·

Mees ja tema naine reisisid loomaaeda. Nad leidsid ahvi, kes mängis kirglikult oma emase ahviga.

Naine ütles oma mehele: "Vaata, milline romantika."

Siis leidsid nad isalõvi ja emase lõvi teineteisest eraldatuna; emalõvi vaikis ja oli üksi oma nurgas, nagu poleks isalõvi olemaski.

Taas ütles naine oma mehele: "Kui kurb vaatepilt ilma armastuseta."

mees ütles siis oma naisele: "Viska emalõvi kiviga ja vaata."

Kui naine emalõvile kiviga viskas, hüppas isalõvi möirgades oma emalõvi kaitsma.

Nüüd tegid nad sama ahviga ja kui naine viskas emast ahvi kiviga; isane ahv jooksis ja hüppas puu otsa ning jättis oma emase kivi hirmus maha.

Nüüd ütles mees oma naisele: "Ärge laske end petta sellest, mida näete romantika ja armastusena, sageli on see väliselt petlik, mis peidab tühja südant; vastupidi on teisi, kes ei näita armastust, kuid nende süda on täis. siirast armastust ja hoolitsust".

Kahjuks on meil täna nii palju ahve ja nii vähe lõvisid."

 

  Üks väga vana legend ,mida on jutustatud põlvest põlve.Mina kuulsin seda oma vanaisa käest-väikese proloogina ütlen ,et lõpuosa asendasin tolleaegsed mõisted natuke tänapäevaste terminitega-sest mulle tundub,et see aeg lõpusündmustega saab siin olema!

                                                                 ******************

  Maren ja Mirlena seisid Otherose mäel.Kerge tuuleõhk lehvitas Marlena õhulist kleiti,soe päike paitas õrnalt nende päid,aga tegelikkus nende ümber ei tundunudki nii roosiline nagu esmalt paista võis.Naine surus end mehe vastu,hoides kätega õrnalt ümber tolle kaela.Neile oli alati meeldinud tulla ja kehastuda siin maapealses paradiisis,sest just siin oli ainulaadne võimalus tunda ja nautida seda ainulaadset tunnet-ARMASTUS.Mitte kusagil universiumi soppides polnud see võimalik ega asjata polnud maad kutsutud hellitavalt -armastuse koduks.

   Mõned ajaühikud tagasi oli kusagil kosmosesügavikest maapeale tulnud langenud ingel Sheidon,kes maapealse mõiste järgi oli tõeline kurjuse kehastus.Ta ärgitas rahvast üksteiset hävitama,nautides nautides sõdasid.Polnud ka ime magustoit mis teda elus hoidis oli inimolendites väljuv kurjuse ,viha ja hirmuenergia.Ta oli loonud siia paradiisi oma seadused,leides rahvaseast ustavad teenrid kes tema huve jälgisid ja õpetusi jagasid,rääkides karmast,hea ja halva tasakaalust ja kõigest sellisest.Eriliselt meeldis talle väide,et inimesed peavadki kogu aeg üha uuesti siia sündides saavutama mingeid eesmärke ,tekitades neis võltstunde nagu nii peaksi olema .Tegelikkuses polnud see hoopiski nii,aga et  sellest aru ei saadaks kustutas ta peale surma mälu,kiites inimest,et olid nii tubli ja pead jälle minema,oma nn järgmisele missioonile.

  Paradiisist maapeal oli saanud tõeline põrgu.Enamik esialgsetest rahvustest olid üksteist hävitanud hirmuäratavate massihävitusrelvadega ja allesjäänuid ja uusi tagasitulijaid kasvatas ta nüüd oma seaduste järgi.Vahel tekkiski mingi error mõnel isendil-aga selle suutis Sheidon alati eos likvideerida,praadides õnnetuid probleemide ja tagakiusamisega.

  Maren ja MIlrena teadsid,et kui nad juba siia on tulnud on võimalik,et ka neid ähvardab oht siia karmarattasse kinni jääda,aga ikkagi võimalus nautida armastust sellisel kujul nagu siin oli võimalik,kaalus kõik ohud ümber.

  Järsku läks taevas pilve,tuuleiilid hakkasid tolmu keerutama ja taevasse tekkis nagu tulekera mis hakkas maapinna poole laskuma.Maren tõmbas Mirlena tugevamini enda vastu,ta tundis kuidas naine hakkas kergelt värisema.Kui leegitsev pilv oli maapinnani jõudnud,tekkis kurjakuulutav vaikus,tolm hakkas kergelt hajuma.Nende ees seisis Sheidon kogu oma hiilguses,õigemini mis hiilgus,sest jumaluse tegelik välimus lühikokkuvõtvalt-see oli lihtsalt rõve ja kole.

  Siit ma siis teid leidsin,teadsin, et varem või hiljem saan ma  kätte ja teen teist oma kurjuse vangid.Ma kustutan selle viimase tundealge teil hingest,te ei saa iialgi enam siit vabaks,teatas jumalus kõmiseval ja krigiseval häälel.Mareni mõtted töötasid välgukiirusel,oli ju tema see kes lõpuni veenis kahtlevat Marenit siia tulema,ta tundis end vastutavat naise heaolu eest.Päästev idee tuli,ainuke oli loota et Sheidon õnge läheks.Ta pakkus kurjusele diili,mõelgu too välja mingi katsumus.Kui tuleme meie sellest võitjana välja,peab kurjus maapealt lahkuma kui aga läheb vastupidi-jäävad nemad igavesti kurjuse teenriteks siia.Lootus oli õhkõrn aga ega muud võimalust polnud.Sheidon läkski õnge,mõeldes natuke teatas ta.Aga olgu,mitte keegi ei saa minust jagu,isegi mitte Teie ,tulgu see armastus nii südamest kui tuleb.Ma lükkan nüüd teid oma karmarattasse ja ükskord te kehastute uuesti.Te saate olema eri hõimudest oma tavade ja kommetega ,te sünnite üksteisest piisavalt kaugel,samas nii lähedal.Saagu teil maapealses mõistes olema tosinajagu vanusevahet.Paar õlekõrt jätan ,aga selle numbrite keeles ja kui te uuesti siia sünnite ei pruugigi te sellest üleüldse midagi taibata.Ja kui te peaksitegi mingil imeväel üksteist leidma,siis ei piisa ainult sellest-viimase koodi jätan ma ainult ühele teist!

  Peale neid sõnu langes kõik suurde mürinasse ja kohinasse.Saabus pimedus.

  Vahepeal oli jõudnud aastasadu ajamerre voolata.Maren ja Mirlena olid taaskord maapeale kehastunud.Mingi seletamatu jõu või väe najal olid nad ka üksteist peaaegu leidnud.Marenil polnud Mirlena suhtes kahtlustki,kellega on tegu,sest ükskõik kui suur see mälupuhastus ka polnud,neid kauneid ja sügavaid silmi ehk hingepeegleid lihtsalt polnud võimalik unustada.Maapeal aga möllas kurjus,Sheidon pani inimesi üksteist hävitama ja tapma,tekitades oma ustavate jüngrite kaudu neile võltsreaalsust üllast eesmärgist.Seda kõike selleks ,et täita oma piiramatut isu nautides seda kaost,hävingut ja hirmu.

  Maren ei teadnud mida teha,sest viimane asi oli ilmselgelt Milrena teha.Isegi ükskord unenäos kohtus ta ühe vanamehega-kes talle ütles,-sa tead kuhu minna,koodi teab Milrena!Ei rohkemat.

  Ühel kaunil vaiksel kevadpäeval ärkas Maren kummalise tundega hinges.Mingi selline teistmoodi ärevus oli.Oli juba pealelõuna kui tema telefon tegi tuntud piiksu.Maren jõudis mõelda,huvitav kes mind jälle tahab,aga mingi ajendi nimel isegi avas telefoni.Sõnum oli Milrenalt-Mis teed? Saad tulla,tead küll kuhu.Kärsitusest värisevate näppudega jõudis mees trükkida, -juba tulen!Ja  Maren oligi autos ja suundus sihtkoha poole.Koht kuhu ta suundus oli selline suhtkoht mahajäetud paik.Kunagi erinevatel ajajärkudel olid sellel paigal olnud oma hiilgeajad,millest nüüd andsid natuke veel aimu üksikud varemed ja võsastunud park.Vahel eksisid sinna mõned jalutajad,vahel poetati sinna oma majapidamises ülejäänud mööbliesemeid.Ometigi oli seal midagi sellist mis nii Marenit kui ka Milrenat tõmbas.Kus võisid vaesed hinged teada,et tegu oligi kunagise Otherose mäega.Mitte miski ei pajatanud ju enam tolleaegsest hiilgusest,Sheidon oma osavate teenritega oli lihtsalt kõrgendiku tükkhaaval laiali tassinud.

  Kohale jõudnud märkas ta juba eemalt Milrena sõiduvahendit.Naine seisis auto kõrval esmapilgul mittemidagiütleva näoga.Mees jõudis autost väljuda kui Milrena otsustavalt tema poole sammus.Sõnalausumata pani ta oma käed mehele kaela ümber,surus põse vastu Mareni põske ja sosistas talle kõrva-Ma olen siin,et Sinuga jääda!Järgmisel hetkel võttis maad täielik vaikus.Nende kõrval seisis kurnatud ja kehva väljanägemisega vanamees.Kui too rääkima hakkas said nad aru ,et tegu on Sheidoniga.Pean ütlema et alahindasin Teid,aga diil on diil!Kardinate taga vassimist ei ole,teie võit-mina olen sunnitud siit lahkuma,igaveseks.

  Sellest mis maapeal edasi sai ei hakka ma pikemalt pajatama,aga see polegi oluline.Oluline on teadmine,et tõeline armastus võidab alati kurjuse…!

Epiloogina mainiks,et vaadates seda mis praegu maailmas toimub,ma kogu südamest loodan,et on ligidal aeg mil Maren ja Milrena ,ükskõik milliste nimede all nad siin maailmas ka ei eksisteeriks,lõpuks leiaksid taas üksteist ülesse.

 17 Aprill          Slavka!