus paar korda ja täpike kadus. Kõik see kestis mitte rohkem kui paar sekundit. Jalule aeti kogu kooseis, määrati kindlaks objekti asukoht. Võeti ühendus õhukaitse üksustega ja lennujaamaga – kõikjal fikseeriti sama nähtust ühes ja samas ajavahemikus. Mida niisugune signaal endast kujutas, sellele vastust ei saadud. Ka järgneval päeval ei leitud mingit jälge öisest vahejuhtumist. Paar kuud valvati pingsalt radariekraane, siis aga pöördus elu endistesse rööbastesse.

Tänane öö, on jällegi eriline. Inimesed ekraanide taga on pinges: käsi valmis haarama iga hetk telefonitoru või vajutama signaalnupule. Kõige rohkem õhkub ärevust ülemate kabinettidest, kus sissehingatavat õhku asendab tubakasuits. Tass tassi järel juuakse teed või kohvi

Kriitiline moment möödub taas. Pinge töötajates langeb, seljad vajuvad toolide pehmetesse ja mugavatesse seljatugedesse. Siin-seal süütab mõni sigareti. Samal hetkel hakkab undama hoiatussireen. Sekundi murdosaga kerkib pinge taas kõrgpunkti. Lokaatoriekraanidele on ilmunud helendav täpike. Signaal piiksub paarkorda ning siis lõpeb jällegi kõik. Taas kestis see vaid mõne sekundi – nagu eelmiselgi aastal.

Töö keskuses jätkub. Telefonid helisevad, inimesed jooksevad, teleksid tipivad oma kindlaid šifreid. Kiiresti määratakse ruut, kus asus tundmatu objekt.

Kontrollimisel õhukaitsebaasis ja lennujaamas leiab sama nähtus taas kinnitust. Lahingulennuväljalt stardivad kaks hävitajat ja kolm kopterit, mööda maanteed kihutavad pealinnast Maardu poole sõjaväemasinad. Kopteritelt valgustatakse maapinda pealinna ja Maardu vahel, Tallinna Uussadama ümbruses ja Muuga suvilaterajoonis. Kõikjal valitseb aga rahu ja vaikus.

Nii nagu eelmiselgi aastal, hakkab udu vastu hommikut hajuma ja tõusva päikese esimesed valguskiired mänglevad kastemärjal rohul. Peale pikka ja tulutut öötööd taandub õhukaitse baasidesse tagasi.

Telemaja juures istuvad kaks meest autosse. Rooli taha asub lühemat kasvu, heledate turris juuste ja lumekuluvas kostüümis umbes 25–aastane noormees. Tema kaaslane – pikemat kasvu, pealaele kammitud tumedate juuste, tumeda ülikonna ja tolmumantliga 30–35 –aastane mees – asetab auto tagaistmele hulgaliselt pampe ja kotte, milles asjatundlikum silm eraldaks videokaamera koos selle juurde kuuluva atribuutikaga, ning istub siis juhi kõrvale.

„Kus meid siis see kolmekäiguline lõunasöök ootab?“ tunneb huvi noormees rooli taga ja käivitab auto.
„Plaan on mul taskus, me sõidame Muugale, aga vahepeatuse peaks tegema Pirital. Täna tõotab jälle kuum ilm tulla, võtame paar pudelit „Värskat“ kaasa ja siis edasi. Muugal sõidame autobussi lõpp-peatusse, sealt sündmuskohale. Praegu aga sõidame Piritale," lausub vanem mees ja nagu oma sõnade kinnituseks võtab kaelast lipsu ning avab ülemised särginööbid.

Auto sööstab paigalt ning suundub Kadriorgu.
„Huvitav, milline peatus see lõpppeatus küll peaks olema?" elavneb autojuht, kui poolteist ringi on Muuga ringteest sõidetud.
„Tont seda täpselt teab, mammid ütlesid, et sõitku me lõppu ja siis plaani järgi edasi.“
„Näita korraks seda plaani!"

Mees kõrvalistmel tuhnib taskutes, ulatades lõpuks juhile neljaks murtud paberilehe. Too heidab sellele pilgu.
„Kas nad selle lõpp–peatuse nime ei maininud?“
„Oot-oot, see oli vist mingi puu. Jah, mingi viljapuu nimetus. Täpsemalt ma ei tea."
„Eks me vaata siis.“ sõnab juht ja auto liigub uuele ringile.
„Kirsipuu“, „Õunapuu“, „Pirnipuu“ ... ja veel „Ploomipuu“ tee ... Paljuks läheb nagu?“
„Oota, plaanil on ju ka märgitud „Ploomipuu pst.“.“
Juht lükkab ukse lahti: „Andke andeks, kaunitar, kus või õigemini milline on siin see lõpp-peatus?“
„Otseselt lõpp–peatust nagu polegi.“ vastab neiu. „Kokkuleppeline lõpp–peatus on aga „Õunapuus", seal autobussid ikka seisavad ja teevad aega parajaks. Kui te siit nüüd otse sõidate ... " 
„Jaa-jaa, suur-suur aitäh!“ Autouks langeb kinni ja teekond viib mehed kolmandale ringile.

„Noh, „Õunapuu“ on nüüd siin, ja edasi?“
„Kohe-kohe, üks moment, siit tõmba paremale. Nii, siit nüüd vasakule, siis jälle paremale, sellest teest ka paremale ja siit ka. Siit läheme otse ja nüüd jälle paremale. Nüüd vasakule ja kohe jälle paremale ... „
„Ja jõuame tagasi kohta, kus me oma teekonda alustasime, mida oligi tarvis tõestada.“ lisab juht mürgiselt.
„Ei-ei, stopp! Siin pea kinni, olemegi kohal.“
„Väike kena häärber, siin küll midagi erilist ei paista olevat, pole niisugust kohtagi, kuhu mõni UFO võiks maanduda.“
„Kannata nüüd. Lähme vaatame ja kuulame, mida neil mammidel rääkida on.“

Juba astubki pikem mees aiaväravast õuele ja koputab uksele. Toast kostab kohmitsemist ning uksele ilmub unine naisenägu.
„Keda või mida te siit poole öö pealt otsite?“
„Tere hommikust, proua, praegu pole enam ammugi öö, vaid juba üheteistkümnes hommikutund. Me oleme Eesti Televisioonist, minu nimi on Boriss Lülenkraft ja see on minu kaaslane – reporter Valdur Niitväli. Teie vist helistasite meile toimetusse ja me leppisime tänase hommiku peale kokku.“
Proua nägu lööb särama, uni on nagu peoga pühitud.
„Üks hetk, härrased, ma panen end kohe riidesse. Palun oodake tsipake õues, meil on siin vaid üks toakene, muidu kutsuksin teid sisse. Ainult üks hetk!“

End Borissiks nimetanu võtab seljast tolmumantli ja pintsaku, käärib särgivarrukad küünarnukkideni üles ja hakkab videosüsteemi lahti pakkima. Ka teine mees viskab jope ja sviitri seljast, tema lühikeste varrukatega särgi rinnaesisele on trükitud Elvis Presley pilt.

Maja uks avaneb ja õuele astub hästi riietatud keskealine naine.
„Palun veel üks hetk kannatust, ma ajan naabrinaise kah maast lahti, tema ju ka nii-öelda tunnistaja.“

„Vanade inimeste asi, kõik tahavad filmile jääda ja teevad end targaks, aga küsi sa hiljem neilt mõnda konkreetset fakti, siis kas nämmutatakse jutuga või aetakse kõik skleroosi kaela.“ lisab Niitväli elutargalt.
„Mõnes mõttes on see muidugi õige“ vaidleb Boriss vastu, „aga väga paljud ei tee enne suudki lahti, kuni sa kaamerat ära koristanud pole.“

Samas astuvad kaks naisterahvast kõrvalmajast õue. Esimesega oleme juba kohtunud, teine on veidi vanem ja täidlasem, lihtsalt riides.

„Millest siis alustame?“ küsib noorem.
„Alustame vast sellest, et meie jutt läheb lindile ning seetõttu on suur palve rääkida kordamööda, mitte läbisegi.“ manitseb Boriss hoiatavalt.
„Või et meid hakatakse koguni filmima!“ lööb noorem daam näost õhetama. „Õnnestub veel vanas eas televisiooni kaudu kuulsaks saada.“
„Seda oligi arvata!“ poetab Valdur vaikselt vahele.

„Kas see nähtus või objekt on kaugel, millest te meile rääkisite?“ pärib Boriss.
„Ei, siinsamas, paarkümmend sammu siit edasi. Näete, sealsamas ristmikul.“
Daamid astuvad ees, Boriss ja Valdur nende järel, hoolikalt ümbrust silmitsedes.

„Näete, seesama krunt siin kollase maja ja rohelise aiaga. Pererahvas on praegu tööl, koera pole ka vist kohal, muidu ta hauguks juba ammu. Pealtnäha väga soliidne elamine, väike maja, väike aed, kõik mis vaja. Esmapilgul pole näha midagi erilist.“
„Vahele siis niipalju.“ sõnab Valdur. „Kas te pererahvast isiklikult ka tunnete? Olete te ka majas sees käinud?“
„Majas sees käinud ei ole, aga väljast aknast olen näinud küll, kuid midagi erilist seal sees ei paista olevat. Suvila nagu suvila ikka. Pererahvas tavaline, üks nooremapoolne meesterahvas, elukutselt vist taksojuht, ja terve hulk naisterahvaid igasuguses vanuses.“

„Ja mis on siis selle majaga lahti?“
„Teate – seda, mis otseselt lahti on, me ei tea, aga mõned huvitavad tähelepanekud siiski on. Kord ammu, aastat paar-kolm tagasi, ühel udusel suveööl sõitis selle krundi ette must auto. Mul on seda hea jälgida, sest vaadake, meie vahel on vaid see krunt. Maja on siin tagapool, ees kasvavad mõned noored õunapuud, seega kõik, mis maja juures toimub, on mulle aknast näha.“

„Olgu, tuli see must auto. Ja edasi? Mis marki see auto oli, panite te tähele?“
„Oi, mina vanainimene automarkidest küll ei jaga, aga suurem ta oli, kas „Volga“ või midagi sarnast. Ta pööras ninaga väravate poole ja vilgutas kaks korda tuledega. Tol õhtul polnud selles majas kedagi. Teate, autost ei väljunud keegi, aga väravad läksid lahti. Auto sõitis hoovi ja kadus. Ja-jaa, kadus jäljetult, nagu oleks maa alla vajunud. Ma mõtlesin, et näen und, aga tegelikult olin täiesti ärkvel.“

„Mis sai edasi?“
„Edasi ma läksin naabri juurde.“ naine osutab käega oma kaaslasele. „Läksin tema juurde ja kutsusin teda jalutama. Ta punnis küll vastu, et öösi ei lähe kuskile, kuid kui ma rääkisin ära, milles on asi, siis ta nõustus. Tema mees tuli ka kaasa. Me läksime selle aia juurde ja valgustasime seda taskulampidega. Kõik siin oli nii nagu te praegugi näete, mitte mingit jälge sellest autost ei olnud.“

„Tänavalt ei ole võimalik näha maja taha. Võib-olla ta keeras just sinna?“
„Ei–ei, sinna ei saa keerata, seal pole ruumi. Maja taga on vaid poole meetri laiune tee ja kohe algavad peenrad. Seal on ka suur sirelipõõsas. Maja taha ei sõitnud ta kohe kindlasti. Auto tagumised punased tuled kadusid ju siinsamas, värava juures. Kes selle värava kinni pani, ma ka ei näinud, kuid kui me siia tulime, oli ta juba kinni.“

„Võib-olla on peremehel ehitatud maa-alune garaaž, kuhu ta auto töölt tulles pargib?“
„Ei tea, aga kus on siis sissepääs sinna alla? Vaadake, siin on ju muru, puhas muru ilma ühegi väiksema vaheta. Sealt algavad juba peenrad. Kui ta edasi oleks sõitnud, oleksid mullale pidanud jäljed jääma. Jälgi aga polnud.“

„Maa-alune garaaž on täielikult välistatud," sekkub jutusse teine naisterahvas, „sellel perepojal on endal kollane „Moskvitš“, samasugune nagu minu tütremehelgi, ainult et temal on rohelist värvi. Veel käib ta rohelise „Sapakaga“, niisuguse väikesega, mida seljakotiks või maanteemuhuks kutsutakse. Kui need autod siin on, seisavad nad alati maja kõrval väljas.“
„Ja-jaa, kunagi pole näinud, et mõni neist maa alla kaoks või sealt välja tuleks, alati on nad siin maa peal.“ jutustab esimene naine edasi. „Ka seda musta autot pole ma varem siin näinud. Me istusime tookord kaua minu pool, jõime teed ja arutasime, kuid seda masinat enam ei näinud. Hommikul tuli pererahvas siia – tegid tööd ja askeldasid, kõik paistis olevat normis.“

„Kas te ei küsinud nende käest midagi selle loo kohta?“
„Ei küsinud. Ma tahtsin küll küsida, aga eriti ei julgenud ka. Mis mina, võõras inimene, topin oma nina teiste asjadesse.“
„Kas te seda autot olete siin veelgi näinud?“
„Jaa, mitu korda, mõnikord on neid isegi mitu.“

„Süsteem on ikka üks, tulevad ja kaovad?“
„Jah, tulevad ja kaovad kuhugi. Vaadake, kõige imelikum on see, et esiteks, me ei ole kunagi näinud neid aiast väljumas, alati sõidavad nad siia sisse, aga teiseks, nad tulevad alati siis, kui pererahvas kodus ei ole. Ja tulevad ka eriti niisugustel kottpimedatel, udustel või vihmastel öödel.“

„Millal te seda siis esmakordselt märkasite?“
„Sellest on ikka oma kolm aastat tagasi.“
„Mitu korda te neid näinud olete?“
„No oma 10-15 korda tuleb ikka ära.“
„Kolme aasta jooksul?“
„Jah.“

„Käivad nad ainult suviti?“
“Ei tea kindlalt öelda, talviti ma siin ei ela, aga hilissügisel möödunud aastal korra nägin.“
„Kas te vaatamas ka käisite pärast seda, kui auto juba kadunud oli?“
„Ei, ma olen mitu korda tulutult käinud, mis ma siin ikka jooksen.“
„Noh, märjaga, ütleme sügisel, on hea näha, kuhu rattajäljed suunduvad või kus nad lõpevad.“

Boriss vahetab videokaameral kassetti ning küsib: „Ega te ei tea, kus see pere linnas elab?“
„Pole aimugi, aga kui vaja, võib järele uurida!“
„Pole vaja.“

„Ehk läheksime minu poole, pakun tassi kohvi härrastele telemeestele,“ teeb noorem naisterahvas ettepaneku.
„Minge jah,“ sekkub ka vanem, „ma loodan, et saate nüüd ise hakkama.“
Ta pöördub ning läheb tagas oma krundile.

* * *

Kohvitassi taga võtab Valdur taas jutu üles:
„Käisite te selle perega varem ka läbi, enne kui selle nähtusega kokku puutusite?“
„Peaaegu mitte.“
„Siis aga sagedamini?“
„Jah.“

„Millistel ettekäänetel te nende juurde läksite?“
„Põhiliselt lillekasvatuse pärast. Ma pakkusin neile ilusaid taimi, sain sealt midagi vastu, küsisin nõu taimede aretuse kohta.“
„Samal ajal uurisite ümbrust ka?“
„Selleks ma seal käima hakkasingi.“
„Kas pererahvas ei kahtlusta midagi, näiteks peremees ise?“
„Ma arvan, et mitte. Perepoega olen ma väga harva näinud. Ta käib viimasel ajal siin üldiselt vähe.“
„Kas te pole märganud midagi muud kahtlast või iseäralikku?“
„Ei.“

„Lõpetuseks tahaksin küsida, kellega oli meil au vestelda?“
„Minu nimi on Asta. Asta Karp. Naaber on Elsa. Elsa Mägi. Kas need andmed lähevad ka kuhugi?“
„Nimed paneksime muidugi jutu juurde, kui teil midagi selle vastu ei ole.“
„Teate, parem oleks, kui te neid ei avalikustaks. Siin on nagu üks küla. Kõik tunnevad kõiki. Hakkavad järsku viltu vaatama.“
„Arusaadav, me mõtleme teile varjunimed välja.“
„See oleks juba parem. Veel parem, kui jätaksite nimed üldse mängust välja.“
„Ka nii võib.“
„Kas tohib küsida, millal see saade eetrisse läheb?“
„Täpselt vastata ei oska, aga lähema kuu jooksul kindlasti.“

„Ega siis miskit, kui midagi huvitavat peaks veel juhtuma, eks ma siis võtan teiega ühendust.“
„Tore. Head päeva teile!“
„Teile ka. Nägemiseni!“
Boriss pakib video kokku, mehed istuvad autoss ja suund võetakse linnale. Kogu tee sõidetakse vaikides.

* * *

Telemaja kolmanda korruse kabinetti sisenevad kaks meest. Videoaparatuur asetatakse lauale. Üks meestest avab „Värska“ pudeli ja istub toolile, teine nõjatub vastu aknalauda ja süütab sigareti.
„Mis mulje sul, Valdur, sellest loost jäi?“
„Kurat teab, segane värk. Auto tuleb ja kaob, tuleb ja kaob. Kusagilt peab ta ju välja ka tulema!“
„Loodame, et kui saade on eetris ära olnud, ehk saab siis mõndagi selgemaks. Võib-olla on keegi ka kuskil mujal midagi sarnast näinud ... „

„Mida sa täna edasi teed?“
„Filmi peaks korra üle vaatama, korrigeerima ja toimetusse andma, aga täna vist küll ei viitsi, on sul midagi paremat välja pakkuda?“
„Võtaks naised peale ja sõidaks kuhugi.“
„Kuhu?“
„No näiteks Piritale. Ei, Võsule. Käiks rannas, sööks „Neptunis“ lõunat. Õhtuks tuleks tagasi. Ajud vajavad puhkust.“
„Sõidame parem Kloogale, on tsipa vähem maad.“
„Okey, mis kell kohtume ja kus?“
"Saame kokku kell 4 Tõnismäel, Kaarli kiriku juures. Sobib?“
Mehed väljuvad toast, sõidavad liftiga alla, istuvad kumbki oma autosse ning sõidavad minema, üks ühele, teine teisele poole.

* * *

Väljas on pilkane pimedus, sajab kõvasti vihma, kohati udutab. Õhukaitsekeskuses on taas ärev öö. Inimesed jooksevad siia-sinna, telefonid helisevad lakkamatult. Kümmekond minutit tagasi oli radariekraanidele ilmunud jällegi võõras signaal, aparatuur tegi paar lühikest piiksu ja vaikis siis. See objekt avastati Maardu-Muuga ruudus - juba teist korda ühe kuu jooksul.

Kui eelnenud korral fikseerisid radarid tundmatu objekti vaid kahe-kolme sekundi vältel, siis nüüd kestis see seitse-kaheksa sekundit. Lahingukopterid saalisid Maardu ja Muuga kohal hommikuni, pöördudes taas tulemusteta tagasi.

* * *

Telemaja toas heliseb telefon.
„Terve päev ole nagu telefonikeskjaamas. Sekunditki ei saa rahu. Hallo, televisioon, Lülenkraft kuuleb!“
„Ma sattusin vist õigesse kohta," räägib tundmatu, sümpaatse häälega mees.
„Kas teie käisite nädalat poolteist tagasi Muugal tegemas saadet "Võõrplaneetlaste jälgedel“?“
„Jah, aga ...“

„Mul oleks teile pakkuda lisaks eelnevale veel midagi huvitavat. Kui te asja vastu huvi tunnete, olen teie teenistuses.“
„Kas tohiks teada, kellega on mul au vestelda või ... ?“
„Saladus see loomulikult ei ole, kuid läbi telefoni ma ennast tutvustada ei soovi. Kes teab, kellega teie liin parasjagu ristub ...“
„Seda küll. Suur tänu info eest. Ja millal võiksime kokku saada?“
„Kas teile sobiks homme õhtul kell pool kaksteist Pirital, taksopeatuse taga autode parkimisplatsil?“
„See on ju peaaegu südaööl. Hästi, ma olen nõus, kuid ma ei tule üksi, minuga koos tuleb veel telereporter ja üks sõber?“
„Tema võite rahus koju jätta, meie mäng on aus. Teie turvalisus tagatakse igakülgselt.“

„Kuidas me seal kokku saame, mille järgi ma teid ära tunnen?“
„Ootan musta värvi "Chewrolet" – tüüpi autoga täpselt pool kaksteist õhtul.“
Ja telefonitorust hakkavad kostma lühikesed toonid.

„Mis sa sellest arvad?“ küsib lauanaaber Niitväli, kes oli paralleeltelefoniga kogu juttu kuulanud.
„Huvitav on see, kustkohast on teada, et me Muugal käisime? Ja just seda saadet tegemas? Selle poole tunni jooksul, mil me seal tänaval saadet väntasime, ei kõndinud mööda ükski hingeline.“
„Kus tegijaid, seal nägijaid. Samamoodi nagu nood mammid luurasid akendest, võis seda teha ka keegi teine. Pärast pläratakse, nii et maa must. Ju siis kellelegi jäi midagi kõrva taha ja ta võttis meiega ühendust.“

„Aga saate pealkiri, sellest ei poetanud me ju ühtegi sõna?“
„Ega see saatesari uus ole. Iga normaalne inimene jagaks ära, millise saate jaoks me materjali kogume.“
„Lähme või?“
„Igatahes. Aga keda sa "ihukaitseks" võtad?“
„Mardi ja Arvo. Meie läheme oma autoga, nemad omaga. Kui asi tõesti aus on, lähevad nad koju. Igaks juhuks ... meil ju mitmetonnine varustus kaasas.“
Jälle heliseb laual närviliselt telefon.

* * *

„Maksimaalne koerailm on täna," pole Lülenkraft rahul.
„Mida sa niisuguse tuule ja vihmaga filmid! Sellise märjaga ei ole küll kaamerat mõtet õue viia.“
„Rahune, võib-olla toimub kõik kusagil meeldivalt soojas ja hubases ruumis,“ lohutab Niitväli.

Teleauto pöörab Pirita parklasse. Seal seisab vaid paar heledat "Žigulid".
„Meiega kohtujat polegi,“ toriseb Lülenkraft.
„Kell on alles veerand, tal on veel viisteist minutit aega.“
Sõprade auto peatub ligemale paarkümmend meetrit tagapool, taksopeatuse juures.

Täpselt kell pool kaksteist veereb parklasse must välismaine auto nagu vari ja jääb seisma telemeeste auto vastas teisel pool kitsast haljasala. Auto on tunduvalt pikem ja laiem meie "Volgast", olles nii ehituselt kui kujult selline, mida pole tootnud ükski tuntud autofirma.

Mõne hetke pärast möödudes vilgutab tundmatu masin kaks korda tuledega. Telemehed väljuvad masinast. Tundmatust sõidukist astub neile vastu pikka kasvu, turske kehaehitusega mees, umbes kolmkümmend aastat vana.

„Otsustasite ikka tulla, ma mõtlesin küll, et lööte kartma,“ lausub võõras sõbralikult muiates.
„Kas teie helistasitegi mulle?“ pärib Lülenkraft.
„Mina. Võtke oma asjad ja istuge siia. Meil on väike teekond ees, kahe autoga on ebamugav sõita.“
„Kolme.“
„Ahaa. Julgeolek ikka kaasas. Ega's midagi, las tulevad oma autoga järele kui suudavad.“
„Miks nad ei peaks suutma, hea uus auto ja meisterklassi sõitjad roolis.“
„Meisterklassi?! Vaatame," muigab võõras salapäraselt.

Boriss ja Valdur võtavad oma kompsud ning istuvad musta limusiini. Sisenemise järel tekib sisin – istmetes olevad kummipadjad jooksevad tühjemaks ja iste võtab koheselt inimese kehale vastava kuju. Istmete arvu järgi on auto vaid neljakohaline. Nad on pehmed ja mugavad, isereguleeruvad pea- ja käetoed muudavad sõidu meeldivaks.
Peale rohkearvuliste nuppude- ja lambikestega armatuurlaua on juhtpuldis veel suur elektrooniline tabloo, kaks televiisorit, raadio ja magnetofon. Auto tagaosas asub külmkapp. Niisugune auto mahutaks vähemalt kümme inimest. Juht istub rooli, puudutab üht klahvikest elektrontablool, mootor käivitub ja auto hakkab sujuvalt liikuma.
„Kuhu me nüüd sõidame?“ pärib Lülenkraft.
„Muugale,“ vastab juht napisõnaliselt ja pöörab masina vasakule Merivälja poole, ilma et kontrolliks, kas tee on ikka vaba või mitte. Tee on vaba.

„Pange ohurihmad peale, need on õlgade kohal, kinnitused on istme all jalgade vahel.“
„Kas see käib ka minu kohta?“ pärib taga istuv Niitväli.
„Loomulikult!“
„Jaa, Ameerikas osatakse alles autosid toota!“ mõtiskleb Lülenkraft kuuldavalt.
„See pole ei ameeriklane, inglane, prantslane, sakslane ega ka jaapanlane.“
„Ega mitte ometi Liidu oma?“
„See auto pole toodetud mitte üheski autofirmas.“
„Käsitöö?!“
„Seda ka mitte.“
Telemehed imetlevad vaikides autot.

„Või teie sõrad on meisterklassist? Vaatame siis, kui meistrid nad omal alal on.“
Auto hakkab sujuvalt kiirust lisama. Arvud tablool kasvavad ja jäävad saja kahekümne kuuele seisma. Auto jõuab Merivälja lõppu ja pöörab sealt paremale kitsale teele, ilma et oleks kiirust vähendanud. Üheksakümne kraadine pööre saja kahekümne kuue kilomeetrise tunnikiiruse pealt, ilma et auto oleks kraadigi küljele kaldunud või kummid all vingunud! Juht roolib kitsastel tänavatel noolena lendavat autot nagu pikal, sirgel ja siledal maanteel. Veel paar pööret ja sõbrameeste autotuled on tagant kadunud.

„Meisterklassiga sõitjad niisuguses lihtsas olukorras maha ei jää. Pealegi pole kiirust peaaegu ollagi,“ kommenteerib juht.
„Mõne jaoks on kiirus vist tõesti väike,“ Lülenkrafti hääl väriseb tahtmatult. „Pealegi on enamus läbisõidetud tänavatest olnud ühesuunalise liiklusega, meie aga liigume vastupidiselt lubatud sõidusuunale. Oleks nagu jäme liikluseeskirjade rikkumine või mis?“
„Esiteks ei kehti minule teie liikluseeskirjad. Teiseks – kellele me ette oleme jäänud? Esialgu nagu mitte kellelegi.“
„Esialgu ... “

Auto jõuab Muugale, keerab tänavast tänavasse ja peatub siis saladusliku suvila ees, mida telemehed kord juba külastanud on. Maja on pime. Autojuht vilgutab kaks korda tuledega. Nagu nõiaväel avanevad lukustatud väravad, muruplats auto ees tõuseb mingi nähtamatu jõu mõjul ja ees ongi avanenud tee maa alla. Auto võtab kohalt ja suundub maa-alusele rajale. Muru langeb taas oma endisele kohale ja väravad sulguvad, jäädes lukustatuks nagu ennegi.

Auto sööstab hiirvaikselt mööda maa-alust teed. Ümberringi on pilkane pimedus. Esilaternad ei põle. Õrnalt on tunda, kuidas masin aeg-ajalt keerab kord paremale, siis jälle vasakule. Reporter Niitväli tunneb, kuidas esiistmel istuv Lülenkraft otsib tooli alt tuge. Kiirus auto spidomeetril väreleb kaheksa-üheksakümne vahel.

Lõpuks jõuab auto suurde valgustatud ruumi ja peatub. Telemehed on üleni külmas higis. Lülenkrafti käed värisevad ja ta ei suuda isegi autoust avada. Õigupoolest ta ei teagi, millise süsteemiga neid avatakse. Autojuht vajutab taas nupule elektrontablool ja uksed avanevad. Lülenkraft ronib välja, kaotab aga kohe tasakaalu ja et mitte maha prantsatada, haarab ukseservast kinni. Niitväli on näost lubivalge.

„Võtke end ometi kokku, mehed,“ manitseb autojuht. „See seik ei tohiks küll teiesuguseid rööpast välja viia.“
„Ei... Jah... See... See sõit siin pimedas ... niisuguse hooga ... ,“ kogeleb Lülenkraft.
„Kui te mõtlete seda sõitu, mis tal siis nii väga viga oligi? Seda teed on pikki aastaid sõidetud ja kui nii pikka aega keerutada vaid ühte teed pidi, kulub see lõpuks mälusse. Ma usun kindlasti, et ka teie suudaksite oma kodus isegi öösel pimedas ühest ruumist teise liikuda, ilma et te end vastu takistusi vigaseks ei taoks. Olgu, te tulite ju siia väheke teisel otstarbel. Võtke oma asjad autost ja läheme jalgsi edasi.“

Senikaua kuni telemehed oma vara kokku kraamivad, astub autojuht sileda seina juurde ja puudutab seda sõrmedega. Hääletult lahknevad seinas asetsevad lükanduksed, avades vaate moodsasse garaaži. Juht istub masinasse, sõidab boksi, väljub sealt ja jälle kordub sama, mis minut aega tagasi: peale seina puudutamist sulguvad uksed ja sein taastub endiseks. Niitväli, kes ei suuda oma silmi uskuda, jookseb seina juurde ja kombib seda kätega. Leidmata aga kohalt, kus hiljuti avanes uks, juuksekarva jämedust pragugi, pöördub ta tagasi kaaslase juurde. Mehed on kui keeletud.

„Kui te iga tühise asja peale nii palju imestate kui praegu, ei jõua te kunagi kuhugi välja!“ sõnab autot juhtinud mees delikaatselt.
„Läheme edasi. Nagu ma aru sain, huvitab teid kõik, mis siin all toimub,“ lisab ta kohe juurde. „Teeme siis nii, et mina räägin ja teie küsite.“

Ruum, kuhu mehed välja jõuavad, on ligi 100 meetrit pikk ja 50 lai ning 20-30 meetrit kõrge. Selle keskosas asub kividega piiratud haljasala, kus peale muru ja lillede kasvab paar tundmatut liiki madalat põõsast. Ruum on heledalt valgustatud, kuid valgusallikaid ei ole kusagil näha.

„See ruum on autoparkla,“ alustab autojuht. „Siin on viiskümmend viis boksi saja kahekümnele masinale. Kuid siin pole midagi erilist vaadata ... “
Salapärane puudutus seinale avab ukse ja pisikesest koridorist pääsevad mehed järgmisesse ruumi.

* * *

Kell tiksub teist südaöötundi, kui Viitna autoinspektsiooni korrapidaja laual heliseb telefon.
„RAI Viitna post kuuldel,“ pomiseb unine miilitsamees.
„Siin Rakvere inspektsioon. Suunaga Tallinna poole kihutab ilma numbrimärkideta tumedat värvi limusiin. Meie poisid mõõtsid kiiruseks 186 kilomeetrit tunnis. Püüdke peatada! Side lõpp,“ kostab torust närviline mehehääl.
„Sain aru. Vastuvõtt.“

Signaalkella helina peale kargavad kaks miilitsameest asemetelt, riietuvad ja kontrollivad üle tehnilise varustuse ja relvad. Teepervele aetakse operatiivmasin tuledega oletatava läheneja poole, sinised vilkurid autokatusel hakkavad plinkima. Kiiruse kontrolliks seatakse üles radar. Viis meest ongi kontrollivalmis. Leitnant istub rooli, seersant, valgustatud sau käes, seisab auto kõrvale. Viis meetrit eemal seisab teine mees, kümmekond meetrit kaugemal kolmas ning lõpuks paarikümne meetri pärast veel kaks meest laskevalmis relvadega.

Järsku lööb radariekraan helendama ja sellele ilmuvad numbrid – 174 kilomeetrit tunnis. Käänaku tagant hakkavad kumama tuled. Samas vihisebki masin mööda. Peatamismärguandele ta ei reageeri. Sekundi murdosa möödudes lõhestavad öist vaikust lasud õhku. Limusiin on aga kadunud juba järgmise käänaku taha.

Miilitsaleitnant hüppab autosse ja „Žiguli“ sööstab kihutajale kannule, ehkki kõik saavad aru, et sellel pole enam mingit mõtet. Üks inspektoritest tormab kabinetti ja haarab telefoni.
„Kas Kuusalu? Siin Viitna. Suunaga Tallinna poole. Ah teate juba!“
Inspektor paneb toru hargile ja vajub mõtlikult toolile.

* * *

Samal ajal, mil Kuusalu ja Kiiu autoinspektorid teevad tulutuid katseid hullunud kihutaja peatamiseks, valmistatakse Maardu RAI postis ette põhjalikumat operatsiooni. Nelisada meetrit enne posti pannakse välja liiklusmärgid „Oht“ ja kiirusepiirang „Viiskümmend kilomeetrit tunnis“. Märkide juures seisatuvad kaks inspektorit. Kolmesaja meetri peale on asetatud märgid „Oht“ ja „Tupiktee“, kiiruspiirang „Kolmkümmend kilomeetrit tunnis“ ning kaks relvastatud inspektorit. Kahesajandal meetril on väljas kolm sõjaväelast, kaks liiklusinspektorit ja liiklusmärgid „Oht“ ning „Peatuseta edasisõidu keeld“. Nende selja taga pannakse üles liiklusmärk „Sissesõidu keeld“.

RAI posti ees seisavad mõlemal pool teed suunaga vastu tulija poole kaks autoinspektsiooni „Ladat“. Autode vahele on teele tõmmatud „Siil“. Peale „Siili“ seisab paarikümne meetri kaugusel keset teed sõiduradasid blokeeriv autoinspektsiooni „Lada“ ning selle taga omakorda sõjaväeosale kuuluv veoauto.

Kihutajat pole veel näha, kuid eelnevalt on radar fikseerinud masina kiiruseks kolmsada kaheksakümmend kilomeetrit tunnis. Samas ilmubki Maardu sirgele auto. Mehed on pinges. Esimesest kontrollpostist sööstab auto noolena mööda. Ka teine post jääb seljataha. Maardu postini on veel kakssada meetrit.

Ootamata järgmist peatamismärguannet, avavad sõjaväelased ja liiklusinspektorid tule õhku. Hetk hiljem tehakse katset tabada masina kumme ja mootorit. Kuid tulistamine jääb tulutuks – kuulid justkui põrkuksid tagasi auto välispinnalt. Inimesed Maardu posti juures on kaotanud pea: joostakse edasi-tagasi, karjutakse ning vehitakse kätega. Aga kummalise auto rataste all käkerdub teele asetatud "siil" ja lendab seejärel nagu tühipaljas riidenarts teepervele kägarasse. Inspektorid kangestuvad, suud ammuli vahitakse kihutavale masinale järele, suutmata isegi tema pihta tulistada.

Kostab raksatus. Patrullteenistuse „Lada“ kerkib kõrgele õhku, rebeneb neljaks ning tundmatuseni deformeerunud tükid kukuvad kolinaga teele tagasi.

Kiiresti oleks vaja teelt eemaldada sõjaväemasin, aga seda teha on juba hilja ... Võimsa mürinaga murdub tugeva veoauto raam pooleks, nagu oleks see olnud pehkinud puust. Kabiinipoolne osa teeb ratastel paar-kolm täispööret ja peatub seejärel teeservas, veoauto kastipoolne osa rullub aga mööda maad, süttib siis põlema ning vajub pajuvõssa kasvanud kraavi. Patrullteenistuse mehed vaatavad jahmatusega, kuidas salapärase sõiduki tagumised punased tuled kaugusesse kaovad. Ohvitser tormab korrapidaja ruumi, prantsatab seal toolile ja haarab kahe käega peast, sulgedes silmad. Ees on ju Tallinn.

* * *

Veel enne, kui liikuv uks kahe kambri vahel sulgub, kostab eelmisest ruumist imelikku tümpsumist. Telemeeste juht läheb tagasi esimesse ruumi, Lülenkraft ja Niitväli jälgivad aga toimuvat ukselt.

Ruumis peatub samasugune must limusiin nagu seegi, mis telemehed siia toimetas. Auto on räämas ja tolmune. Masinast väljub keskmist kasvu tumedate juuste ja vuntsidega elegantne ja korrektselt riietatud noormees, kelle näoilme reedab paraku selget masendust.

„No tere, Kapten,“ ohkab ta südamepõhjast.
„Räägi, Berna. Midagi läks vist viltu. Mis juhtus?" pärib meie telemeeste teejuht.
„Maine politsei tahtis mind pidama saada. Algul tüütasid ja häirisid mind terve tee, siis aga korraldasid kontserdi.“
„Ja tulemus?“
„Kaks täiesti lõhutud masinat: üks kerge ja teine veomasin.“
„Tsiviilelanike omad?“
„Ei, maise politsei.“
„Siis pole muidugi veel kõige hullem. Kas seda vältida poleks saanud? Eks kasutanud teist teed!“
„Mul oli hoog nelja-viiesaja vahel. Ma ei arvanud, et nad oma tõkked nii ruttu püsti saavad. Tõkete ees õhku startida oleks ju olnud veelgi suurem sensatsioon, kui neist läbi sõita.“

„Igal juhul tuleb nende kahjud anonüümselt heastada. Homme lähed linna, jalgsi või rattaga, ning muretsed neli-viiskümmend tuhat selle maa rubla. Täna aga valmistad mõned komplektid kullast nuge ja kahvleid. Paarist piisab küll. Ülejäänu jätad minu hooleks. Nüüd aga palun mind mitte segada, mul on külas ETV eesotsas reporter Lülenkraftiga. Hei!“
„Kuulen, Kapten“

Külaliste teejuht astub läbi avatud ukse ruumi, kus teda ootavad telemehed. Vahepeal sulgub uks hääletult, asendades toas tavalist seina.
„Ma arvan, härrased, et teil oleks vaja väheke keha kinnitada, läki siis,“ lausub teejuht rõõmsalt naeratades.

* * *

Ruum, kuhu telemehed koos oma saatjaga astuvad, on jalustrabavalt kaunis. Selle ühes küljes asub ruumikas baarilett koos istmetega umbes kolmekümnele inimesele. Baarileti riiuleil leidub pudeleid ja purgikesi, mis sisaldavad maa paljudest erinevatest paikadest pärit firmajooke. Lisaks neile on toormahla valida mitmete erinevate sortide hulgast, on ka kergeid suupisteid, maiustusi, šokolaadi ja martsipani. Külmutuses asuvad vaagnatel puuviljad.

Baarileti ülemistel riiulitel plingivad klaaspudelite taga lambid ning kuna pea igas anumas on eri värvi vedelik, tekivad haruldased värvikombinatsioonid. Selle imekauni vaatepildi taustal mängib vaikne, kuid kiirerütmiline muusika, muutes olemise eriti hubaseks.
Baariosa kõrval kõrguvad võimsad tundmatus stiilis sambad, moodustades kõrgele lae alla ulatuvaid poolkaari, mille igas tipus ripub massiivne kroonlühter.

Sammaste jalamile on ehitatud kamin, selles võiks soovi korral püsti seista ja tunda end vabalt kümme-viisteist meest. Seest on kamin niivõrd puhas, et tekib kahtlus, kas seal ongi üldse kunagi tuld tehtud. Kamina söekaitse ja tuharest säravad valguse käes.
Nikerdatud pealisosa ehivad kümmekond kuldset muna, millele toetuvad kaks kaunist kollast värvi metallist naisekujukest. Kamina kohal seina raiutud aknakeses seisab ligi poole meetri kõrgune metallist naisekuju, käed ettepoole välja sirutatud. Iga tema näo joongi on selgelt välja joonistatud.

Võlvide all kamina ümbruses paikneb ligikaudu kolmkümmend massiivset kõrgete selja- ja laiade käetugedega puutooli. Nad on kaetud tumepunase sametise riidega, millesse õmbluste kohale on sisse põimitud kuldseid niite. Toolide kõrgeid seljatugesid kaunis tavad kolm ovaalset kuldmuna.

Kamina ja võlvsaali kõrval asub bassein. Õigem oleks küll öelda, et koguni järv. Veekogu pikkuseks on ligikaudu 200 meetrit, laius veidi alla saja. Selle keskel asub väike saareke, umbes kaks korda kolm meetrit.
Nii basseini ümber kui tema saarekesel kasvab ohtrasti madalaid puid, väikesi põõsaid, kaunite õitega lilli ja rohtu. Basseini ääri katab peen liiv. Kui aga kummarduda, et võtta maast peotäis seda kuldkollast liiva, siis selgub, et see liiv on põranda küljes kinni. Järelikult on liiva asemel lihtsalt oskuslikult valmistatud põrandakate.
Samas kasvab basseini ees väike banaanipuu, justkui oodates, et keegi teda raskest viljakoormast vabastaks. Puu all on väike, kummalist liiki põõsas, mille okstel õitsevad korraga kolme värvi õied – punased, kollakas-oranžid ja valged.

Basseini ette, kus istujaid ootavad mõned õhkpatjadega pehmed rannatoolid, on kaetud laud. Aga laud on kaetud vaid kahele ning teejuht mainib, et nad ise söövad teises kohas ja teist moodi.
Kummagi mehe ette on asetatud vasakule neli kahvlit, paremale neli nuga ja oletatava taldriku kohale kolm supilusikat ja kaks teelusikat. Lauale on isu äratamiseks asetatud kaks kuldse servaga klaasnõu punakat värvi kompotiga.

„Seni kui te sööte, härrased, jutustan mina väheke sellest, kus me praegu viibime,“ alustab Kapten.
„Miks te siin olete, seda ma teile praegu veel ei ütle, aga tegelikult ei tea te ka seda, kus te viibite. Niisiis alustame sellest. Härrased, te viibite baasis. Mitte mõnes mõisas ega lossis, vaid baasis. Maa-aluses kosmoselendude baasis.“

Kapteni jutu katkestab Lülenkraft, kes oli oma kompoti millegipärast kurku tõmmanud ja läkastab nüüd hirmsal kombel. Kui köha järele annab, asetab Kapten lauale väikese kaardikese. Kaardi tumepunasele taustale on trükitud suurte kuldsete tähtedega kiri:
MAA DEEFA
PLANEETIDEVAHELISE
KOSMOSELENNU BAAS

„Et asjasse veidi selgust tuua, püüan ma mõne hetkega pöörata pea peale kogu teie senised teadmised kosmosest. See, mida kirjutatakse teie keskkooli astronoomiaõpikus, on kellegi poolt väljamõeldud hüpoteesid. Tegelikkuses eksisteerivad süsteemid, kuhu kuuluvad planeedid, nende kaaslased, tähed, nii nagu teil Maa, Marss, Veenus, Uraan, Pluto ja nii edasi. Niisuguseid analoogseid päikesesüsteeme nagu teie oma, on kogu Universumis 70 000. Muuseas, teie Päikesesüsteem on nende seas väikseim. Planeet Deefa asub aga naabergalaktikas. Kaks korda aastas on võimalik (kasutamata liikumist teises sageduses, teie keeles teises ajas ja ruumis) Deefalt Maale lennata kahe nädalaga, kasutades meie organismile kohandatud piirkiirust, teie mõistes 18 000 kilomeetrit sekundis. Siia juurde veel niipalju, et nii teie kui meie oleme ühesugused, ühtemoodi funktsioneeriva mõistusega olendid. Vahe on ainult selles, et meie oleme rohkem arenenud kui teie, kuna edendame teadust teadmiste edasiarendamiseks, teie aga ainult üksteise ületrumpamiseks ja omavaheliseks kaklemiseks. Kuna Deefal on teie mõistes kõigest kaks rahvust, puudub meil omavaheline vihavaen. Meil pole enam sõdu ega tapmisi. Aasta jooksul hukkub tehnilistel põhjustel ligikaudu kolmkümmend deefalast, aga teil... Siit tulenebki, et meie areng on sujuvalt edasi läinud, teie aga tammute paigal: peate vennatapusõdu, raiskate energiat ja tooret üha uute hävitusrelvade peale. Kui aga teid juhtuks ründama mingi kolmas tsivilisatsioon, oleksite te võimetud. Teie parimad rakettrelvad on piltlikult öeldes nagu tühi klaaspudel soomustransportööri vastu visata. Härrased, uus toit on teil juba laual!"

Telemehed heidavad pilgu lauale. Tühjad kompotinõud on kadunud, asemele on ilmunud külmsalat köögiviljaga ning mõned vorstilõigud.

„Huvitav, kes meil toidunõud ära vahetas, mitte ei pannud tähele?“ imestab Lülenkraft.
„Te ju kuulete ainult mind, ülejäänud maailm kaob sel hetkel tühjusesse,“ selgitab Kapten. „Olgu. Jäägu poliitika kõrvale, läheme probleemide juurde, mis teile rohkem huvi pakuvad.“
„Kas tohib, ma esitan ühe küsimuse ?“ küsib Lülenkraft, kes on äsja salatisöömise lõpetanud. „Kas teie planeedil relvi ei olegi? Kas teil pole olnud ühtegi sõda? Millised on teie suhted rahvaga, kellega te oma planeeti jagate?“
„Härrastele pakub huvi ikka ainult relvastus ja majandus. Mis aga tegelikult on esmajärguline, jääb tahaplaanile,“ muigab Kapten.

Enne, kui ta edasi jõuab rääkida, peatub tema pilk Niitväljal. Reporteri suu on pärani, viimane kahvlitäis salatit liigub aeglaselt suu juurest eemale, käsi vääratab natuke ja salat kukubki sülle. Valduri silmad jälgivad vaid ühte punkti. Ja kuigi Kapten seljataha ei vaata, teab ta täpselt, mida Valdur imetleb.

Baari poolt tuleb laua suunas pikemat kasvu, pikkade, otstest veidi lokkis šatäänide juustega naine. Silma järgi võiks ta olla kahe-kolmekümne vahel. Tema nägu on armas. Ja kuigi ta kannab kõrgete kontsadega kingi, on kõnnak vaikne ning kuidagi hõljuv. Jalas on tal poolpikad püksid ja lumivalged sokid ning seljas huvitava mustriga kõrgekaeluseline kampsun, mille all hüplevad kõndimise rütmis rinnad.

Juba eemalt märkab ta Valduri kohmetust ning naeratab talle suunurgast. Jõudnud lauani, asetab ta telemeeste ette taldrikud supiga ning korjab kokku tühjad salatinõud. Laua juures tegutsemisel puutub naise käsivars kokku Valduri omaga. Kapteni juurde jõudes kummardub ta hetkeks ja mees sosistab talle midagi kõrva, naine vaatab Valdurile otsa, pilgutab talle silma ning eemaldub lauast. Kui ta baari kaob, pärib Valdur: „Kas niisugune neiu on teil ettekandjaks ja koristajaks?“ Valduri hääles on tunda kerget etteheidet Kaptenile.

„Ta on robot,“ vastab Kapten ükskõikselt. „Inimrobot, mis sarnaneb inimesele, aga on valmistatud tehisainetest.“
Lusikas Valduri käest libiseb ja kukub põrandale: „Robot. Seesama neiu, kelle käsi just hetk tagasi mind puudutas, kelle puudutuses oli nii palju soojust, õrnust ja erutust! See pole ju võimalik!“

„Meil on siin palju meie jaoks tavalisi asju, mis teile tunduvad ebaloomulike ja võimatutena. Jätame nüüd selle tüdruku, sest temaga me veel kohtume. Härra Lülenkrafti küsimus on siiski vastamata. Relvi meil on. Ja neid on palju, aga õnneks pole kunagi olnud tarvidust nende järele. Seepärast kasutame väga paljusid relvaliike probleemide majanduslikul lahendamisel. Kuna meil on tohutult laserrelvi, siis saame nende abil edukalt arendada teadust ja tehnikat. Tegelikult on meie relvastus loodud vaid kaitse otstarbeks.“

„Deefa ei ole agressiivne planeet, meil on välja töötatud süsteem, mida rakendame juhul, kui meile peaks kallale tungima mõni vaenulik tsivilisatsioon. Ja niisugusel juhul me kasutame kaitsekilpi ehk monoliitlaserit. Kui püüaksime seda nüüd defineerida, siis kõlaks see umbes nii - monoliitlaser on nähtamatu, jäik, kuid juhitav kiir, millega saab takistada vaenuliku objekti edasiliikumist. Monoliitlaserist ei pruugi väljuda vaid kitsas kiir, temast saab moodustada suuremõõtmelisi pindalasid. Ma toon näite: monoliitlaseriga võib rajada sildu üle suurte takistuste - üle veekogude, kuristike jms., mida mööda saaks liikuda transport. Kõrvaltvaatajale näiks see naljakana, kui rasked masinad hakkaksid liikuma nagu õhus, tegelikult nad sõidavad mööda kindlat pinda. Kuna aga monoliitlaserist sein on nähtamatu, tekib tunne, et tegemist on müstikaga. Monoliitlaseri abil valmistatud pind on võimeline kandma tohutuid raskusi. Sellest aga hiljem ja konkreetsete näidete varal.“

Kapten teeb pausi ja vaatab oma lauakaaslasi, kes kuulamistuhinas pole jällegi pannud tähele, et toidud on vahetunud ning vaesel Niitväljal jäi kaunis neiugi nägemata.
Tühjad supitaldrikud on asendatud külma praega. See koosneb kalast, millele on lisatud küpsetatud kartulitaoline vili Deefalt, lisandiks ohtrasti salatit ja muud puuvilja.

Peale hetkelist pausi jätkab Kapten: 
„Sisesõda Deefal pole vist kunagi olnud, või kui, siis väga ammustel aegadel. Planeedi juhtkonna valduses on tohutud tehnilised ja majanduslikud ressursid. Kellelegi ei tule pähe hakata omavahel kemplema. Meil puuduvad kõikvõimalikud poliitilised liikumised, üldse tegeleb Deefal poliitikaga ainult paar-kolmkümmend inimest.
Mis puutub meiega planeeti jagavatesse mittedeefalastesse, siis nemad sattusid meie juurde peale kosmilist katastroofi.
Alustame faktist, et Deefa on tunduvalt väiksem planeet kui Maa. Ühte kaheksandikku tema pindalast hõlmavad need, kes peale oma planeedi hävimist asusid Deefale. Neid kutsutakse inabrectaliteks. Väliselt sarnanevad nad meile, Deefa inimestele, kuigi on tunduvalt lühemat kasvu ja nõrgema kehaehitusega. Organism on neil sama, mis meil ja teil, härrased maalased. Nad on vaiksed ja rahulikud. Ma ütleksin, et nende arengutase Deefale jõudes oli allpool teie omast. Kuna nad olid katastroofi üle elanud, andsime neile igakülgset abi ja eraldasime neile osa planeedist, aitasime ehitada eluhooned ja luua head olmetingimused, nemad omakorda abistavad meid nagu vähegi suudavad. Nii nad nüüd elavadki meil, meie hoolitseme nende eest. Nad püüavad meid abistada, kuigi see abi nende arengutaseme juures on meile minimaalne. Meie aga lihtsalt ei näita seda välja. Ma ei kujuta lihtsalt ettegi, et ühel heal päeval tõstaksid nad oma käe meie vastu või meie nende vastu.“

„Kui palju neid Deefal elab?“ tunneb Niitväli asja vastu huvi.
"Kui nad tulid, oli neid umbes kuue miljoni ümber, tänaseks on vast kolm-neli miljonit alles jäänud. Väga paljud hukkusid vahetult peale saabumist, sest Deefa atmosfääri koostis oli neile harjumatu. Meie ja nende planeedi looduslikus keskkonnas pidi olema märgatav vahe, seepärast väga paljud ei harjunud muutustega.“
„Juhtus see katastroof ammu?“ pärib Valdek.
„Umbes kaheksa tuhat aastat tagasi.“
„Huvitav, kui arenenud oli Deefa tsivilisatsioon tol ajal?“
„Nagu praegugi. Siis, kui Maal algasid vennatapusõjad, tegid deefalased katsetusi kaugkosmoselaevadega, mis üritasid väljuda oma päikesesüsteemist.“

„Kas tohib?“ sekkub ka Lülenkraft. „Kui kaua on see kosmosebaas siin väikesel Eestimaal asunud?“
„Ligi 20 000 aastat. See on üks hilisemaid baase Maal. Teine baas, mis asub teie territooriumil Rapla, Märjamaa ja Haimre asulate all, on tunduvalt vanem. Meie andmetel on selle vanuseks umbes 130 000 maist aastat. Siin pole midagi imestada, sest nemad on tunduvalt rohkem arenenud kui meie."
„Mis siis sealses baasis toimub?“ huvitub Valdur.
„Ei tea. Deefa baasil pole kontakte ei Märjamaa-Haimre omaga ega üldse teiste tsivilisatsioonide baasidega.“

„On neid baase Maal siis palju?“
„Eestimaal ei ole. Kas mõni baas on tekkinud viimase saja aasta jooksul, seda me ei tea. Aga vanu kosmosebaase on Maal üldse neli. Eestis kaks, üks Vaikse ookeani all ja neljas kusagil polaaraladel. Kes ja kust nad täpselt on, seda meie ei tea ja see pole meie asigi.“

„Öelge palun, kas teised tsivilisatsioonid on ennast Maal ilmutanud? Kas teie ka?“
„Küsimus on mõttetu. Meie elame siin, teeme oma tööd, kusjuures meie teid ju ei sega. Te praktiliselt ei teadnudki tänaseni meie olemasolust. Kui meil on vaja, käime ja tegutseme ka Maa peal. Meil on selleks maised masinad, kuigi me neid harva kasutame. Tavaliselt liigume kosmoseautodel, sest siis on meie turvalisus tagatud. Meil on siin ka oma allveebaas, kust sõidame spetsiaalsetel allveekaatritel maailmameredel. Õhus liikumiseks on meil muud vahendid. Kuid lihtsalt niisama me end ei reklaami. Teiseks, kuna oleme teiega sarnased, on meid väga raske teie inimmassi hulgast eristada.“

Taas ilmub saali kaunis neiu, tuues lauale kaks klaasi jooki ning viib minema telemeeste praetaldrikud.

"Kas seda lõunasööki on veel palju?" küsib Niitväli.
"Meie lõunasöök algab hapu kompotiga, et ergutada seedeorganite tööd, 10-15 minuti pärast järgneb külmsalat, sellele kuum supp, supile külm praad, sellele klaas hapukat mahla, siis kuum praad ja lõpuks magustoit. Nagu te näha võite, järgnevad vedel ja kuiv toit. Me ei söö kunagi järjest kahte kuiv- või kahte vedeltoitu. Kõik käib ranges järjekorras, mida näeb ette tervislik toitumine."

Hetk hiljem tuuakse lauale kuumad praed. Telemehed asuvad sööma. Kapten aga jätkab juttu:
"Lisaks planeedi kaitserelvastusele on meil iga isik kaitstud. Deefal polegi peale kaitserelvastuse midagi muud. Kõik, mis puudutab meie lende kosmoses ja sõite Maal, peab olema turvaline. Deefa teadus on loonud ka kaitsekile, mis on peaaegu sama, mis monoliitlaser, kuid ta pole kiir ega hetkeline nähtus, vaid materiaalne vahend. Meie kosmoselaevad on kõik kaetud sellest kaitsekilest plaatidega. Seda kaitseplaati ei läbista laser ega rakett, teie maine tehnika seda ei läbista. Lisaks kaitsekilele on kosmoselaeval laserkahur, mis tulistab välja suuri laenguid, mõeldud esmajoones meteoriitide ja kosmosetolmu likvideerimiseks laeva lennuteelt. Teiseks on meil monoliitlaser, tõkestamaks vaenuliku objekti liginemist kosmoselaevale. Lisaks neile on veel olemas videolaser. See on programmeeritud kiir. Kui mingil põhjusel on vaja hävitada korrapäratult lendavobjekt, siis kasutame videolaserit. Kaootiliselt lendava objekti kujutis jäädvustatakse laserlaengule, väljatulistatud laeng otsib selle momentaanselt üles ning hävitab. Seejuures pean ma lisama, et neid relvaliike kasutame me ainult oma kaitstuse tagamiseks. Edasi. Meie allveelaeva julgeolek on tagatud samasuguste plaatidega, peale selle on tal harpuunkahur ja videolasersüsteem. Kosmoseauto on ka kaitstud kaitsekileplaatidega, omab monoliit-, video- ja infralaserit. Infralaser on laialivalguva laenguga relv, mida kasutatakse mittesoovitavate olendite, sealjuures ka inimeste tagasitõrjumiseks. Infralaseri (laser ca 100 V temperatuuril ca 6000°C) kiir väikeses võimsuses on organismile ohutu, kuid valus ning jätab kehale omapärase varjundi või kujundi."

Taas ilmub neiu, kaovad praenõud ja asemele tuuakse magustoit.
"Mida kujutab endast kosmoseauto?" küsib Valdur.
"Kosmoseautot kujutabki too must sõiduriist, millega me siia saabusime ja millega tuli kolleeg Berna. Niisugune nimi on tal sellepärast, et masin sõidab nii maal kui ka õhus. Maal sõitmiseks on tal neljasilindriline väike reaktiivmootor, mis töötab vedelkütusel. Selline mootor arendab kohapealt kiirust kuni kakssada kilomeetrit tunnis, omab võimsust kolmsada hobujõudu ja neelab kütust 2,8 liitrit saja kilomeetri kohta kiirusel sada kilomeetrit tunnis. Need on faktid teie maiste näitajate järgi. Meil on mõiste - mitte hobujõud, vaid masstonn, mitte kilomeetrit tunnis, vaid kilomeetrit pooles sekundis. Õhus liigub kosmoseauto kahe hüdroreaktiivmootori abil, mis töötavad elektritoitel: nii ei ole saastaineid ning on ökoloogiliselt kahjutu. Õhus arendab auto maksimaalkiirust kuni 35 kilomeetrit pooles sekundis ning omab võimsust 1046 masstonni. Võrdluseks: teie "Lada 2106" võimsus on 0,0602 masstonni. Meie planeetidevahelise kosmosetransportlaeva "GERALD 2" liikumise maksimaalkiirus kosmoses on 1 250 220 kilomeetrit tunnis ning võimsus 260 000 masstonni, ta võtab peale laadungit ligi 6 900 miljonit tonni. Ma loodan, et teil tekib mingi ettekujutus meie tehnilisest võimsusest."

Kuigi Lülenkraft võtab hoolikalt Kapteni jutu lindile, otsustab Niitväli mõned tehnilised näitajad fikseerida oma taskumärkmikku.

Kui ka magusroog on söödud, on telemeeste kõhud nii täis, et nad ei jõua end enam õieti liigutadagi. Kaunis daam kraamib laua puhtaks, enne aga peatub Lülenkrafti pilk väikesel tõsiasjal.
"Meil on kõik söödud, laual on aga veel üks nuga, kahvel, supi- ja teelusikas. Milleks siis need?"

Kapten naeratab.
"Meil siin on niisugune kord. On üks väike nüanss, mida meie juures esineb harva, teil aga sagedasti: kogemata võib mõni instrument söögi ajal maha kukkuda. Teda sealt üles enam ei võeta, vaid võetakse laualt uus. Peale sööki kraamitakse koos toidunõudega ära ka mahakukkunud söögiriistad."
"Aga kui kukub maha rohkem kui üks instrument?"
"Kui nii peaks juhtuma, siis toob robot teile uue. Meil on tavaks, et kogu kosmosebaasi elanikkond sööb koos ühes ruumis ja kui mõni väga sageli pillab midagi maha, siis karistuseks käpardlikkuse eest sööb ta paar nädalat individuaalses ruumis ja seal võib ta sööki kas või kätega suhu ajada."

"Ma pöörduksin tagasi kosmoseauto teema juurde," jätkab Lülenkraft. "Kas see lennuaparaat suudab lennata ka avakosmoses?"
"Ei. Avakosmose jaoks on ta liiga vilets. Muidugi suudab ta katta lühikest vahemaad, näiteks ühelt laevalt teisele, kuid kosmoseauto iseseisvalt planeedilt planeedile lennata ei saa. Kasutame teda rohkem turvaautona Maal, sest tal on võime arendada suurt kiirust ja sõita õhus. Selle autoga on meie turvalisus tagatud. Nagu te kuulsite, üritas maine politsei kinni pidada kapten Bernat, tõkestades tema tee liiklusvahenditega. Ta oleks ju võinud startida õhku, kuid paanika ärahoidmiseks ja oma kaitstuse tagamiseks sõitis ta takistustest lihtsalt läbi."
"Kui aga takistus ületab auto võimsuse?"
"Aga kui nii peaks juhtuma, siis lendab ta tagasi nagu kummipall seinapõrkest. See pole tõenäoline. Juht teab, kus ja kuidas ta sõidab."

Peale väikest pausi küsib Kapten: 
"Kas härrad soovivad veel puhata või läheme jalutame pisut ringi?"
Sõna lausuma ta tõusevad telemehed vaevaliselt toolidelt.

* * *

"Nagu ma aru saan, juhivad elu selles baasis deefalased ja nende poolt loodud inimrobotid?" Sõna "inimrobot" rõhutas Niitväli eriliselt.

Järgmisesse ruumi jõudes leiavad telemehed end taas veekogu äärest. Ruum on võrdlemisi kitsas, selle keskel asub lai kanal. Kanali kallastel kasvavad jällegi puud ning põõsad. Mehed astuvad kanali ääres seisvasse mootorpaati ja seavad end mugavalt istuma.

"Siin baasis on nelja liiki olevusi," alustab Kapten.
"Baasi elu juhivad 300 000 valgusaastapikkuse eluga deefalased - neist, kes nad on, räägime hiljem. Siis on lihtdeefalased, normaalelueaga. Normaaleluiga Deefal on 110-130 eluaastat. Järgmised on inimrobotid ehk tööliskaader, kui soovite, ja tehnilised robotid. Nagu te näha võite, elab tavaline deefalane peaaegu poole kauem kui Maa inimene. Mis te arvate, miks?"
"No kindlasti regulaarne ja tervislik toitumine," püüab Lülenkraft filosofeerida.
"Elulaad, elutingimused," täiendab Valdur.
"Kohe jõuame selleni," lausub Kapten, käivitab paadi mootori ja suund võetakse kaugusesse. Paari minuti pärast, kuna ei sõideta kiiresti, jõutakse avarasse järve või basseini.

"Sadam?" küsib Lülenkraft.
"Peaaegu,"' vastab Kapten. "Kosmosebaasi allveebaas. Siit väljuvad meie allveekaatrid ja laevad mereavarustesse. Koht, kus me praegu viibime, asub Soome lahe all, ligikaudu 30 kilomeetrit rannast."

Spetsiaalsete eredate valgustitega kai ääres seisab sigarikujuline ümmarguse väljaulatuva torniga allveelaev. Laev on umbes 50 meetrit pikk ja 15 meetrit lai. Laeva tornil on neli suurt ümmargust illuminaatorit, millest paistab, et tornis asub juhtimissüsteem.

"Laeva sisemusse me ei lasku, kuna aeg meile seda ei võimalda," alustab Kapten, "aga paari sõnaga räägin teile sellest masinast küll. Laeva kere on kaetud kaitsekilest plaatidega, laev ise on kolmekorruseline, tema kõrgus, arvestamata neljanda korrusena torni, on 6,3 meetrit. Keskmisel korrusel laeva ninas asub juhtimissüsteem. Tornis teostatakse vaatlusi. Piirkiirusega liikumisel tõmmatakse torn laeva keresse. Laeva viivad edasi neli turboreaktiivmootorit kompressorsüsteemis - puuduvad sõukruvid, nagu on tavalistel maistel laevadel, sest vesi pumbatakse reservuaari, surutakse kokku ning mootorid suunavad ta välja. Seega toimub liikumine hääletult, jätmata laeva taha sõuvee lehtrit. Maised allveepeilingaatorid seda laeva ei avasta. Juhusliku kokkusattumise korral mõne maise allveelaevaga on meie relvaks kiirus. Laev arendab vee all maksimaalkiirust 400 kilomeetrit tunnis, mida pole vastu panna ühelgi teie maise päritoluga allveelaeval."


Allveelaeva kõrval ujub suure mootorpaadi sarnane sõiduk, pealt kinnine, kuid külgedel on neli ust nagu autolgi. Teine samasugune on veest välja tõstetud ning seisab tellingute peal kaldal.

"Need on allveekaatrid. Suudavad liikuda ka vee peal. Kaatril on üks turboreaktiivmootor, kuid kaks sõudekruvi. Kaater on peilingaatorite poolt avastatav ja arendab maksimaalkiirust 250 kilomeetrit tunnis, olles väga hea manööverdamisvõimega. Lisaks varustatud monoliitlasersüsteemiga vaenulikult objektilt väljalastud torpeedode püüdmiseks. Kuidas siit väljasõit merre toimub, ei vaja vist kommentaare - lüüsikambri kaudu."

Mootorpaat sõidab jälle tagasi. "Laevade kohta niipalju, et neid toidab vooluenergia, mitte kütus. Allveelaev on valmistatud 1300 aastat tagasi, kaatrid 150. Meil on ka üks moodne kiirlaev ja moodne kaater, kuid need viibivad praegu Atlandi ookeanis," lisab Kapten selgituseks juurde.

Kanal lõpeb ja mehed jõuavad samasse kohta tagasi, kust reis alguse sai. Järgnevalt avaneb seinaga uks paremal ning nad sisenevad pikka koridori, milles seisab Ameerika päritolu luksuslimusiin "Buick Regale". Kapten asub rooli, mehed seavad end istmetele ning sõit läheb lahti. Mööda valgustatud koridori sõidetakse umbes kuus minutit, seejärel peatub auto ümmarguses ruumis, mille keskel on kõrgemal asetsev murulapp, kus kasvab üksik tammepuu. Ei, lehed ja tüvi oleks küll nagu tammel, kuid viljad on pruunid nagu kastanimunad, jäigad ja teravad okkad küljes. Kapten vajutab nähtamatule nupule seinal, uks avaneb ja mehed astuvad kitsasse ümmargusse ruumi, kuhu heal juhul mahuks vaid kümme meest. Ruumi ühe seina küljes on paneel tohutu hulga telefoni- ja muude nupukestega. Kapten vajutab ühele neist ja ruumi läbib järsk nõksatus.

"Lift," kostab Kapten, nähes telemeeste jahmunud nägusid.

Liftile iseloomulikku pidurdust pole tunda, uksed avanevad ja mehed satuvad avarasse ruumi, mis on täis suuremaid ja väiksemaid arvuteid. Ruumis on veel baariosa võrratute jookide ja puuviljadega. Kapten ligineb sellele, võtab kolm klaasi, kuid pillab neist kas kogemata või meelega ühe maha. Klaas hüpleb paar korda kivisel põrandal ja veereb siis baarileti alla. Kapten võtab sõna lausumata uue, asetab letile ja küsib:
"Mida härrased joovad?"
„Mulle palun banaanimahla!" kostab Lülenkraft kähku.
„Mulle võiks midagi head. Borka on meil ju täiskarsklane, ei võta mitte tilkagi."

Kapten valab endale klaasi džinnisarnast vedelikku, Lülenkraft saab banaanimahla ja Niitväli paksema sinise vedeliku.
„Deefa liköör," nendib Kapten ning istub laua taha ühe suure arvuti ette. Telemehed järgivad tema eeskuju. Kapten vajutab nupule arvuti kõrval asuval paneelil ning suur ekraan värvub roheliseks.

"Las soojeneb natuke" trummeldab Kapten sõrmedega vastu lauda, tõuseb siis, toob baarist kobara banaane ja paar ananassi ning istub tagasi.

"Pole vist ammu neid söönud, " pöördub ta külaliste poole.

Nupp, millele Kapten paneelil vajutas, on värvunud roheliseks. Kapten vajutab teisele nupule ning sein, mis oma salapäraselt avanevate ustega on telemeestele seni peavalu valmistanud, värvub sama roheliseks nagu arvutiekraangi.

"Niimoodi vaatame meie videot," hakkab Kapten naerma, kuid muutub kohe jälle tõsiseks.
"Sellel kohal on infoplokk. Kaugjuhtimise teel on ta ühenduses arvuti lasersaatja ning fotosilmaga, mille abil ma saan iga inimesega siit baasist kohe ühenduse, ükskõik kui kaugel ta ka ei viibiks. Me räägime silmast-silma, kuna mina näen teda ja samamoodi näeb tema ka mind. Mõni tuhat aastat tagasi rakendati Deefal tööle videotelefonid, et rääkijad võiksid teineteist näha. Maal on neid praegu veel vähevõitu."

Ja nagu. demonstratsiooniks ilmub nupulevajutusel ekraanile laua taga istuv mees, kes oli tulnud kosmoseautol ning keda Kapten Bernaks kutsus.

„Millega tegeled, Berna?" küsib telemeeste juht kergelt naeratades.
„Lõpetan kuldkahvlite valmistamist," ning ekraan tuhmub, jäädes endiselt roheliseks. Niitväli oli vahepeal juhtunu oma videolindile jäädvustanud.

"Nii," alustab Kapten. "Alustame meist endist. Esiteks käivitame suurel ekraanil filmi Deefast. Väikesel arvutiekraanil räägime põhiprobleemidest." Ja viimasele ilmubki mingi kujutis ringide ja ovaalidega.

,,Alustame Universumiga. Ma arvan, et te teate, mida kujutab endast päikesesüsteem. Sellest oli meil eelnevalt söögitoas ka juttu. Niisuguseid süsteeme, nagu teie oma, on Universumis kokku seitse. Universumi tsentris asub tohutu suur Jumalplaneet. Päikesesüsteemide planeetidelt Jumalplaneeti ei näe, sest Jumalplaneet on ümbritsetud sültja massiga, mis hõlmab tohutu suure osa Universumi tsentrist. Nagu te arvatavasti juba teate, lahkub peale surma elusolendi kehast hing, alles jääb elutu kest, mis maiste rituaalide kohaselt maetakse, põletatakse või jäetakse lihtsalt vedelema, kuidas kusagil. Kehast lahkunud hing suundub Jumalplaneedile. Piltlikult kujutades näeb situatsioon välja nii: Jumalplaneedil on mitu hingede rida. Surnud olendi hing asub järjekorra lõppu. Esimene aga suundub mingis süsteemis mingil planeedil mingis asukohas sündinud olendisse. Surnud olendi hing Jumalplaneedile jõudmisel deneutraliseeritakse, see tähendab, temast kustutatakse kõik, mida ta elas läbi eelnenud elus. Vahel kipub juhtuma ka nii, et hing deneutraliseeritakse osaliselt või jäetakse mingil põhjusel deneutraliseerimata. Sel juhtumil sündinud olend teab ja mäletab täpselt, kes ta eelnenud elus oli ja mida ta siis tegi. Seega ei lähe ühte olendisse kunagi korraga kahte või enamat hinge. Surnud kurjategija, retsidivisti, mõrvari või enesetapu sooritanu hing veedab oma järgmise elu loomses kehastuses, et lunastada see patt, mis lasus ta õlul eelmises elus."

"Üks küsimus!" pärib Lülenkraft. „Vahel juhtub, et olend sünnib surnuna. Kas hing jääb siis tulemata?"

"Hing tuleb alati. Surnult sündimist võib põhjustada tervislik seisund või viga sünnituse vastuvõtjate tegevuses. Läheme edasi. Seega asub Jumalplaneet Universumi keskmes. Kõik süsteemid asuvad võrdsel kaugusel Jumalplaneedist ja on võrdsetes tingimustes. Seega tekib järgmine situatsioon. Kui ükskõik millise süsteemi mingi planeedi mingi arengutasemega tsivilisatsioon suudab valmistada lennumasina, millega sõita Jumalplaneedile, saavad selle õhulaeva konstruktorid, ehitajad ning kõik, kes selle valmistamisele kaasa on aidanud, piltlikult öeldes preemiaks eluea pikkusega 300 000 valgusaastat. Jumalplaneedil käinutesse suhtutakse kui kõrgeima ajuga olenditesse, kelle kätes on Universumi saatus ning kes viivad seal elu edasi. Ja mitte kunagi ei ole ükski 300 000-line Universumis kuritegeliku või vaenuliku eesmärgiga. 300 000 valgusaastat on kolm Universumi nihet. Iga 100 000 aasta tagant liigub üks süsteem, meie keeles galaktika, ühe koha võrra edasi. Teie arutelu järgi võrdub üks valgusaasta ligi poolteise Maa-aastaga, nii et 300 000 valgusaastat oleks Maal 450 000 eluaastat. Siit tuleneb, et selle baasi juhid on kõik 300 000 valgusaasta vanused deefalased.

Mis puutub veel Jumalplaneeti, siis sinna suunduval laeval olevad ülejäänud reisijad 300 000-listeks ei saa. Iga vastse 300 000-lise keha hakkab katma elukile, mis on peaaegu sama, mis kaitsekile meie Deefa tehnikal. Elukile laseb läbi õhku, allub masseerimisele, mudimisele jne., kuid elukiles inimest hävitada pole võimalk. Niipea, kui vastu kilet põrkub mingi ese - nuga, kuul, kaigas või muu -, tõmbub kokkupuutekoht kilel jäigaks ning vastu seda liikuv ese põrkub tagasi. Kolmas nüanss. Jumalplaneedile võivad olendid jõuda erinevates vanustes. Kuid küürus ja tudisevatest vanahärradest pole 300 000 valgusaasta jooksul Universumile kasu. Seepärast, kui olend on vanem kui 30 eluaastat, siis ta noorendatakse 30-ni. Kui ta on noorem 20-st eluaastast, siis toimub tal 20-ni kiirareng. 20 ja 30 aasta vahepealsed jäävad muutumatuks."

Reporter Niitväli, kes kogu aeg oma taskuraamatusse märkmeid teeb, kasutab hetkel, mil Kapten vaikib, juhust ja küsib:
"Selge, kuid mis saab siis neist deefalastest edasi, kui see 300 000 aastat täis on? Kas mõni Maa inimene kuulub ka nende kilda? Kas Maa inimesel on üldse niisugune lend võimalik? Kas ... ?"

Kapten teeb käega peatava žesti. ,,Aitab, aitab. Te küsite korraga nii palju, et ma sugugi vastata ei jõua, veel enam - isegi küsimus läheb meelest. Alustame viimasest. Meil oli jutuks, et maalane edendab oma teadus-tehnilisi saavutusi vaid relvade tootmiseks kaasplaneetlaste vastu. Seega ei suuda maalased praegu ehitada isegi sellist laeva, mis viiks neid Maa kõrvalplaneedile Marsile, mille lühim kaugus kord aastas on 1,5 aastat lendu mittemaksimaalkiirusel. Ma leian, et kui inimesed kord sinna jõuaksid, võtaksid marslased neid hästi vastu, kui maalased ainult üleni relvastatud pole. Ja ehk seejärel pööravad Maa rahvad ühiselt, õlg-õla kõrval oma relva- ja teadusuuringud sellesse suunda, et hakata teaduslikult hõlmama Kosmost."

"Hõlmama!?" imestab Lülenkraft.
"Hõlmama teaduslikus, rahulikus mõttes. See aeg on teil aga veel mägede taga, kui seda aega üldse tulebki. Siit – 300 000-list Maa inimest veel El OLE OLEMAS! Mis aga saab 300 000-lisest deefalasest peale selle aja möödumist, seda räägime vahest homme, kui olete end korralikult välja puhanud. Teile on toad valmis pandud, praegu aga vaataksime öö-ooteks ühe videofilmi planeet Deefast.

Nagu te õhust filmitult näete, katavad meie planeeti valdavalt sinised ja rohelised laigud. Veed ja loodus. Vaadake, millised maalilised järved, jõed, orud, metsatukad, heinamaad! Taevas on pilvitu. Kuna film näitab veel pikka aega loodust, räägin vahele olulisi fakte, mida film ei kajasta. Deefal elab koos inabrectalitega kokku ligi 2 miljardit deefalast. Maal elab üle poole rohkem. Kuna inimesi on suhteliselt vähe, on ka asustatus hõredam, puuduvad hiigellinnad. Deefa pealinnas Tefis elab kõigest pool miljonit inimest. Keskmises linnas on elanikke paarist tuhandest paarikümne tuhandeni.

Deefa on soe planeet. Südasuvine temperatuur teie maises mõistes on ligi + 60°C, talvine on kuni +15°C. Kuna ka meie planeet pöörleb ümber oma oletatava telje, ja ta on väiksem kui Maa, on ka Deefa päevad ja ööd lühemad. Aasta seevastu on tunduvalt pikem kui Maa aasta. Viljad valmivad Deefal kolm karda aastas. Lund meil talvel ei saja, lumi puudub ka mägedes, neid on Deefal küll ainult neli. Nii ei tea deefalased midagi talvest, lumesajust ja suusatamisest. Vihma sajab enamasti talvel ja varasuvel, aga kui sajab, siis korralikult, mitte nagu Maal mõnes kohas, et mitu nädalat tilgutab ja udutab järjest.

Selle põhjuseks on asjaolu, et osoonikiht Deefa kohal on terve. Ümber meie planeedi ei tiirle tohutul hulgal vanametalli nagu ümber Maa. Selle tõttu, et te üha uusi ja uusi rakette saadate Maa orbiidile, ongi teil ilmad käest ära. Ehitage puhastuslaev ja koristage need miljardid tonnid kokku, siis lähevad ilmad õige pea oma õigesse rütmi tagasi."

Videopildile ilmub looduse foonil olev linn.
"See on Tef, Deefa pealinn," jätkab Kapten "Praegu viibime eeslinnas. Need kahe- ja kolmekorruselised on kõik eramajad. Vaadake, milline on ühe eramu aed! Majad on samasugused nelinurksed karbid, mis on paneelidest kokku monteeritud nagu teil, vahe on ainult selles, et need, mida te praegu näete, on ligi 500 aastat vanad ja ei paista sugugi halvad välja.

Nüüd tulebki väike ekskursioon ühte sellisesse 3-kordsesse majja. Läheme uksest sisse ja kohe alla keldrisse. See suur ruum on autoboks. Siin on kanaliga ruum, siin tõstukiga, siin autopesula ja pisiremondiboks, ja siin seisab masin muul ajal, siit läheb uks tunnelisse ja sealt juba maanteele. Siin on elektrikerisega saun, dušid, kraanikausid ja WC. See vaikselt sumisev kast on maja õhupuhastusseade. Kogu majas tarbitud – roiskunud – õhk läbib õhupuhastusseadet, enne kui ta suundub vabasse atmosfääri. Selles ruumis võib tegelda ka niisuguse pahega, nagu suitsetamine.

Liigume veel kord tagasi remondiboksi. Korralikul autoomanikul, nagu selles ruumis näeme, on tööriistadel oma kindel koht. Vaadake, kuidas on sisustatud üks tavaline töökoda.

Nüüd astume lifti ja sõidame esimesele korrusele. Siin asuvad olmeruumid: elektrisaun, pesemisruum vanniga 2 x 3 meetrit, neli dušši, pesemisvahendite kapp, tualetid. Keset väikesi puid ja põõsaid asetseb bassein, 12 meetrit pikk, 4 meetrit lai, 1,6 meetrit sügav. Siin on valgusallikateks lambid. Vaadake, kui palju on ruumides looduslikku rohelust, isegi autotöökojas! Esimesel korrusel on ka köök ja hoidla, mis on eelkõige külmutuskambriks.

Siirdume teisele korrusele. Suur külalistetuba: 6 meetrit pikk sametdiivan, mugavad tugitoolid, kullaga kaunistatud kamin, maas muru meenutav vaip, seinte ääres ja nurkades kodutaimed. Neli magamistuba külalistele, igas kolm voodit korruse peale, kaks tualettruumi, rohelusse kasvanud rõdu.

Kolmas korrus. Majaelanike luksuslik elutuba, söögituba, söögituba ning kööki ühendav otselift. Magamistoad, igale pereliikmele oma, peremehe toas kasvab banaanipuu, millelt keegi kobaraid ei korja. Suur riidekapi ja keerdtrepiga esik. Trepp viib katusele. Põrandat katab pehme liivataoline kate, millel tugitoolid looduse nautimiseks. Keset katust on 1,5 meetri sügavune ning 3 x 3 meetri suurune bassein. Pööninguosas asub monoliitlasersüsteem, mille abil tõmmatakse sellele plaažile siin vihmaste ja jahedate ilmadega katus peale. Selline on ühe keskmise deefalase elamu. Peremeest kahjuks kodus pole, samuti tema autot mitte."

„Liigume edasi kesklinna poole. Puitmaju Tefis ei ole. Neist viimane lammutati juba paar tuhat aastat tagasi. Film viib meid üha lähemale linna südamele, aga rohelus jääb. Näete, taamal sõidab majade kohal õhus pikk sigarikujuline rong. Teed pole näha, sest selleks on roobas, mis asub rongi all, ja selle on tekitanud monoliitlasersüsteem. Peale rongi sihtkohta jõudmist lasersüsteem lõpetab oma töö ja tee kaob. Siin hakkavad paistma juba mitmepereelamud - esialgu ikka veel nelinurksed karbid, sest nad on valmistatud paar tuhat aastat tagasi. Näete, mööda õhku liigub jällegi rong, tegemist on ju monoliitlaseri sõitva süsteemiga. Ta on alles väljunud, seepärast sõidab veel aeglaselt ja on hästi nähtav. Tegelikult nad alla 1800-kilomeetrise tunnikiiruse ei sõidagi. Piirkiirus vanematel rongimarkidel on 1300 kilomeetrit tunnis.

Jõuame linna südamesse. Nelinurksed üheksa-, kaheksateist-, kahekümne- ja kolmekümnekorruselised karbid lähevad üle moodsamateks eluhooneteks. Need on ümmargused ja sama kõrged tornelamud, mis on siia ehitatud kuni 500 aastat tagasi. Uuemad on moodsamad. Kui nendel vanadel on maja peale üks rõdu ja see asub maja keskosas ning moodustab väljaulatuva ringi ümber maja, siis uuematel on rõdukorruseid mitu, kusjuures seal asub suure kamina, sauna ja basseiniga ruum külalistele. Päris uutel ehitistel on bassein ja puhkekoht ka katusel. Praegu on projekteerimisel kolme- ja kuuekorruselised keramajad. Kas te teate, mis eelis on ümmargusel majal võrreldes kandilisega?"

"Väike vaheldus ehituskunstis," pakub Lülenkraft.
"Ei. Ümar on tervislikum kui kandiline. Ümarate vahel ei teki tuuletõmmet. Ümarast ei puhu tuul läbi, ta on kandilisest praktilisem. Mis te arvate, kui kaua võtab Deefal aega ühe kolmekümnekorruselise hoone ehitamine koos siseviimistluse ja kõige muuga?"
"Aasta," pakub Lülenkraft. Peale lühikest pausi aga parandab: "Ütleme, pool aastat."
"Alustades keldri magistraaltunneli rajamisest kuni viimase pintslitõmbeni kulub selleks 30 Deefa päeva, see on ligikaudu 22 Maa päeva.

Kuna maa peal, s.t. Deefa peal oleme juba olnud, suunduksime nüüd maa alla. Kogu liiklus ja muud õhku reostavad protsessid toimuvad maa all. Linna kõigisse paikadesse viivad magistraalteed, mis on majade keldrikorrustel asuvate autoparklate ja hooldejaamadega ühendatud spetsiaalsete tunnelite kaudu. Nagu näete, on magistraalteed kahekorruselised. Ülemisel liigub ühistransport - elektritrammid, -trollid, -bussid. 90% kogu transpordist töötab elektrienergial. Alumisel teel liiguvad autod. Igas suunas on kaheksa sõidurada, igal rajal võivad liikuda vaid kindlad sõidukid. Inimesed ja jalgratturid liiguvad maa peal. Maa all on iga 300 meetri järel võimas õhupuhastusjaam. Kuigi seda õhku reostab vaid 10% sõidukeist ja õhupuhastid töötavad vaid poole koormusega, näeb keskkonnakaitseseadus ette nende olemasolu.

Mürata linnadevahelist sidet peab elektrijõul töötav õhutransport – õhurongid, lennukid ja aerotaksod. Veekogudel süstiklaevad ja kiirkaatrid. Eratranspordist lubatakse linnadevahelisele sõidule ainult tehniliselt korrasolevaid elektriautosid. Suuremaid linnu ühendavad ka maa-alused magistraalteed, kuid neid kasutatakse vähe.

Liiklust reguleerib ja juhib Deefa korravalve, kelle kasutuses on võimsad tehnikavahendid. Peale relvade ja kiirete aeroautode on palju muudki tehnikat, mida see film kahjuks ei kajasta. Näiteks liikluseeskirju rikkuvat masinat on võimalik kuni kümne kilomeetri kauguselt peatada videolaserkiire abil. Õnneks kuritegelikke elemente Deefal pole ja kui mõni ilmubki, on ta kindlasti mingist teisest tsivilisatsioonist. Viimane autoavarii juhtus 18 aastat tagasi.

Tööstus. Ühtegi tööstusharu Deefal pole, kuna see reostab tohutult keskkanda. Deefal on kaks kaaslast, nagu Maal on Kuu. Nendele ongi rajatud kogu tööstus – ühele rasketööstus, teisele toiduainetetööstus. Viis korda päevas kurseerivad transpordilaevad nende kaaslaste vahet, viies toorainet ja tuues valmistoodangut. Kuigi ka seal töötavad võimsad õhupuhastusseadmed, on õhk siiski reostatud ja elamiseks kõlbmatu.

Füüsilist tööd tehakse Deefal vähe, selle teevad valdavalt ära masinad. Vaimse tööga tegeldakse see-eest palju.
Deefalased on rikkad, pakkumine ületab tuhandeid kordi nõudmise. Raha Deefal ei ole. Kõike saab tasuta, kuid siiski töö eest. Oma tööd teevad deefalased ülikorralikult, niipalju kui neil seda üldse on.

Tehnilistest näitajatest. Õhupuhastust mõõdetakse Deefal maalasele tundmatus ühikus S/AR. Ideaalõhk läheneb astmele 10,0. Õhupuhastus Deefa pinnal on 9,701, maa all 8,995, tehnilise tööstuse baasis 6,099, toiduainetetööstuses 8,001, meie kosmoselennubaasis 8,775. Maal Tallinnas 6,990, Moskvas 6,005, New Yorgis 6,305. Meie õhupuhastusjaama lähistel Meriväljal on see näitaja aga 9,399.

Deefa on maavarade poolest suhteliselt rikas planeet. Meil on naftale sarnanev lõhna, värvi ja maitseta vedelik, mis ilma töötlematagi hästi põleb. Peale töötlemist saame aga kütuse oma kosmoselaevadele ja muule kütusega transpordile. Deefal on kivisütt, põlevkivi, turvast, tohutult vääriskive ja vaske. Põhiline maak on kuld. Seega ka siin baasis on kõik, mis kollaselt sädeleb, puhas kuld. Rauda oli Deefal vähe ja see lõppes juba mitu tuhat aastat tagasi. Oli aeg, kus üks raudnael maksis tonni kulda. Praegu saame rauda ja muid musti metalle teistelt planeetidelt. Näiteks vahetame kulda vanaraua vastu ja meile antakse seda heldelt. Lisaks kaevandame Deefal ainet, millest ümbertöötlemisel valmibki kaitsekile.

Deefa naine on elu vältel võimeline sünnitama kaks järglast. On väikesearvuline grupp, kes suudab rohkem, kuid tavaliselt on kaks. Kuid inabregtalid suudavad sigitada vaid ühe järglase, ja kuna nende surevus on sündivusest suurem, siis on tulevikus võimalik selle tsivilisatsiooni hävimine. Inabregtal ja deefalane omavahel suguliselt ei sobi. "

"Kas tohib küsida?" kibeles Niitväljal midagi hingel. "Deefal pidi igal pool olema ainult elekter. Öelge, kust see vool võetakse ja kuidas teda toodetakse?"
"Kaevandatakse. Ühel planeedil, mitte meie ega ka teie galaktikas, leidub maaki, mis sisaldab tohutul hulgal voolulaenguid. Me veame seda Deefale. Ühest kilost jätkub ligi 80 aastaks, et toita vooluga maja elektriseadmeid, välisvalgusteid, autot ja kes teab mida veel. Deefa erahoonetel on tavaliselt oma voolusüsteem, linnadel on aga voolutoitejaamad. "
"Kas sellel planeedil, kus seda maaki leidub, on tsivilisatsioon? Ja kas nad pahaks ei pane?" uurib Lülenkraft.
"Tsivilisatsioon on, aga nad käivad alles loomanahkades, hõõruvad puutükkidega tuld, magavad koopas ja söövad toorest liha. Meie oleme neile jumalateks, nad ei keela meile midagi, kuna neil endil pole ju midagi selle vooluga teha. Me viime neile alati ohtralt süüa, aitame küttimisel.
Kord külmal talvel ehitasid poisid ühe suguharu jaoks kaheksa suurt palkmaja, kuhu panid valguse ja soojuse sisse. Sai neile küll näidatud, et majas on soe ja hubane, aga nemad kartsid ometi. Kolme aasta pärast oli seal kuus maja maha põletatud, allesjäänud kahte kummardati kui pühakoda: katusele ja ukselävele viidi ohvriande, kuid majja sisse ei mindud.
Praeguseks on nad juba ise neid puust ehitisi rajama hakanud ja elavad nendes. Nad ootavad meie laeva pikisilmi. Kord kui me sinna jõudsime, oli võõras hõim neile kallale tunginud ja nad suurde koplisse sulgenud, ise aga tantsisid selle ümber. Kui me poleks kohale jõudnud, oleks meie sõbrad vist ära söödud. Suunasime laevast vaenuliku hõimu sekka paar infralaseri kiirt. Kuidas nad küll jooksid! Peale seda pole nende maale keegi võõras oma nina toppinud.“

Kapten tõuseb ja lülitab suure ekraani seinal välja. Siis läheb seina juurde ja tellib lifti.
"On aeg minna puhkama."
Telemehed tõusevad ja astuvad lifti. Peale mõnesekundilist sõitu avaneb nende ees avar park, kus kasvavad korrapäraselt istutatud puud ja põõsad. Haljasala keskel on bassein kolme purskkaevuga, pargi vastas asub hoone. Mehed astuvad Kapteni järel uksest sisse ja leiavad end avarast fuajeest. Kuni Kapten vahetab paar sõna seal seisva mehega, on telemeestel aega ümbrust vaadata. Siis astuvad kõik liti ja sõidavad kuhugi.

Liftist väljudes avab Kapten ühe ukse: "Palun, härrased."
Lülenkraft ja Niitväli saadetakse tubadesse. 
"Head und, härrased! Omapead palun siin mitte ringi liikuda, teil on toas kõik vajalik olemas. Kui soovite omavahel ühendust, siis selleks on kirjutuslaual suur roheline nupp. Hommikul ajan teid üles,“ lausub Kapten ja lahkub.

Valdur Niitväli leiab end suurest puhketoast. Toa tagumises osas asub jällegi baar jookide, suupistete ja puuviljakandikutega. Toa keskel on lai sametise kattega diivan ja paar tugitooli, nende ees väike madal laud. Baarist vasakul pool seina ääres seisab riiul raamatutega, kus Valdurile hakkab kohe silma Dumas' "Kolm musketäri". Väga palju on maist kirjandust.

Riiuli kõrval seisab massiivne puust kirjutuslaud, selle kõrval fonoteegikapp. Kapi peal on tavaline maine televiisor, riiulitel firma "Sanyo" videomagnetofon, siis „Unitra Hi-Fi" stereokombain-raadio, duubelkassettmagnetofon, plaadimängija, lintmagnetofon suure kõlariga, selle all sahtlid kassettide ja heliplaatidega.

Baari kõrvalt viib uks kööki, kus peale pliidi ja kraanikausi on püramiidikujuline kuldsete nikerdustega kapp, mille igal riiulil asub erinev serviis. Sahtlites on kahvlid, noad, lusikad, salvrätikud ja laudlinad. Keset kööki seisab suur ümmargune laud, selle ümber asub poolkaares nahkkattega diivan. Puhketoa tagant leiab Valdur avara magamistoa erakordsete mõõtmetega voodiga, mis on juba üles tehtud. Magamistuppa kuuluvad veel öökapp, väike puhvetkapp klaaside, linade ning käterätikutega. Puhvetkapi kohal seinal ripub meditsiinikapp, kus peale kõikvõimalike rohtude ja ravimite asub suur valik seepe, hambapastasid ning hambaharju.

Valdur võtab kapist ühe pakendis hambaharja ja uurib seda. Hari on niimoodi valmistatud, et teda on mugav käes hoida ning harjased pääsevad ligi kõikidele hammastele. Pakendi peale on puhtas eesti keeles kirjutatud: "Deefa. Med. ühekordseks kasutamiseks."

Magamistoa seintes asuvad kaks ust. Esimene uks viib tualettruumi, kus on klosett, bidee, kraan, dušš eesriidega ning kaks suurt peeglit, teine pesulasse. Seal näeb Valdur jälle vanni, dušši ning kappi pesemis- ja kuivatusvahenditega, lisaks kõigele leidub seal ka purskkaevuga bassein.

Valdur tuleb tagasi magamistuppa, võtab end riidest lahti ja jääb mõttesse. Korraga kaob ta puhketuppa ning tuleb sealt tagasi klaasi vahutava prantsuse šampuse ja kolme banaaniga. Ta asetab leiu öökapile ja ronib kähku voodisse teki alla. Kohe kui pea puudutab patja, vajub Valdur unne, jättes hõrgutised öökapile. Väsimus võtab mehe üle võimust.

Esimene ruum, mida telemehed peale kosutavat und külastavad, kujutab endast kamina, järve ja baariga saali, kuhu on kaetud kerge laud.
Eine algab jällegi hapu kompotiga, seejärel mõned võileivad ja värske juurviljasalat, lisaks paar banaani.

Kõht täis, tõusevad mehed lauast ning järgnevad Kaptenile pikka koridori. Lõpuks peatub Kapten ühe ukse juures ja avab selle. Seal on pime, kuid ukse avanedes süttib hämar valgus.

Ruum on tohutute mõõtmetega, silma järgi oletades ligi kilomeeter pikk ning vähemalt pool kilomeetrit lai. See ruum on lõpuni täis kolmekorruselisi naritüüpi voodeid, kus rahulikult magavad inimesed. Kuigi ruum on poolpime, märkab Valdur, et koos magavad nii mehed kui naised. Ta tahab Kaptenilt midagi küsida, kuid too annab käega märku vaikimiseks.

Mehed väljuvad ruumist. Kapten suleb ukse ning teekond mööda pimedat koridori jätkub. Selle lõpus avaneb jällegi uks ning mehed astuvad uude ruumi. See on täis akvaariume, kus ühtedes ujuvad kalad, teistes kasvab mingi rohi, ülejäänutes pole aga peale kivide ja vee midagi. Kapten laseb meestel väheke aega akvaariume silmitseda ning lausub siis:
"See ruum on meie kosmosebaasis ainulaadne."
Peale väikest pausi ta jätkab: "Ainulaadne seepärast, et siin asub ainus aken, mis vaatab meie maailmast otse teie omasse."
Ja kui mehed paari minuti jooksul pole otsitavat objekti leidnud, osutab Kapten käega laele. Seal asub umbes 5x5 meetri suurune klaasplaat, mis on ehitatud mere põhja, sest aknast on näha vees hõljuvaid vetikaid ja nende vahel ujuvaid kalu. Aeg-ajalt paiskub klaasile liiva, mille vesi aga kohe ära uhub.

Järsku Niitväli võpatab ning astub sammu tagasi. Kapten, kes parajasti samasse kohta vaatab, hakkab naerma:
"Mootorpaat sõitis üle!"
Valdur tunneb, kuidas tema nägu õhetama hakkab.
"Kuhu see vaade avaneb?" tunneb Lülenkraft huvi.
"Tallinna lahte. Koht jääb Kalasadama ja Merivälja muuli vahele. Läheme edasi!"

Seinas avaneb taas nähtamatu uks ja mehed astuvad lifti. Seekord kestab sõit mitu minutit ning mehed tunnevad, et sõidetakse justkui allapoole. Kui lift peatub ja uksed lahti lähevad, avaneb silme ees pilkane pimedus. Kapten astub liftist välja.
"Tulge julgesti, siin on mitu meetrit tasast põrandat!"
Ta süütab väikese lambi, mille tuhmis valguses paistab ruum ümmargune. Piki seinu on asetatud laud ning sellele lisaks vaid kuus tooli. Kapten liigutab mingit kangi, akende eest rullub tume eesriie ning ruum täitub valgusega.

Ühest aknast sisse vaadates avaneb meestele järgmine pilt: nende alla jääb suur saal, mis on tihedalt täis laudu, igaühel suur arvuti (nagu oli juhtimiskeskuse ruumiski). Kuues seinas on infraekraanid mingite joonistega. Mehed jõuavad märgata, et ühel on kujutatud nõukogude sõiduautot "Lada 2105" läbilõikes. Ekraanide ees ja laudadel asuvate raalide ääres ning tohutute raamaturiiulite vahel liiguvad mehed. Mõned neist istuvad tugitoolides ja loevad, üks istub kaugemas nurgas ja sööb parajasti mingit puuvilja.

"Teadlased?" küsib Lülenkraft.
"Vangid. Süüdimõistetud Deefalt."
Lülenkrafti suust kostab summutatud hüüe: ,,Aga Deefal ju ei pidanud .. .!!"
"On sealgi natukene, ükski inimkond pole küllalt hea. Siin on neid ligi 40. Mõned on siin viibinud juba oma paarkümmend aastat, osa aga toodi alles detsembris."
,,Kaua nad siis peavad karistust kandma?" tunneb Niitväli huvi, kuid Kapten ei vasta tema küsimusele. Ta laseb pimenduskatte uuesti aknale ette, kustutab tule ning astub lifti, telemehed kannul.

Jällegi kestab sõit paar minutit, kuid välja ei jõuta mitte akvaariumituppa, vaid suurde ja ümmargusse ruumi, kus on eksponeeritud kõikvõimalikku maist lahingutehnikat: nuiad, mõõgad, odad, eestlaetav püstol ja samasugune kahur, püssid, revolvrid, kuulipildujad, granaadid, pommid, miinid, miinipildujad. Tagapool, kus hetk tagasi valitses pimedus, on nüüd valgus ning seal ruumis seisavad kõrvuti nõukogude tank "T-34" ning USA "CCY-308". Tankide juures teeb ruum käänaku ning avaneb suureks saaliks, kuhu tankide platvormilt viib trepp alla. ülevalt on aga ruum hästi näha. Siin asub nelja tüüpi nõukogude lahingulennukeid, prantsuse "Mirage G-8", ameeriklaste "Hudson" ja "CT-38", sakslaste miinipilduja ... 
"Lähme siit minema, härrad!" Kapteni hääles on tunda masendust.

Sõit liikuval põrandal vältab ligi kolm minutit ja järgmise ukse taga on mets! Kõige ehtsam mets kase-, kuuse- ja pihlakapuudega, mille vahel lookleb lai korralik asfalttee, kus seisab sõiduauto "Lada 2107". Mehed hüppavad üle kraavi ja istuvad autosse, Lülenkraft seab end Kapteni kõrvale eesistmele. Harjumuse kohaselt sirutab ta käe, et võtta turvavöö, kuid selles sõidukis vööd ei olegi.

Mootor käivitub ning auto stardib sujuvalt. Läbi puulatvade paistab punaka tooniga päike. On kaunis suveõhtu. Auto kogub tasapisi kiirust ning varsti näitab kiiruseosuti juba 100. Kapten aga surub gaasi üha edasi: 120, 140, 150.
"Kas meil on kuhugi väga kiire?" Lülenkrafti hääl väriseb vaevumärgatavalt.

Samal hetkel paneb Kapten käe särgitaskusse, tõmbab sealt välja sigareti ning pistab suhu, seejärel sirutab ta käe süütaja järele, kuid see kukub sõrmede vahelt maha. Kapten kummardub, et seda üles võtta - ja tema tähelepanu kaldub hetkeks teelt kõrvale. Ette kerkib kurv. Lada kaldub poolenisti vastassuunavööndisse. Kurvi tagant kihutab vastu "ZIL-130", lõigates omakorda kurvi. Kahe auto vahemaa on vähem kui 20 meetrit. Nad kihutavad teineteisele vastu. Veoauto ninas süttivad tuled. Lülenkraft, kelle närvid on pingul nagu pillikeeled, röögatab meeleheitlikult ja tõmbab järsku rooli paremale. Nüüd ärkab ka Kapten.

Vastu auto vasakut külge lendab midagi, on tunda lööki ja hüplemist. Mitukümmend meetrit libiseb "Lada" külg ees, keerutades üles tolmu ja kruusakive. Lõpuks on auto jälle teel tagasi. Äkki Kapten võpatab, välkkiirelt vajutab jalg piduripedaali, kuid on juba hilja. Auto eest on asfalt kadunud ning tume, kurjakuulutav augusuu vahib vastu.

Kapten rebib rooli järsult paremale ja kummide vilinal teeb auto kohapeal täispöörde, liikudes edasi kord parem, siis jälle vasak külg ees, kuni lõpuks taas õige suuna võtab. Ees on sirge, kuid veidi kaldu tee, mäest alla. Kiiruseosuti väriseb 150-nel. Lülenkrafti nägu on lumivalge, tema silmad vaatavad klaasistunult ühte punkti.

"On sul paha olla või?" muigab Kapten suunurgast. "Oota, ma toon sulle midagi kosutavat!" 
Kapten avab rahulikult 160-nese tunnikiirusega mäest üles kihutava auto ukse ning astub välja ... Auto jääb juhita ja kaldub taas vastassuunavööndisse. Ees laiub lage heinamaa, keset seda aga seisab suur kivi. Valdur Niitväli ei suuda enam kainelt mõelda, ta viskub tagaistmelt ette ja haarab rooli, tõmmates seda tugevalt vasakule. Auto kihutab otse kraavi, maa ja taevas vahelduvad, ees on aga kivi.

"Ei-i-i-il!" röögatab Lülenkraft, võtab kokku oma viimase jõu ning vajub üles-alla hüplevale Niitväljale selga. Sekundi murdosa vältel kostab raksatus, klaaside klirin, ninna tungib lämmatav suits, kapoti alt lahvatavad leegid, kostab kõrvulukustav pauk, auto salong lööb kollakat valgust täis ja siis tuhmub kõik ... 

Kui Niitväli silmad avab, leiab ta end istumas mugavas tugitoolis. Tema kõrval on Lülenkraft, kes limpsib klaasist rummi, milles ujuvad jääkuubikud. Telemeeste vastas istub Kapten, tema kõrval seisab toosama kaunis neiu, kes telemeestele eelmisel päeval laua kattis.

Kapten ulatab Niitväljale klaasi rummiga: "See kosutab."
"Õudne unenägu," laliseb Niitväli, "autoavarii, plahvatus, hirmus mõeldagi tagantjärele!"
Kapten osutab käega meeste selja taha ning muigab. Valdur pöörab end ümber ja kangestub. Seal seisab spetsiaalsel alusel sama "Lada 2107", millega äsja oli toimunud katastroof.

"Ma ... ma ei saa.!." kogeleb Niitväli.
"Õppekeskus," lausub Lülenkraft külmalt ning limpsib kokteili edasi.
"Mis õppekeskus? Keskus, kus õpetatakse hukkuma??!" toriseb Valdur.
"Keskus, kus õpitakse ellu jääma," täiendab Kapten. "Härrased, palun järgnege mulle!"

Kapten suundub auto poole, avab ukse ja istub rooli. Kuna Lülenkraft istub ruttu auto tagaistmele, on Valdur sunnitud minema ette juhi kõrvale.

"Kuulake nüüd," alustab Kapten, "see on videomäng, mis õpetab teid ohuolukordades õigesti reageerima."
Ta võtab taskust kaugjuhtimispuldi ning vajutab nupule. Ruum kaob ning auto seisab korraga maantee ääres teepervel. Mõlemal pool teed on mets. Kase-, kuuse- ja pihlakapuud, nende latvade kohal õhtune päike.

"Pilt on sama kui siis, mil me esimest korda autosse istusime," selgitab Kapten.
"Ma käivitan auto. Tegelikult puudub kapoti all üldse niisugune asi, mida mootoriks nimetatakse. Hääl tuleb lindilt. Põrand, millele auto kinnitub, hakkab mootori töörütmis kergelt värisema. Käik sisse ja start. Nii paremal kui vasakul jookseb videopilt. Mida rohkem pedaalile vajutan, seda kiiremini pilt jookseb. Ühe filmilindiga saab sõita kuus tundi. Kuna parem ja vasak külg ees ühtivad, tekib loodusliku tausta najal kurviline tee. Eestpoolt hakkavad vastu tulema ohud. Veoauto, auk tee kattes, kraav, heinamaa, kivi ... Kaugemale me ei jõudnud."
„Vastavalt sellele, kuidas rooli ja pedaale käsitseda, liigub ka taust meie kõrval. Lint annab lihtsalt igale tegevusele oma iseloomuliku hääle. Ongi kõik."
"Vapustav!" hüüab Nütväli. "Niisugused aparaadid võiksid ka meil Maa peal olla."
"Ehitage!" lausub Kapten. "Ma tahtsin teile piltlikult demonstreerida veel sõitu teistesse aegadesse, kuid juba esimene etapp võttis teid nii läbi, et järgmine tekitaks lausa närvivapustuse!"

Kapten vajutab nupule puldil ning auto kihutab jällegi kiirusega 100 kilomeetrit tunnis. Ees on kurv. "Lada" kaldub vastassuunavööndisse, vastu tuleb veoauto "Kamaz" järelhaagisega. Veoauto lülitab tuled põlema ja tõmbub teeservale, kuid "Lada" kihutab veoautost läbi. Kokkupõrke momendil tõmbuvad Niitvälja lihased pingule ...
"Keda siin välja õpetatakse?" uurib Valdur.
"Kõiki, kes soovivad oma oskusi arendada või ohusituatsioonides mängida. See on ju mäng. Mäng, mis annab autojuhile väga palju."

Mehed väljuvad õppekeskusest ning suunduvad järgmisesse ruumi. See erineb pisut eelmistest. Ruum on nelinurkne. Ühes otsas asub tüüpiline baariosa koos tugitoolidega. Põrandat ja lage katab kollane, seinu aga tumepunane vilditaoline materjal. Seintel on nikerdatud klaaskuplitega kullast lambid, mis valgustavad tuhmilt ruumi. Igas nurgas on suur helivõimendaja, suunaga toa keskele.

"Härrased," sõnab Kapten, "enne kui alustame tänaste sündmuste analüüsi, soovitan baarist midagi suupisteks võtta. Aega on ning hea oleks vahelduseks midagi rüübata."
Niitväli valib endale klaasi helesinist likööri ja ananassitarretise, Lülenkraft võtab pudeli "Coca-Colat" ja kompoti.

,,Alustame hommikusest ringkäigust. Ruumist, kus kolmekorruselistes voodites magasid inimesed. Need olid inimrobotid – tehnilisel teel loodud inimesed oma aju, närvide, siseelundite ja kõige muuga. Seal nad magavad – see tähendab, et nad on oma elukeskkonnast välja lülitatud.

Kõrvalruumis asub nende toitepult, mille abil on vajaduse korral võimalik üles äratada nii palju roboteid, kui on parasjagu mingi töö tegemiseks tarvis. Sisse ning välja lülitab neid vool, mis suunatakse seljaajusse. Kui inimrobot on tööl üle 12 maise tunni, peab ta oma elundite ergutamiseks jooma 0,43 liitrit erivedelikku, mis annab talle energiat. Inimrobot ei toitu nagu inimene. Ta ei tunne söögi järele vajadust. Kuid möödapääsmatu vajaduse korral võib ta ka inimeste kombel süüa ja juua, kuigi mitte alkoholi. Peale söömist peab ta jooma pudelikese vedelikku, mis aitab söödud toitu lahustada ja seedida, et see siis korrektselt väljuks.

Kui inimrobot on pikemat aega tööl (tema töövõime on järjest 48 maist tundi, seejärel peab ta vähemalt 10 tundi puhkama), on ta sunnitud tarbima palju energiavedelikku, mistõttu läbitöötatud mittevajalik vedelik urineeritakse välja. Tema uriin on tumepunane, nii et teie meditsiin paneks kohe diagnoosiks keskastme neerupõletiku. Inimrobot ei lase püksi ega sinna, kuhu juhtub, vaid kindlatesse kohadesse, mis on neile ette nähtud.

Meie baasis on 4000 inimrobotit ja kõik nad – peale ühe kauni daami, kes seoses teie külaskäiguga on minu käsutuses – puhkavad praegu oma voodites. Igaühel on oma kindel voodi ja nimi"
"Mis on selle neiu nimi, kes meid saadab?" pärib Nütväli.
"Teid ei saada peale minu keegi, aga mind abistab too kaunis daam. Tema nimi on Elija."

Kapten tõuseb, läheb baari juurde ja valab endale midagi klaasi, kõlaritest aga hakkab kostma vaikne rütmimuusika.
"Mulle meeldib teie Elvis Presley," teadustab Kapten. "Lauljat kahjuks enam ei ole, kuid tema muusika jääb igavesti elama."

"Lähme edasi," jätkab ta siis. "Nüüd tulevad meie vangid. Kuna ühiskond on meil peaaegu ideaalne, siis kuritegevust on väga vähe. Deefalt on siia sajandi jooksul toodud kümmekond tegelast. Ülejäänud korrarikkumised pannakse toime mujal.

Korrarikkujad käivad Maal, Marsil, võib-olla veel kusagil, kuid lemmikkohaks on siiski teie Päikesesüsteemi Marss. Siin on nende vangla, kuigi nad elavad, söövad, joovad, töötavad, puhkavad nagu tavalised deefalased. Vabadus ja muud mehelikud hüved on aga piiratud. Vabanevad nad alles siis, kui on avastanud või leiutanud mõne teadusliku või tehnilise uuenduse, mida praktikas saab kasutada.

Igaühel neist on arvuti, milles on materjal kogu teaduslik-tehnilisest infost Deefal, Marsil ja Maal. Väga raske on neil midagi uut leiutada, aga tegema seda peab. Oma süütegu tuleb millegagi ju lunastada. Ilma leiutise või teadusliku tööta siit välja ei saa, aga kui elu lõpuks midagi välja ei mõtle, siis viiakse juba elutu keha tagasi Deefale ja maetakse seal maha."

"Kas siis midagi sellisel viisil ka leiutatakse?" uurib Boriss.
"Küll. " Kapten võtab taskust kaugsaate puldi ning sein lööb rohekalt helendama. Hetke pärast ilmub ekraanile Ameerika 1975. aasta "Ford".
"Kuuesilindriline reamaotor, auto mass 1785 kg," kommenteerib Kapten. "Auto tarbib 16,6 liitrit bensiini 100 km kohta. Nüüd näete ekraanil selle auto uut mootorit. Vana on kõrval. Ka uus on kuuesilindriline reamootor, kuid nagu isegi näete, on mootori ehitus muutunud. Ekraanil on neljataktilise üks silinder. Kahe klapi ja ühe küünla asemel on kolm klappi ja kaks küünalt.

Järjekord on niisugune: sisselase, surve, süüde, väljalase, kolb liigub alla ja enne uut sisselaset on veelkordne süüde ja väljalase, et hävitada viimasedki jääkkomponendid. Igal silindril on nüüd eraldi oma karburaator, õhupuhasti, oma süütejagaja, süütepool ning elektronsüüde ... "
Pärast Kapteni väga pikka ja üksik¬asjalikku auto tööprintsiipide kirjeldust ei suuda Niitväli imestusest hoiduda: "Fantastiline!"

"Nüüd läheme aga meie 300 000-liste juurde tagasi ja vaatame, mis saab siis, kui see aeg, mis tegelikult pole sugugi pikk, otsa lõpeb.
Nagu ma ütlesin, kaetakse arenenud ajuga olendi keha Jumalplaneedile jõudmisel elukilega. Elukile peab vastu ning kaitseb antud olendit 300 000 valgusaastat. Koheselt peale selle lõppu ehk peale Universumi kolmandat nihet elukile olendi kehal laguneb. Sellest hetkest saab temast tavaline deefalane, kellena ta elab oma elupäevade lõpuni. Järgnevelu möödub suhteliselt kiiresti. Tema üks eluaasta võrdub deefalase poolteise eluaastaga. Kui antud 300 000-line elas 30-aastasena, on tal aega veel 30 aastat kosmoselende sooritada. Kui ta elas 20-aastasena, võib ta mööda Universumit kolada 40 aastat.

60-aastaselt võetakse ära võimalus sooritada kosmoselende, kuna vanus on kõrge: olend on kaotanud üle poole oma täisvõimetest ja kosmose-eetika seisukohalt muutuvad lennud ohtlikeks. Alates 60 eluaastast, kui te varem hukkunud pole, elab ta kuni surmani selleks kohandatud spetsiaalses pansionaadis. Need asuvad peaaegu igal planeedil ning 60-aastasel on võimalik valida, millise planeedi pansionaadis ta oma elu veedab. Kuna inimesed eelistavad tavaliselt elada ikka inimeste keskel, siis nad valivad sellise planeedi, kus elavad inimesed. Enamasti valitakse kolme planeedi vahel, need on: Deefa, Maa ja Marss.

Kindlasti tekib teil kohe küsimus, kas taoline pansionaat on ka meie baasis. Ei ole. Meie pansionaat asub üksikul looduseta saarel keset Atlandi ookeani. Miks looduseta, küsite. Sellele on võrdlemisi lihtne vastust anda. See on tehissaar ja kuna pansionaat (nagu meie baaski) asub maa all, s.t. vee all, siis võimaliku ohu tekkimisel, mis võib kahjustada pansionaadi turvalisust, kaob saar vee alla. Veel mitte keegi maalastest ei ole avastanud Atlandi ookeanis seda pansionaadiga saart."

"Kas tohib teada, millega pansionaadi elanikud tegelevad?" uurib Lülenkraft.
"Kuidas keegi. Ühed kirjutavad memuaare, teised teevad teaduslikku uurimistööd, osa loeb ja mõned ei tegele millegagi. Ilusate ilmadega, kui pole ohtu, jalutavad pansionaadi elanikud saarel, naudivad taevast ja merd ning mõtlevad möödunud aegadele. Või püüavad kala. Tegelikult on nende järelejäänud eluaeg küllaltki lühike."

"Kas on juhtunud ka nii, et 60-aastane vabatahtlikult pansionaati ei tule, vaid põgeneb mingisse Universumi punkti?" küsib Niitväli.
,,300 00-line oli ja on kõrgeim aju. Samamoodi nagu nende hulgas ei ole kurjategijaid, pole keegi ka pansionaadist kõrvale hoidunud. Tegelikult on Jumalplaneedil ka sellele mõeldud. Kui kunagi peaks tekkima taoline situatsioon, et mõni 60-aastane pansionaati ei tule, toob selleks rajatud kosmoseteenistus ta ikkagi sinna. Põgeniku asukohta tehakse Jumalplaneedil kindlaks nii, et mingit võimalust põgenemiseks tal pole: nii nagu Deefa politseil on kiireimad liiklusvahendid, on ka Universumi Kosmoseteenistusel kiireimad lennuaparaadid."
"Kas põgeniku suhtes rakendatakse ka mingeid sanktsioone? Peavad nemad ka midagi leiutama, nagu baasis olevad vangid?!' uurib Lülenkraft.
"Küsimusele on raske vastata, kuna niisugust situatsiooni pole siiamaani olnud. Üldiselt ei rakendata midagi."

Peale Kapteni juttu on telemehed veidi aega vait ning jäävad kuuldu üle mõtlema. Lõpuks võtab Niitväli end kokku: "Meil on tekkinud tohutu hulk küsimusi. Kas saaksime neile vastused?"
"Loomulikult, ainult küsimused olgu ühekaupa," tuletab Kapten meelde.
"Miks on see teie baas just siia maakohta ehitatud?" alustab Niitväli. 
"Hakkame peale vast sellest, et väga väike osa temast on ehitatud. Ülejäänu on siia toimetatud süsteem – kui tervik maakoore sees, mis ühel ilusal hetkel võib käivitada mootorid ja siit planeedilt ära lennata, kuigi me seda vabatahtlikult kunagi ei teeks. Järgi jääks siis tohutu auk, sest meie baasi pikkus on diagonaalis ligi 50 km ja sügavaim punkt asub umbes 2-3 km maa-all.

Kui baas mõnikümmend tuhat aastat tagasi rajati, polnud siin Maal peale rikkaliku floora ja väheldase fauna mitte midagi. Kuid tuginedes kosmoseajaloost tuntud faktidele, rajasime baasi siiski maa alla, et oleksime kaitstud hilisemate ohtude eest ning aeg näitas, et tegutsesime õigesti.

Tookord asus 75% meie baasist vee all, 20% maa all ja ainult 5% maa peal. Arvestasime sellega, et kui peaksime kunagi lahkuma, siis start veest pole nii raske ja ohtlik kui maa pealt. Elu läks aga vastupidiselt meie uuringutele: veepind ei suurenenud, nagu võis oletada, vaid vähenes. Nüüd on meie baasist 90 % maa all ja 10 % vee all, kusjuures allveelaevade väljasõidukoridori oleme juba kaks korda pikendanud. Seoses teie tsivilisatsiooni vägivalda kalduva arenguga olime sunnitud ka selle 5% Maa pealt ära viima. Võib-olla tuleb kunagi aeg, kus me saame jälle avalikult Maa peal tegutseda, kuid lähitulevikus peame jääma siia alla. Küsige!"

"Kas inimkond pole teid avastanud?"

"Kaudseid andmeid meist inimestel on, kuid otseselt pole meid keegi näinud peale nende, kes siin all käinud on. Viimasel sajandil on seesuguseid kümmekond olnud ning nemad ei tõesta veel meie olemasolu. Kuna me siia üle kahe korraga ei võta, peetakse ülal maailmas neid siinkäinuid lihtsalt poollollakateks. Keegi neid ju ei usu. Korra hakkasid inimesed siin kaevama, aga meie tehnika juures on nende petmine lapsemäng. Nad ei leidnudki midagi peale vee, mida nad august välja pumbata ei jõudnud, sest me andsime seda kogu aeg alt juurde. Lõpuks vajus nende tehnika veest läbiimbunud pinnasesse ja neil oli üldse suur tegu, et sealt tervelt pääseda. Kaevamine lõpetati, auk aeti kinni ning keegi pole seda kohta enam puutunud"
"Kui kaua aega sellest möödas on?"
"Kümme Maa-aastat."

"Kas sellel robot-naisel tundeid ka on," ei anna see küsimus Niitväljale ikka veel rahu.
"Intiimtundeid mitte," muigab Kapten.
"Kuidas ta reageerib, kui talle läheneda?"
"Oleneb sellest, millises mõttes. Kogemata võid sa ju talle ka otsa joosta. Intiimsuhetes ta sind kaugele ei lase."
"Millega ta takistab, kui ma tahaksin teda näiteks vägistada?" muutub Valdur robustseks. "On tal suur jõud või midagi muud?"
"Tal on omajagu jõudu, kavalust ja osavust sind eemale peletada, ning lisaks on tal infralaser, enesekaitseks. Kas see rahuldab?"

"Kes seda baasi siin juhivad?" küsib Lülenkraft.
"Põhiliselt kolm meest – mina, kapten Berna ja kapten Hait, kes praegu viibib uuringutel Atlandi ookeanis."
"Kas rohkem 300 000-lisi siin pole?"
"On ikka. Arvuline koosseis on N + 1 tehnilist robotit, 4000 inimrobotit, 300 tavalist deefalast ja 40 300 000-list deefalast, kes enamasti viibivad kusagil kosmoses."
"Kas teie ei liigugi siis maailmaruumis ringi?"
"Küll, kuid vähemalt kaks 300 000-list peavad korraga siin baasis olema."

"Kuidas elavad vangid?" elustub jälle Valdur.
"Samamoodi nagu meiegi. Elavad samasugustes ruumides, kus ööbisite teie. Üldiselt kõik elavad ühesugustes tingimustes. Klasse ja sellest tulenevat vahet meil ei ole."

"Milline on Deefa suurim tehniline saavutus?"
"60 300 000-list püüdsid sooritada väljalendu meie Universumist, kuid tehnilise vea tõttu hukkusid."
"Aga 300 000-line ei pidanud ju hukkuma?" tõstab Niitväli küsimuse.
"300 000-line on kaitstud meie Universumis, kus Jumalplaneedi energiakiired toidavad teda katvat elukilet. Väljaspool meie Universumit need kiired enam ei toimi ning elukile tervik hakkab energia puudusel lagunema. Need 60 sattusidki taolisse situatsiooni. Elukile lagunes, laev süttis ülivõimsuses ning mehed hukkusid. Tavadeefalastega ei juhtu enam midagi, nemad on jäädavalt kadunud.
Selles ekspeditsioonis oli peale deefalaste veel 18 teadlast Marsilt, 2 Maalt, ligi 20 Errelt ning mõned veel Teselt. Meeskonna hulgas oli ka kaks inabrectali ning kaks 300 00-list olendit Teselt. Seal ei ole enam inimesi, vaid olendid, üsna sõbralikud. Kokku sai Universum kaotuse 62 eliidi poolt. Kaks põlvkonda lunastavad need 300 000-lised oma pattu, mis seisnes selles, et nad astusid välja seaduste vastu ja hülgasid oma kodu-universumi, otsides uusi maailmu. Peale kahe põlvkonna pikkust karistusaega saadetakse Jumalplaneedilt halastus ja need karistuse kandnud saavad taas 300 000 valgusaastase eluea, elukile ja mõistuse, ilma et nad vahepeal peaksid uuesti Jumalplaneedile lendama."

"Kas inimesel, deefalasel on saatus?" uurib Boriss.
"Igal olendil on saatus ette määratud, see algab tema sünnist ja lõpeb surmaga."
"Kas inimene saab ise oma saatust muuta?"
"Ei. Saatusest on üle ainult 300 000-lised, kellel on kõrgem aju, nemad otsustavad siin Universumis oma saatuse üle ise."
"Kas 300 000-line võib aidata mõnel vähem arenenud tsivilisatsioonil oma arengut kiirendada?"
"Ei. Jumalplaneedilt võidakse seda 300 000-list sel juhul karistada põlvkonnapikkuse tsiviileluga mingil planeedil."
"Ja peale seda saab 300 000-liseks tagasi?"
"Jah. Loomulikult!"

"Kas Deefa naised on ilusad?" pärib Valdur.
"Nagu Maal ja Marsil. On piltilusaid, ent on ka teistsuguseid. Kes ühele ilus, võib teisele inetu tunduda ja vastupidi."

"Kas siit baasist midagi Maale kaasa võtta tohib?" uurib Valdur.
"Ühtegi asja, mis on seotud Deefa ja baasiga, ei või. Banaane võite võtta nii palju kui jõuate!"

"Kas deefalane abiellub?" on Valduri järjekordne küsimus.
"Lihtdeefalane jah. 300 000-lisel on abielu, kihlus või midagi sarnast keelatud. Samuti ei käi 300 000-line kirikus."

"Kas deefalased ujuvad veekogudes?"
"Loomulikult. Inimene ei oska ju õhus või kuival maal ujuda, ta ujub ikka vees."

"Ehk oleks Maa tööstus otstarbekas viia Maa kaaslasele Kuule, nagu see on Deefal?"
"Ei. Esiteks, Kuule kõikide Maa riikide tehased ei mahuks, see tekitaks jällegi vaenu. Teiseks, jätke enesele hoolega meelde: KUUL ASUB MAA JUHTIMISKESKUS!!! Rohkem, mu härrad, me Kuud ei puuduta."

"Öelge kas USA kosmosetehnika küüniks praegu planeetidevaheliste lendude tasemele?"
"Ma arvan, et praegu mitte. Kui teie planeedi helged ajud end ühendaksid, siis võib-olla küll."
"Kas olete kursis Ameerika kosmoselaeva "Challenger" katastroofiga. Kas selle põhjustas tehniline rike laeva kiirendis?" küsib Lülenkraft vahele.
"USA õhujõududes ollakse vist praegugi veel arvamusel, et tehnorike hukutas laeva. Tegelikult oli laeval salajane lennuülesanne. Selle täitmise eesmärgil lendas "Challenger" Kuulaevade lennutrajektooris. 50-ndal lennusekundil Kuult saadetud hoiatussignaalile ("kiiresti kurssi muuta") ei suutnud laev reageerida ning Kuult väljalastud videolasermürsk lõhkus kosmosesüstiku 74-ndal lennusekundil."

"Kas Deefal ja Kuul on omavahel mingi ühendus?"
"Ei mingisugust, samuti puudub meil igasugune kontakt Märjamaa-Haimre baasi ning teiste Maal asuvate baasidega."

"Kui vana on teie kosmoseauto?" uurib Valdur.
"131-aastane. Deefal on nii, et oma aja täiselanud tehnika läheb lammutamisele samal päeval, kui ekspluateerimisaeg lõpeb, ja isegi siis, kui ta on väga heas korras. Sellega hoiame ära suuri katastroofe. Teie riigis on jällegi nii, et ühe lennukiga lennatakse niikaua, kuni ta alla kukub või muidu ära laguneb. Maa inimeste eludel puudub väärtus.
Härrased, hakkame liikuma, muidu jääme ajahätta, meil on veel palju käia."

Mehed jõuavadki väikesesse ruumi, mis on täiesti valge. Laes ripub 4 klaaskupliga valgustit, kahel seinal on tuttavad infraekraanid, laudadel on kokku 8 arvutit, lisaks kõiksuguseid pulte ja aparaate. Seintel ripuvad elektron- ja mehhaanilised tablood. Kõigele lisaks on ühel laual 4 täiesti maise päritoluga telefoni, neist üks klahvidega, kaks ketastega, ja neljas ilma klahvide ja kettata – tüüpiline juhtide telefon.

"See on meil baasi kaitsekeskus," selgitab Kapten, "siin on alaline valve öösel ja päeval, talvel ja suvel. Laes asub infrasignaalblokk. Kui baasi maa-alal või selle lähimas ümbruses midagi aktiivset toimuma hakkab, annab blokk siia signaali. Samas blokis näidatakse kätte ruut, millises midagi tehakse. Baasi laepealne on jagatud blokil 60 000 ruuduks, seega on ruudud suhteliselt väikesed ning me saame kiiresti täpse info. Kaitsekeskus lülitab sisse vaatlussilmad ning meile avaneb värviline pilt kohapeal toimuvast. Kui juhtub midagi meile vaenulikku, võtame vastavad abinõud kasutusele ja üleval jääb "see midagi" toimuma ning toimub senikaua, kuni nad ise ära tüdinevad."

"Öelge, palun, mis siis saab, kui hakata Maa peal kaevama ning vett ära pumpama, teie aga siin all vastuabinõusid ei rakendaks?"
"Me kasutame alati oma kaitsemehhanisme. Sellest sõltub meie elu siin. Kui me seda ei teeks – mida küll kunagi ei juhtu -, siis ligikaudu 100-150 meetri sügavusel tuleb vastu kõva sein, millest te mingi moega enam läbi ei pääse."
"Monoliitlaser?"
"Ei. Kahe meetri paksune kaitsekileplaat."
"Ja selle all?" 
"Siis tuleb lagi ja lae all kõik, mida te siin näete."
"Te ütlete, et siin asub alaline valve?" uurib Lülenkraft. "Aga kui me sisse tulime, siis polnud siin kedagi ega ole ka praegu. Milles on asi?"

Kapten läheb tagumise tühja seina juurde ning puudutab seda käega: avaneb uks, mis viib teise ruumi. Kapten astub sinna ning annab telemeestele märku järgnemiseks.

Ruum on avar, heleroheliste seinte ja põranda ning kollase laega. Üks asi, mis telemehed tummaks võtab, on ukse vastasseinas asuv aken. Sealt langeb ruumi erekollast päikesevalgust.

"See tuba asub siis maa peal?" kogeleb Lülenkraft.

Ruumis on 3 meest, kes mängivad mingit mängu. Kapteni sisenedes tõusevad kõik korraga püsti ning nagu ühest suust kõlab tervitus. Kapten viipab neile käega ning pöördub Lülenkrafti poole:
"Ei, armas Lülenkraft. Ka see tuba asub maa all. Päike on imitatsioon. See on kunstvalgus, prožektor."

Sisse astudes märkab Valdur, et tagumine tuba on ristkülikukujuline, ukse kõrval pikal seinal on mingi tohutu suur kaart, millel vilgub tuhandeid rohelisi lambikesi. Meeste ruumi astudes muutub sein kohe pimedaks, jäävad ainult tuhmid rohelised täpid, kuid Niitvälja terav reporterisilm eristab sekundi murdosa vältel teravaid piirjooni sellel kaardil. Ta oletab, et see võis olla kosmosebaasi plaan oma 60 000 ruuduga, ja vilkuv roheline tuli näitas, et kõik on korras.

Kauemaks sellesse tuppa ei jääda. Mehed väljuvad ning uks sulgub automaatselt. Ka eestoast lahkutakse kohe. Mööda koridori minnakse edasi kümmekond meetrit ning astutakse siis kosmosebaasi nelinurksesse lifti. Siin asub pult koos telefoniga, lisaks 8 mugavat istet, ventilaatorid ning magusa mineraalvee automaat. Uksed sulguvad, ventilaatorid käivituvad ning lift hakkab laskuma.

"Istuge, härrased, muidu väsite ära!" alustab Kapten. "Meil on 10-15 minutit sõitu. Kui teie organismis peale seda laskumist mingeid häireid ei teki, tuleme pärast kiirliftiga üles. See võtab aega veidi üle viie minuti."
"Kuhu põrgusse me siis nüüd sõidame?" tunneb Lülenkraft ärevalt huvi.
"Mitte põrgusse, seda siin pole, vaid kosmoselaeva maandumisšahti."
"Kosmoselaeva maandumisšaht! Huvitav!"

"Öelge, palun, kas põrgu on tegelikult olemas või mitte?" uurib omakorda Valdur.
"Ei. Põrgut pole. Kuid Universumi kurjategijate, samuti enesetapjate hinged elavad järgmise elu peale surma osaliselt denentraliseerituna loomades, lindudes, kalades ja roomajates. Võrreldes tsiviliseeritud olendiga toob taoline elu endaga kaasa tohutuid piinu ja juba see on paras põrgu."

"Kas 300 000-lise hing võib peale surma minna looma kehasse?" küsib Lülenkraft, kuid saab ka ise kohe aru, et küsis rumalasti.
Kapten ei vasta midagi, vaid vaatab vaikides Lülenkraftile sügavalt silma. Mehel on nii piinlik, et ei oska enam kuidagi olla.

Õnneks lift seiskub, uksed avanevad ning mehed asuvad tohutu pikas koridoris, mille teist otsa pole nähagi. Liftišahti kõrval seisab lahtine neljaistmeline tundmatut päritolu sportauto, millel puuduvad uksed. Kuna auto on madal, ronivad mehed hõlpsasti masinasse ning kummide kiunuva vingumise saatel sööstab see kohalt. Peagi koridor lõpeb ning telemehed leiavad end laialt magistraalilt, kus võiks korraga kõrvuti sõita kümmekond masinat. Peale mõnekümnesekundilist kihutamist peatab Kapten auto, sest ees on raudtee: üks paar heledaid, peaaegu läbipaistvaid kitsaid relsse.

"Kas kosmosebaasis sõidavad ka rongid?" on Lülenkraft üllatunud.
"Metroo," vastab Kapten naeratades.
"Tegelikult on see muidugi rongitee, raudtee on ta maalaste mõistes, sest relsid on teil rauast. Meie omad on aga kaitsekilest. Need on tugevamad, samas elastsemad ning mis peamine: nad ei kulu ega purune. Tee ühendab kosmoselaeva lossimisplatvormi ning meie baasi ladusid. Kahe objekti vahemaa on 12 kilomeetrit."

Kapten vajutab gaasi ning sõit jätkub. Peagi jõutakse avarale väljakule, mille ääres Kapten peatab auto ning mehed ronivad välja.
Silmaga mõõtes on väljak vähemalt paar kilomeetrit pikk ning kilomeeter lai. Kapten osutab käega üles. Telemehed vaatavad näidatud suunas. Sellest vaatest hakkab Lülenkraftil pea ringi käima ja et mitte komistada, on ta sunnitud autolt tuge otsima.

"Teeme nii, et mina räägin, pärast teie küsite," lausub Kapten.
"Selles ruumis me kaua viibida ei saa. Nagu te aru saate, on tegemist kohaga, kuhu maandub kosmoselaev. Õieti maandub siin Deefa kosmoselaeva "Gerald 2" abilaev. Kunagi üsna hiljuti, veel mõnisada aastat tagasi, maandus "Gerald 2" ise siia alla, kuid teie rahvas ehitas sinna küla. Kuna meile oli vastumeelt sadade inimeste hukkumine, siis tõime maandumisšahti siia üle. Kuna aga uus ala oli tunduvalt väiksem, ei saanud emalaev siia tulla ja selle asemel käib nüüd abilaev."

Pinnases on võimsad tornid, kõrgusega paar meetrit.
"Nende pukkide otse laev maandubki," selgitab Kapten, astub siis seina juurde ning kutsub lifti.

Umbes kolme minuti pärast lift seiskub ja välja astudes leiavad mehed end kõrge läbipaistva barjääriga piiratud vaateplatvormilt – mehed seisavad sama maandumisšahti kõige ülemisel korrusel peaaegu lae all. All olevat inimest siit näha ei ole ja auto, millega mehed šahti sõitsid, paistab pisikese täpikesena Kümmekond minutit laseb Kapten meestel vaatepilti nautida, siis kutsub nad endaga kaasa. Platvormilt välja viiva ukse taga seisab samasugune sportauto kui eelminegi, ainult teist värvi. Sõit kestab kümmekond minutit, seejärel auto peatub ning läbi avatud ukse jõuavad telemehed tagasi sammasvõlvide, kamina ning tehisjärvega saali, kuhu on kaetud lõunalaud. Sama on ka toitude järjekord, kuid menüü on muutunud.

Kosmosebaasi söök pakub telemeestele seekord ainult maiseid sööke. Telemehi teenindab jälle Valduri lemmikdaam. Pärast lõunat suunduvad mehed koos Kapteniga baari ning basseiniga sisustatud ruumi, mille seinal juba soojeneb suur infraekraan. Toa keskel on laud ning selle ees poolkaares 5 tooli. Laual on suure ekraaniga arvuti. Mehed istuvad. Peale hetkelist vaikust alustab Kapten:
"Meil on aega veel mõni tund. Algul näitan ma Deefa mõningaid saavutusi, seejärel toimub küsimustele vastamine."

Mõne aja pärast ta jätkab:
"Ekraanil näete praegu autot. Maalasele esmapilgul täiesti tavaline sõiduriist – 7 meetrit pikk, 2,5 lai ning salongi pikkus 5,5 meetrit. Nina ulatub ette ühe meetri pikkuselt, tagaosa pool meetrit. Neljaukseline, kaheksakohaline. See on ehitatud kümmekond aastat tagasi. Nimeks on tal airoauto, sõidab õhus, maal, vees ja vee all, seejuures on ta suuteline liikuma mööda ookeanipõhja 13 000 meetri sügavuses. Viimase 30 aasta jooksul on välja töötatud lühikeste tuuletiibadega lennuk, mis liigub mööda monoliitlaserteed. Teega ühendab teda samast monoliitlaserist jalg. Lennuki maksimaalkiirus on 21 000 km tunnis, kuid sees istudes seda tohutut kiirust ei taju. Ekskursioonilennuk – terve kere on läbipaistvast kaitsekilematerjalist. Jõuallikaks on 2 reaktiivmootorit, millest sõidul kasutatakse ainult ühte. Lennuk on suuteline õhus seisma.

40 – aastat tagasi konstrueeriti ja ehitati valmis üksainus superlennuk. See on 430 m pikk ja 21-korruseline. Võib maksimaalselt peale võtta 18 000 reisijat. Lennukis on kaks sauna, suur 20 m pikkune ja 6 m laiune bassein, 3 restorani, 8 baari, magamiskohti kuni 7000 reisijale. Kuna lennuk ei olnud suuteline väljuma kosmosesse, siis Deefal ta rakendust ei leidnud – juba sellepärast, et taolise õhuhiiglase õhkutõstmiseks on vaja 14 reaktiivmootorit. Lennuk on teinud vaid 2 õhureisi ning praegu kasutatakse teda hotellina Tefi aerojaamas. Viimane propellermootoritega lennuk Deefal lammutati üle 8000 aasta tagasi.

Deefa tsiviilelanikele isiklik sõiduauto ei sümpatiseeri.
Nüüd näete ekraanil tüüpilist uuendatud jalgratast: mõned on kolme-, teised neljarattalised. Kerge ja kiire ülekandega sõiduriistad. Pedaale saab tellida vastavalt soovile ... "

Ja edasi jätkab Kapten üsnagi detailset Deefa sõiduvahendite, autode, tehnohoolduse, televiisorite ja kellade kirjeldamist. Lõpuks ta ütleb: "Nüüd on teie kord küsida seda, mis teid veel huvitab!"

"Kas deefalane spordib, kas ta tegeleb enda füüsilise arendamisega, ja kui, siis millega?" alustab Lülenkraft.
"Loomulikult ujumine, siis odatäpsusvise. Kes kõige kaugemalt kõige täpsemini tabada suudab. Sellest pole te kuulnudki, sest teil heidetakse oda vaid kauguse peale. Korvpall..."
"Kas kosmosebaas võtab spordivõistlustest osa?"
"Enamjaolt kindlasti, eriti viimastest tehnilistest võistlustest. Kõige suuremad konkurendid meile on Tefi "Elitors" supersõidukite ehitajad ja konstrueerijad."
"Kas kosmosebaas võidab neid alati?"
"Sugugi mitte."

"Milline elu on Marsil?"
"Sõitke sinna ise vaatama! Ostke Liidult lennuk TU-144, ehitage veidi ümber ning saate suurepärase laeva Maa ja Marsi vahel lendamiseks."

"Kas Deefal on linde?" võtab küsimise korral üle Lülenkraft.
"Loomulikult. Linnud on seal, kus on nende koht: merelinnud veekogudel, metsalinnud metsas, paar üksikut linnuliiki elab ka linnades."
"Kas teil loomaaedasid on?"
"Ei, loomad elavad looduses. Kiskjad spetsiaalsetel kaitsealadel, ülejäänud metsas. Deefalased neid ei puutu, nemad deefalasi ka mitte. Meil ei tapeta. Samuti ei püüta meil kalu, millal parasjagu pähe tuleb. Teil on poed kala täis, kuid ometigi on inimesi, kes lihtsalt hasardist kalu veest välja tõmbavad. Ma rõhutasin juba varem: elul Deefal on hind."

"Kas te kaevandate siin midagi?"
"Ei."
"Kust te saate oma planeedi jaoks rauda?"
"Ostame. Ostame ausal teel puhta kulla ja vääriskivide eest ja seda on meil palju."
"Kust tuleb nii suur hulk maiseid autosid?"
"Ausal teel ostetud."
"Miks oli ühes ruumis selline relvaarsenal?"
"Huvitav on jälgida, kui kaugele Maa inimene selles valdkonnas minna suudab. Samas uurime seda relvastust ja lahendame oma kaitseprobleeme. Need on lapse mänguasjad meie kaitserelvade kõrval."
"Nagu me aru saime, siis Deefal massihävitusrelvi ei ole?"
"Saite peaaegu õigesti aru. Massihävitusrelv on Deefal siiski olemas, sest ainult headuse ja tehnilise kaitsega kosmoses rahu tagada pole võimalik. Peab olema midagi, mida vaenulikult meelestatud ründaja respekteeriks, vaid siis on võimalik turvaliselt elada.
Meil on valmimas uus kaitserelv. See on ümmarguse kujuga ning ühe käega käsitsetav. Võimsusaste seevastu on ligikaudu 80 000 masstonni. See pallikene suudab esialgsetel andmetel 500 km raadiuses hävitada kogu eluta looduse. Elus loodus – inimesed, loomad, linnud, puud, põõsad, veekogud oma asukatega, putukad – jäävad aga puutumata. Täielikult hävivad tehnilised vahendid ja elamud, ühesõnaga kõik, mis pole seotud elusaga. Ökoloogilist kahju seejuures ei ole, kiiritust samuti mitte."

"Kas te tundmatutel planeetidel või tuntud planeetide tundmatutes kohtades olete käinud?"
"Ikka, tuhandeid kordi."
"Millises varustuses te sinna suundute?"
"Vööl võsamõõk ja infralaserpüstol, peletamaks eemale ligitükkivaid olendeid, kui neid on, ning kaheraudne laserpüss kiskjate ja röövloomade vastu ning muu varustus."
"Kas Deefal tegeldakse poliitikaga?"
"Vähe, tuhandeid kordi vähem kui Maal."

"Kus asus vana kosmoselaeva maandumisšaht ja mis seal praegu on?" uurib Niitväli.
"Vana asus praeguse Merivälja küla ning endise Kirovi-kolhoosi maade all. Praegu asuvad seal baasi relvaarsenal ja laod, mõned eluruumid, toorainebaas ning osa vanglast."
"Kunagi ammu oli see ala ju vee all?"
"Oli küll, aga maandumisšahti rajamisel loodi ka monoliitlaserkoridor, nii et vesi meid ei seganud."
"Miks pole abilaeva maandumiskohale veel midagi ehitatud? Kas sinna võidakse midagi ehitada ja mis saab siis edasi?"
"Lähemas minevikus oli see ala tühi. Esimesed majad või teie mõistes suvilad hakkasid kerkima umbes 30 aastat tagasi. Esialgne küla meie maandumiskoha ligidal valmis umbes 20 aasta eest. Siis asus šahti kohal karjamaa. Vaid ühe korra sai lehmakari tunda, mida tähendab laeva maandumine, kuid loomad ei oska seda ju inimestele seletada. Viimased suvilad ümbritsevad meid vaid 10-15 aastat. Kunagi taheti ka šahti vahetusse lähedusse maju ehitada, kuid siis sündis seal imelikke asju ning praegu kasutatakse seda ala heinamaana. See on aga kasulik nii teile kui ka meile."

"Meditsiini tase Deefal?" vahetab Boriss teemat.
"Kiired sõidukid, võimas arenenud tehnika. Aparaadid fikseerivad organismis kõige pisemad haiguskolded ja määravad ravi. Operatsioone juhivad praegu veel inimesed, sest aparaadid teeksid seda liiga täiuslikult. Inimest on alati võimalik aidata, kuni hing veel kehast lahkunud pole. Kord ühe reaktiivmootori katsetusel purunes ventilaatorpropelleri võll ja propeller lendas täispööretel ventilatsioonikanalist välja ning ühele konstruktorile pihta, lõikas tal ära vasaku käe õlast ning parema jala puusast, rebis lõhki parempoolse rinnakorvi, kaela ja vasaku jala reieosa. Kõht jäi imekombel terveks. Spetsiaalkliinikust, mis asub 29 km kaugusel, jõudis abi kohale kahe ja poole minutiga. Operatsioon võttis aega 3-4 tundi. Poole kuu pärast oli mees juba jalul ning kuu aja pärast võis endiselt töötada, kusjuures kõik organid funktsioneerisid suurepäraselt. Peale meie operatsioone ei jää kehale mingeid arme. Ka sellel mehel polnud kehal ühtegi jälge juhtunust."
"Võimatu!" teeb Lülenkraft järelduse.
"Teie jaoks praegu kindlasti võimatu. Teil saabub abi õnnetuspaika tihti siis, kui võiks tellida juba surnuauto. Keskpäevaste liiklusummikutega polegi teie kiirabil võimalik õigeks ajaks jõuda. Kunagi oli aeg, kui Deefalgi polnud kiirabile, politseile ja tuletõrjujatele spetsiaalradu. Hiljem rajati erimasinatele oma sõidurajad, need hakkasid liikuma hoopis teisel tasandil asuvatel teedel. Praegu on eriabi varustatud õhulaevadega. Need on vaiksed, kuid hästi kiire ja hea manööverdamisvõimega elektrilennukid. Pange pead tööle, kuidas Maal kas või abi saabumise aega lühendada saaks. Deefal näiteks asuvad kõik elektrivoolu-, telefoni- ja muud kaablid maa all, teil on aga kogu õhk traadijuppe täis."
"Kas kosmosebaasis on ka erimeditsiinigrupp?" 
"Erigruppi otseselt ei ole, kuid abibrigaad on, ning ka iga 300 000-line suudab opereerida."

"Kas meil Lülenkraftiga oleks võimalik Deefale pääseda?"
"Loomulikult. Ehitage laev ja lennake, kuhu iganes soovite! Kuid nagu tänavalgi on ka kosmoses omad lennureeglid ning neid kontrollib kosmosepolitsei, kes lendab teie mõistes taldrikutega ehk UFO-dega. Härrased, meie koosviibimise aeg hakkab lõppema. Meil on vaja käia veel paaris kohas midagi vaatamas, enne kui te siit päriselt lahkute."

Kapten tõuseb, mehed järgivad tema eeskuju ning kogu seltskond astub koridori ning sealt lifti.
Ruum, kuhu nad nüüd jõuavad, kujutab endast spordisaali suurust tuba, milles pole ühtegi mööblieset, kuid keskel seisab ratastele ja pukkidele toetatud vagunitaoline ese, laiuselt ja pikkuselt tavalise raudteevaguni suurune aga lühem, umbes 10 meetrit. See on akende ja usteta ning väljastpoolt mingi helkiva materjaliga kaetud. Ka selle ruumi seinas on roheliselt kumav infraekraan, mis Lülenkraftile sugugi rahu ei anna: 
"Kas need ekraanid töötavad kogu aeg?"
"Vaadake, neid ekraane saab kasutada kohe pärast sisselülitamist, kuid et me ei ole veel eriti kõrgelt arenenud tehnikaga tsivilisatsioon," siinkohal Kapten muigab, "on hea, kui nad minut aega enne programmeerimist saaksid soojeneda, siis on värvid teravamad. Kui me ühest toast väljume, tean ma täpselt, kuhu ruumi me edasi suundume, ning vastavalt sellele lülitan vajaliku ruumi infraekraani sisse juba eelmisest toast."
"Ja mis furgoon see on?" uudishimutseb Niitväli.
"See furgoon on kiirautotööstus," jutustab Kapten. "Selline miniatuurne tehas on valmistatud Deefa ja Marsi koostööna. Sellega on võimalik paari tunni jooksul valmis ehitada sõiduauto. Demonstreerima ma seda ei hakka, kuid vaatame videolt, kuidas see toimib. Sellest furgoonist siin on väljunud oma paarsada sõiduautot. Peale selle on meil veel suuri vaguntehaseid veoautode ja autobusside valmistamiseks. Kas härrastel on küsimusi?"
"Ei oska midagi küsidagi," ohkab Niitväli.

"Lähme siis edasi!" sõnab Kapten ning mehed jõuavad mõne aja möödudes tagasi raale täis kosmosebaasi juhtimisruumi.
"Nüüd näitan teile meie viimast leiutist," lausub Kapten ning avab seinakapi ja võtab sealt kaks klaaseset, millest ühe jällegi kas kogemata või meelega maha pillab. See kukub vastu kivipõrandat, põrkab üles, hüpleb veidi ja jääb siis põrandale. Kapten kummardub, võtab eseme üles ning annab kummalegi telemehele ühe.
"Kas mälestuseks?" küsib Niitväli.
"Vaatamiseks. Nagu näete, sarnaneb ta välimuselt elektripirniga, kuid tagaosas ei ole tavalist keeret. Selle asemel on kaks väljaulatuvat rõngast, millest ülemine on suurem ning rõngaste vahel on väljaulatuvad punktid. Põrutuskindla klaaskupli tipus on ovaalne muna. Klaasi all on korrapärane kuusnurkne südamik."
"Milleks seda kasutatakse?" uurib Valdur.
"Voolupirn, lihtne voolupirn," muigab Kapten. "Tegelikult on see pimestuskiir, meie kutsume teda mustaks lambiks."
Kapten võtab seinakapist tavalise, ehkki natuke isemoodi kujuga kuplita taskulambi ning asetab selle lauale. Ka lambi voolupistik on omapärase kujuga. Kuigi ruum, kus telemehed istuvad, on hästi valgustatud, lülitab Kapten valgusallikaid juurde. Valgus muutub nii eredaks, et silmadel hakkab valus. Kapten asetab musta pirni pesasse ning lülitab lambi vooluringi. Tuppa tekib pilkane pimedus. Siginenud vaikuses on kuulda vaid telemeeste rasket hingamist ning Kapteni tasast summutatud naerukihinat. Siis tõmbab ta lambipesa vooluringist välja ja ruum täitub taas ereda valgusega.

Kapten demonstreerib seda musta valgust veel paar korda ja küsib:
"Millal teie, härrased, nii kaugele jõuate?"
"Ei jõuagi vist," vastab Niitväli kurvalt.
"Jõuate, kui vaid tahate jõuda," lisab Kapten. "Tahte abil võib ületada selle, mis näib võimatuna. Tuleb ainult elu veidikegi ümber korraldada, pöörata pilgud tulevikku ning pürgida tähtede poole. Tuleb võtta eeskuju kõigist neist lendavatest objektidest ja püüda selle poole, et luua nendega kontakt, aga mitte esmakohtumisel nende suhtes vaenulikkust üles näidata ja tuld avada. Kümmekond aastat tagasi tulistasid Ameerika õhujõud alla Deefa transpordikosmoselaeva "Gerald 3", mis tehnilise rikke tagajärjel üritas maanduda. Nüüd lebab see Atlandi ookeani põhjas. Õnneks on sellel kohal palju savi ja muda, nii et laev on peaaegu täielikult selle alla kadunud."
"Kas teda üles tõsta ei annaks?" uurib Valdur.
"Põhimõtteliselt küll, aga kes tõstab? Teie? Ameeriklased? Kes?"
"Deefalased," otsustab Lillenkraft.
"Et ka meid puruks lastaks? Tegelikult on seda muidugi võimatu teha."

"Mis sai lenduritest?" pärib Niitväli
"Osa hukkus raketi plahvatusel laeva lüüsis. Kui kere on vigastatud, siis ei pea ta enam vett ja sealt kaob peagi hapnik. Nii et nad kas lämbusid või uppusid. Kui keegi neist pääses, oleks ta kindlasti meiega ühendust võtnud. Seda aga tehtud ei ole."

"Kuhu laev lendas? Kas siia?" küsib Valdur.
"Ei. Ta oleks pidanud jääma orbiidile, sest vajalikku kaupa meie puhkekodusse pidid toimetama väikesed kosmoselennukid. Arvatavasti juhtus pärast nende väljalendu midagi, et laev ise maanduma hakkas. Tabamuse sai ta USA kohal, ookeani kukkus aga Brasiilia ranniku lähedal.

Härrased, oli tore, kuid meil on aeg lahkuma hakata. Kuid enne tahan teile näidata veel ühte huvitavat kohta ning jutustada selle avastamislugu. Teie asjad on juba minu kosmoseautos, hakkame liikuma."

Teel autobokside juurde küsib Lülenkraft: 
"Kahe päeva jooksul nägime siin 17 ruumi ja arvukalt koridore. Kas tohib teada, kui palju siin üldse ruume on?"
"Sellele ei oska isegi mina täpset vastust anda. Koos koridoridega 800-1000. Osa neist on niisugused saalid, kuhu mahuks paarsada väikest tuba."

Lõpuks on mehed auto juures, istuvad sisse ning vaatavad veel kord tagasi kosmoselennubaasi keskosa poole. Kui kõik on korras, hakkab auto vaikselt sõitma. Bokside juurest liigutakse eesruumi. Sealt edasi aga ümbritseb autot pimedus.

"Jälle kihutame pilkases pimeduses!" toriseb Lülenkraft.
"Vist mitte," vastab Kapten. "Praegu sõidame ühe huvitava koha juurde maapinnal, kuhu on igaühel võimalik sisse pääseda. Kuna aga seda tehtud pole, siis järelikult keegi seda kohta ei tea ning me ei soovigi, et see nüüd teatavaks saaks. Me sõidame Maa peal, praegu paistab veel päike, aga varsti ta loojub ... "
"Huvitav, miks meie siis midagi ei näe?" arutleb Valdur.
"Sellepärast, et autos põleb must pirn," vastab Kapten resoluutselt.

Järsku auto peatub, must pirn kustub ning mehed leiavad end õhtusest metsast. Läbi puude on näha loojuvat päikest.
"Lähme välja!" lausub Kapten.
"Ega see jällegi mingi õppeplats ole?" küsib Lülenkraft murelikult.
Kapten hakkab naerma: "Ei. Me oleme juba ammu kosmosebaasist väljas, ehkki viibime tema läheduses."

Telemehed ronivad autost välja. Nad asuvad väikesel lagendikul, mis on kõrge rohuga kaetud. Kapten võtab taskust läikiva plaadikese ja torkab selle maasse. Siis võtab taskust püstoli, sihib plaadi serva ja vajutab päästikule. Püstolist väljub erekollane kiir, mis põrkub vastu plaati, murdub ning tõuseb üles, tõstes samal ajal tohutu kiviplaadi, mis kaalub vähemalt tonni. Kui plaat jõuab vertikaalasendisse, väljuvad selle seest toed. Plaadi all on trepp. Kapten võtab tagant ümara ja eest neljakandilise taskulambi ning hakkab mööda treppi alla minema. Telemehed järgnevad talle. Kui päevavalgus kaob, süttib automaatselt lamp. Taskulambi valguskiired valgustavad mitte ainult eest, vaid ka külgedelt. Trepp lõpeb ning järsku süttib elektrivalgus.
"Elekter on meie poolt," selgitab Kapten, "sest uurime seda ruumi."

Telemeeste pilkudele avaneb omapärane ruum, mille pikkus on 20, laius 15 ning kõrgus 4-5 meetrit. Keset ruumi on kaks sammast. Seinad, lagi ja sambad on laotud valgetest silikaattellistest. Ruumis on kamin, selle kõrval puupidemega ahjuroop, tuletangid ning kitsateraline mõõk. Vastasseinale on kunagi midagi kirjutatud, kuid seda pole enam võimalik välja lugeda. Musta värvi põrand on ühtlaselt valatud. Kamina kohal ripub vana purjelaeva puust rooliratas. Kaminasimsil on mingid kõdunenud puutükid ning pika varrega meremehepiip.
Trepi vastas on uks, selle küljes jäme massiivne metallratas.

"Vanasti olid pangaustel samasugused avajad," kommenteerib Lillenkraft.
"Selle mõttega ta siin vast ongi," vastab Kapten ning keerab ratast.
Kõrvulukustava roostekrigina saatel käib lõpuks hele kolksatus ning Kapten tõmbab koguka valatud vaheukse lahti. Sealt tuleb nähtavale umbes 4 meetri laiune ja terve seina pikkune platvorm, millest saab alguse ligikaudu kolme meetri sügavune ja paarikümne meetri pikkune kanal, mis lõpeb liivavalliga. Kanal on kuiv, tema põhjas lebab kaks paati. Üks on peaaegu täielikult kõdunenud puudest. Teine on metallist ning selle külgedes ja põhjas on suured roosteaugud, ninas aga vedeleb kokkupandud riidetükk. Mõlemad paadid on roostetanud ketiga platvormi külge kinnitatud.

"Vaadake härrased," alustab Kapten, "selle punkriga on üsna kummaline lugu. Esiteks asub see meie baasi taga. Selles kohas tõuseb maapind kergelt mäkke. Kuna siin on kanal ja paadilogud, siis pidi siit minema ka tee merre. Meie tulime ligi 20 000 aastat tagasi ning meie baas jäi osalt kaldale, see on meist ligi kilomeeter maa poole. Millal nemad siin olid, nii et kanali ots merre ulatus? See on huvitav."
"Järsku oli neil pikk kanal, aga teie lõhkusite oma baasiga selle ära?" arutleb Niitväli.
"Või olid siin jõed ja sood, mida mööda sai merre," täiendab Lülenkraft.
"Jõgesid ei olnud, küll aga väikesed rabajärvekesed, kuid need polnud omavahel ühendatud. Enne kui me siia asusime, uurisime maa-aluse läbi, kuid mingit kanalit ja ehitist me ei avastanud."
Kapten teeb lühikese pausi ja jätkab: "Arhitektuuri järgi võib oletada, et see siin on hiljuti ehitatud ning on maise päritoluga – silikaat, tsement, savi jne. Milleks on siin siis kanal, milleks need lagunenud paadid? Kõige huvitavam on see, et peale nende kahe kambri pole me rohkem midagi muud leidnud."
"Bassein. Mõni vana meremees ehitas, et mitte paadist ja veest puudust tunda, nii nagu teie baasiski on n + 1 basseini," lisab Lülenkraft.

Mehed uurivad veel hetke omapärast maa-alust ehitist ning lahkuvad siis. Kapten suleb kiviluugi laserpüstoliga, mehed istuvad autosse. Kapten süütab uuesti musta lambi ning auto hakkab liikuma. Kui pimedus lõpeb, seisab auto kitsal korralikul metsavaheteel. Kapteni märguandel väljuvad mehed autost ja võtavad ka oma asjad ühes.

"150 meetrit otse ning jõuate Leningradi – maanteele. Kohe tuleb Narva poolt suure kabiiniga veoauto, mis teid peale võtab ja Piritale viib, sest teie auto on seal. Mõelge vahel sellele, kus te viibisite. Ja veel üks asi, mehed – pidage meeles: kirikusse ärge oma jalga tõstke ning usuliste asjadega on parem üldse mitte tegemist teha. Hüvasti maalased!" noogutab Kapten pead ning istub oma musta sõidukisse. Auto hakkab liikuma. Mõne hetke pärast kerkib õhku nina, seejärel kogu kere ning meeletu hooga sööstab masin taevasse. Telemehed vaatavad talle senikaua järele, kuni ta silmist kaob, võtavad siis kotid ning hakkavad maantee poole astuma. Tee äärest võtab üks veoauto nad peale ning algab sõit Tallinna poole. Peagi kaovad veoauto tuled käänaku taha, tulevad siis veel korraks nähtavale ja lõpuks kaovad jäädavalt.


Lõpp

Tallinn-Muuga 1987