Üle hulga aja üks huvitav tekst mille siia üles panen.Leidsin ta oma arvutist,kust see on võetud kahjuks viide puudub,seega algallikas tundmatu.Aga huvipakkuv ja mõtlemapanev on küll.

Ühesõnaga juttu tuleb meie igapäevasest vaikivast saatjast-kuust!

Kust sa tuled, Kuu?

Huvitav, millal Kuu esimest korda meie Maad saatis? Võibolla ta vaatas
Maad juba kaua enne seda, kui esimesed inimesed Maale ilmusid.
Juba kakskümmend kuus aastat on möödas sellest ajast, kui Ameerika
Ühendriikide astronaudid Apollo 11 pardalt esmakordselt Kuule astusid.
See toimus teatavasti 19. juulil 1969. aastal. Aga inimkond pole vahepeal
sugugi targemaks saanud selles osas, mis Kuul toimub. Vastupidi,
teadlased on segaduses, kui nad uurivad infot, mida Kuule jäetud
seadmed on kokku kogunud. Kui me vaatame öösiti Kuud, siis valdab
meid tuttav, kuid kummaline tunne. Me ei suuda teha muud, kui lihtsalt
küsida: „Kallis Kuu, kas sa saaksid rääkida meile pisut iseendast? Näiteks
sellest, kust sa pärit oled?“
Tänapäeval selgitatakse Kuu päritolu kolme teooria abil. Esimese
kohaselt moodustasid Kuu universumis leiduvad gaasipilved ja tolm.
Sarnaselt Maa tekkimisele juhtus see 4,6 miljardit aastat tagasi. Teise
teooria järgi on Kuu Maa küljest lahti rebitud tükike ja see pärineb algselt
kuskilt Vaikse ookeani alt. Kolmas teooria väidab, et Kuu oli iseseisev
planeet, mille Maa tõmbas oma gravitatsioonijõuga ligi, kui Kuu liiga
lähedalt möödus ja sellest ajast peale tiirleb see ümber meie planeedi.
Enamik teadlastest uskus alguses esimest teooriat, kuigi ka teisel oli
pooldajaid. Astronautide poolt kaasatoodud pinnaseproovide analüüsid
näitavad siiski, et Kuu koosneb teistsugustest ainetest kui Maa. Maas on
enam rauda ja vähem räni, Kuu puhul on asi vastupidine. Lisaks sellele
on Maal väga vähe titaanimaardlaid, aga Kuul on seda ainet külluses.
Need avastused näitavad, et Kuu ei ole eraldunud Maast.
Needsamad näited seavad suure kahtluse alla ka esimese hüpoteesi. Kui
Kuu ja Maa oleksid loodud ühel ja samal viisil ja enam-vähem samal ajal,
siis miks on nende koostis nii erinev? Teadlased on hüljanud ka esimese
teooria, seega jääb järele ainult kolmas. Kui aga Kuu oleks sisenenud
päikesesüsteemi väljastpoolt, siis oleks ta lennanud Päikese suunas. Maa
poleks teda kinni hoidnud, sest Päikese gravitatsioonjõud on tunduvalt
tugevam kui Maa oma.
Niisiis ei vasta ükski kolmest „vana kooli“ teadlaste poolt välja pakutud
hüpoteesist kõikidele küsimustele ega kannata terasemat läbivaatust. Kuu
päritolu jääb jätkuvalt saladuseks. Inimestel on palju mänguruumi
pakkuda välja uusi teooriaid Kuu päritolu kohta. Kuigi esmapilgul
tunduvad mõned neist teooriatest naeruväärsed, ei maksa neid siiski
kergekäeliselt kõrvale heita ja ebateaduslikkuse silti külge panna. Enne
tuleks neid hoolikalt uurida.
Päikese, Maa ja Kuu mõned kummalised „kokkusattumised“
Vaatame ja mõtiskleme näiteks mõnede uskumatult kummaliste
astronoomiliste fenomenide üle, mis toimuvad Päikese, Maa ja Kuu
vahel.
Keskmine kaugus Maa ja Kuu vahel on 380 000 km ning Päikese ja Maa
vahel umbes 150 000 000 km. Viimane on ligi 395 korda kaugemal kui
esimene. Päikese läbimõõt on umbes 1 380 000 km ja Kuu oma 3400 km.
Mõlema suhe on jälle 395. Niisiis on mõlemad suhted 395. Kas see saab
olla kokkusattumine? Mida see tähendab?
Mõelge sellele. Päike on 395 korda suurem kui Kuu ja 395 korda Maast
kaugemal. Aga need mõlemad paistavad Maa pealt vaadates
ühesuurustena, sest distants on erinev. Kas see on loomulik või
kunstlikult tekitatud nähtus? Kus veel universumis leidub kolme
taevakeha selliseid kokkusattumisi?
Kaks planeeti valgustavad Maad kordamööda, üks päeva ajal ja teine
öösel. Teist seesugust näidet päikesesüsteemis ei ole. Tunnustatud
teadlane Isaac Asimov ütles kord, et olemasolevate andmete kohaselt ei
tohiks Kuu selle koha peal olla, kus ta praegu on. Veel ütles ta, et „ Kuu
on piisavalt suur, et põhjustada päikesevarjutust, kuid piisavalt väike
tekitamaks krooni. Meie astronoomia lihtsalt ei suuda selgitada seda
kokkusattumust teiste kokkusattumuste hulgas.“
Kas see on tõesti juhuslik? Mõnede teadlaste arvates mitte päris.
Teadlane William R. Sheldon ütles, et „Maa ümber tiirlemiseks peaks
kosmoselaev liikuma kiirusel 10 800 miili tunnis ja vähemalt 100 miili
kaugusel Maast. Sama suhte järgi peaks Kuu oma orbiidi hoidmiseks ja
Maa gravitatsioonijõu tasakaalustamiseks liikuma piisava kiirusega,
olema teataval kaugusel Maast ja omama teatud kaalu.“ Küsimus on
selles, et kui loodusseaduste järgi on see võimatu, siis miks see nii on?
Kuu on liiga suur, et olla satelliit
Päikesesüsteemis on palju planeete, mille ümber tiirlevad satelliidid. Kuid
Kuu on satelliidiks ebaloomulikult suur. See on liiga suur võrreldes
emaplaneediga. Vaatame järgmisi andmeid. Maa läbimõõt on 12 756
kilomeetrit, Kuu oma 3467 kilomeetrit, mis on Maa läbimõõdust 27
protsenti. Marsi läbimõõt on 6787 kilomeetrit. Marsil on kaks satelliiti.
Neist suurema läbimõõt on 23 kilomeetrit, mis teeb 0,34 protsenti Marsi
läbimõõdust. Jupiteri diameeter on 142 800 kilomeetrit. Sellel on 13
satelliiti. Suurima läbimõõt on 5000 kilomeetrit, mis teeb 3,5 protsenti
Jupiteri omast. Saturni läbimõõt on 120 000 kilomeetrit. Sellel on 23
satelliiti. Suurima läbimõõt on 4500 kilomeetrit, mis on umbes 3,75%
Saturni diameetrist. Ühegi satelliidi läbimõõt ei moodusta enam kui 5
protsenti emaplaneedi läbimõõdust. Kuid Kuu läbimõõt on 27 protsenti
Maa omast. Kas pole siis Kuu ebaloomulikult suur teistega võrreldes?
Andmed kinnitavad, et Kuu on ebatavaline.
Meteoriidikraatrid on kõik liiga madalad
Teadlased ütlevad meile, et Kuu pinnal olevad kraatrid on tekkinud
komeetide või meteoriitidega kokkupõrgete tulemusena. Teatavasti on
meteoriidikraatreid ka Maal. Teaduslike arvutuste põhjal peaks mitme
miilise läbimõõduga meteoriit kokkupõrkel Maa või Kuuga kiirusel 30
000 miili sekundis tekitama kraatri, mille sügavus on neli-viis korda
suurem kui läbimõõt. See on võrdne umbes miljoni tonni dünamiidi
plahvatusega. Maal asuvad meteoriidikraatrid kinnitavad selle väite
korrektsust. Kuid Kuul paiknevad kraatrid on kummaliselt madalad.
Näiteks Kuu sügavaim – Gagarini kraater – on kõigest nelja miili
sügavune, aga selle läbimõõt on 186 miili. Seesuguse läbimõõduga
kraater peaks olema vähemalt 700 miili sügavune, mitte neli miili, mis
moodustab kõigest 12 protsenti läbimõõdust. See on järjekordne teaduslik
võimatus.
Miks see nii on? Astronoomid ei ole suutnud välja pakkuda vettpidavat
selgitust ja näib, et nad ei tahagi seda teha. Nad teavad, et korralik seletus
pööraks tunnustatud teooriad pea peale. Ainuke selgitus on see, et nelja
miili sügavusel Kuu pinnases paiknevad väga kõvad kivimid. Meteoriidid
ei ole suutnud seda kõva kihistust läbida. Aga mis need väga tugevad
kivimid siis on?

Metallid, mille olemasolu ei ole võimalik

Kuu kraatrites leidub palju laavat ja see pole sugugi üllatav. Kuid
kummaline on see, et see laava sisaldab haruldasi metalle, näiteks titaani,
kroomi, ütriumi jms. Neid leidub Maal väga vähe. Need metallid on väga
kõvad, väga kõrge sulamistemperatuuriga ja raskesti korrosioonile
alluvad. Teadlaste hinnangul sulavad need metallid 2000-3000 kraadisel
temperatuuril. Kuid Kuu on olnud miljardeid aastaid surnud ja külm
taevakeha, kus pole olnud mingisugust vulkaanilist aktiivsust. Kuidas on
siis Kuul saanud tekkida nii erinevaid metalle, mille sulamiseks läheb
vaja nii kõrget temperatuuri? Lisaks sellele kinnitavad need 380 kilo Kuu
pinnaseproove, mille tõid kaasa astronaudid, et seal on ka puhast rauda ja
puhast titaani. Seesugused puhta metalli varud ei saa looduslikult tekkida.
Mida need seletamatud faktid meile ütlevad? Nad tõestavad kahtlemata
seda, et need metallielemendid ei ole tekkinud looduslikult, vaid välja
sulatatud. Aga kes ja millal seda tegi, selles on küsimus?
See pool, mis pole Maalt näha
Maa poolt näeb alati üht ja sama Kuu külge. Inimesed ei näinud kuu
vastaspoolt enne, kui kosmoselaev sinna laskus ja seda pildistas.
Astronoomid olid alati arvanud, et Kuu tagumine pool on samasugune kui
esipool, täis meteoriidikraatreid ja laavameresid. Kuid fotod näitasid
hoopis teistsugust pilti. Kuu tagumine külg on väga konarlik. Seal on
palju väikeseid kraatreid ja mäeahelikke ning väga vähe laavameresid.
Teadlased ei suuda neid erinevusi põhjendada. Kui see oleks loomulikult
tekkinud planeet, siis teoorias oleks meteoriiditabamuste tõenäosus sama
suur Kuu mõlemal küljel. Miks see siis erineb? Miks paistab Maa poole
alati Kuu üks ja sama külg? Teadlaste seletus on see, et kuu pöörleb
ümber oma telje 16,56 kilomeetrit tunnis, mis on sama suur, kui tema
tiirlemiskiirus ümber Maa. Seega on Maa poole pööratud pidevalt üks ja
sama külg.
See fenomen on ainulaadne kõikide meie päikesesüsteemi planeetide ja
nende satelliitide puhul. Kas see on üks paljudest kokkusattumustest
juhuste ahelas? Kas sellele on muud seletust kui lihtsalt kokkulangevus?
Kummalised nähtused viimase saja aasta jooksul
Viimase kolmesaja aasta jooksul on astronoomid täheldanud Kuul palju
seletamatuid nähtusi. Cassini märkas 1671. aastal Kuu kohal pilvi.
Aprillis 1786 täheldas kaasaegse astronoomia isa William Herser Kuul
vulkaanipursete märke, kuigi teadlased usuvad, et Kuul pole olnud
vulkaanilist aktiivsust viimase 3 miljardi aasta jooksul. Aga mis see siis
oli, mis nägi välja nagu vulkaanipursked?
Saksa astronoom John Schicoto joonistas Kuust sadu kaarte. 1843. aastal
avastas ta Leany kraatri, mille algne läbimõõt oli mitu kilomeetrit, kuid
mis muutus ajapikku väiksemaks. Täna on Leany kraater vaid väike
täpike, mida ümbritseb valge sete. Teadlased ei tea, miks see nii on.
Teadlased avastasid 24. aprillil 1882. aastal, et
Aristokraadi piirkonnas liiguvad tundmatud objektid. 19. oktoobril 1945.
aastal täheldati Kuu pinnal Darwini vallil kolme helendavat punkti.
Minnesota observatooriumi juhataja ja tema assistent nägid 6. juuli õhtul
1954. aastal Kuul Picallomy kraatris tumedat joont, mis kiiresti kadus. 8.
septembril 1955. aastal lõi kaks korda välku piki Rossi kraatri serva. 9.
veebruaril 1956. nägi dr. Toyota Meiji ülikoolist Jaapanist mitut tumedat
objekti Kuu pinnal, mis näisid tema arvates moodustavat
tähtedekombinatsiooni DYAX ja JWA.
Vene mehitamata kosmoselaev Kuujumalanna 9 maandus Vihmameres 4.
veebruaril 1966. aastal ja pildistas kahes reas olnud püramiidilaadseid
struktuure, mis olid kõik üksteisest samal kaugusel. Doktor Van Sunder
märkis, et „need suudaksid märkimisväärselt päikesevalgust peegeldada,
justnagu maandumisraja märgid“. Varju pikkuse järgi arvestades on need
ehitised umbes 15-korruselise maja kõrgused. Doktor Van Sunden ütles
ka, et läheduses ei olnud mägesid, kust kaljutükid oleksid võinud alla
veereda ja moodustada geomeetrilisi kujundeid.
Lisaks pildistas Kuujumalanna 9 müstilist koobast Tormimere ääres.
Kuu-uurimise ekspert dr. Wilkins usub, et need ümmarguse kujuga
koopad viivad otse Kuu keskmesse. Wilkins ise avastas ükskord
hiiglasliku koopa Cassiny A kraatris. 20. novembril 1966. aastal pildistas
ameerika vaatlusjaam Orbit 2 mitmeid püramiidilaadseid ehitisi 46
kilomeetri kõrgusel Rahumerest. Teadlaste hinnangul on need püramiidid
15 kuni 25 meetrit kõrged ja samuti geomeetriliselt paigutatud. Need
struktuurid on heledamad kui ümbritsevad kaljud ja Kuu pind ning
ilmselgelt ei ole need looduslikud moodustised.
11. septembril 1967. aastal avastas Montelow astronoomide meeskond
„purpurpunaste servadega musta pilve“ hõljumas Rahumere kohal. Seda
kummalist nähtust jälgisid astronoomid ja kosmosesondid. Kõik eelpool
kirjeldatu viitab sellele, et Kuul on palju mõistatusi, millele inimesed ei
tea vastuseid.

UFO Kuu kohal

24. novembril 1968. aastal uuris Apollo 8 paiku, kus saaks edaspidi
maanduda ning kohtas teel hiigelsuurt hõljuvat objekti, mis võttis enda
alla mitu ruutmiili. Kui Apollo 8 naases peale ümber Kuu tiiru tegemist
samale kohale, siis seda objekti seal enam polnud. Mis see oli? Keegi ei
tea. Apollo 10-le tuli umbes 50 000 jala kõrgusel Kuu pinnast ligi
tundmatu lendav objekt. See kohtumine on jäädvustatud filmilindile. 19.
juulil 1969 viis Apollo 11 kolm astronauti Kuule, kellest said hiljem
esimesed inimesed Kuul. Teel Kuule nägid astronaudid ebatavalist
objekti enese ees. Umbes 6000 miili kauguselt vaadates tundus neile
alguses, et see peab olema Apollo 4 reaktiivpropeller.
Kuid binokliga vaadates nägid nad, et moodustis on L-tähe kujuline. „See
nägi välja nagu avatud ümbrik,“ ütles Armstrong. Kui nad hiljem sama
asja sekstandiga vaatasid, siis näis see silindrikujuline. Teine astronaut –
Aldrin – ütles: „Me nägime ka mitmeid teisi väiksemaid objekte, mis
meist möödusid ja panid meie kosmoselaeva kõikuma ning siis me
nägime seda heledamat objekti, mis meist mööda lendas.“ 21. juulil
sisenes Aldrin viimaseks kontrolliks maandumiskapslisse ning nägi äkki
kaht hõljuvat objekti. Üks neist oli suurem ja heledam, liikudes suurel
kiirusel kosmoselaeva esiosaga paralleelselt. See kadus äkitselt. Mõni
sekund hiljem ilmus see taas välja.
Sel hetkel suundus mõlemast objektist välja kaks valguskiirt, mis liitusid
üheks. Siis need kaks objekti eemaldusid äkitselt teineteisest, tõusid
kiiresti kõrgele ja kadusid.
Kui astronaudid hakkasid parasjagu Kuule maanduma, siis kuulsid nad
kontrollkeskusest kutsungit: „Kontrollkeskus kutsub Apollo 11, mis asjad
need seal väljas on?“ Apollo 11 vastas: „Need jõmpsikad on üüratult
suured... neid on nii palju...oh Issand, sa ei usu oma silmi. Kas tead, siin
on veel kosmoselaevu...ümmarguste kraatrite ääres ja headel
positsioonidel...ja nad kõik vaatavad meid Kuu pealt. Vene teadlane
Arched ütles: „Vastavalt meie kinni püütud signaalidele raporteeriti kohe
kohtumisest hõljuva objektiga, kui Apollo 11 maandus.“
20. novembril 1969 nägid astronaudid Conrad ja Brian Apollo 12 pardalt
maandudes hõljuvaid objekte. Hõljuvate objektidega kohtusid ka Kuule
laskunud astronaudid Apollo 15-st augustis 1971, Apollo 16-st aprillis
1972 ja Apollo 17-st detsembris 1972.
Kord ütles teadlane Gary järgmist: „Pea kõik astronaudid on näidud
tundmatuid lendavaid objekte.“ Järjekorras kuues Kuule laskunud
astronaut Edward mainis: „Ainuke küsimus on, kust nad tulid?“ John
Younger, üheksas astronaut Kuul, ütles: „Kui te seda ei usu, siis on see
sama, kui te ei usu kindlalt olemasolevat asja.“ Endine NASA
kommunikatsioonidirektor Molly Chertlin kinnitas: „Hõljuvate
objektidega kohtumine on väga tavaline.“ Ta jätkas: „Kõiki
kosmoselaevu on jälitanud mõned hõljuvad objektid, olgu siis kaugelt või
lähedalt. Kui see iganes juhtub, võtavad astronaudid meie
missioonikeskusega ühendust.“
Aastaid hiljem paljastas Armstrong järgmist: „See on uskumatu... Meid
kõiki hoiatati, et Kuul on kindlasti linnasid või kosmoselaevu...Ma saan
ainult kinnitada, et nende kosmoselaevad on palju võimsamad kui meie
omad ja need on hiigelsuured...“ Kõiki neid tuhandeid müstilisi nähtusi
Kuul – välgud, valged ja mustad pilved, ehitised, hõljuvad objektid ja nii
edasi – on jälgitud astronoomide ja teadlaste poolt. Nüüd tuleb selgitada
välja, mis need on.
Kuu on seest õõnes kosmoselaev
Vene teadlased Aleksander Štšerbakov ja Mihhail Vasin pakkusid 1970.
aastal välja šokeeriva Kuu Kosmoselaeva hüpoteesi selgitamaks Kuu
päritolu. Nad usuvad, et Kuu ei ole tegelikult Maa looduslik kaaslane,
vaid intelligentsete olendite loodud kosmoselaev, kes on seda planeeti
kohandanud ja sellele uue kuju andnud. Kuu sees on hoiul rohkesti
dokumente nende tsivilisatsiooni kohta. Kuu on sihilikult paigutatud Maa
kohale. Kõik Kuud puudutavad avastused on tegelikult Kuu sees elavate
intelligentsete olendite väljapaistev töö. Loomulikult suhtub ülejäänud
teadlaskond sellesse teooriasse põlastavalt, sest nad ei ole siiani kinni
püüdnud ühtki maavälist asukat. Siiski ei saa eitada, et Kuud on seniste
kogutud andmete põhjal võimalik pidada seest tühjaks olevaks.
Kõige enam hämmastab teadlasi info, mis on saadud Kuule jäetud
seadmetest, mis mõõdavad Kuu seismilist aktiivsust. Andmed viitavad
sellele, et maavärinalained liiguvad epitsentrist laiali ainult mööda Kuu
pinda, kuid mitte Kuu sisemusse. See näitab, et Kuu on seest õõnes ja
koosneb vaid koorikust. Kui see oleks seest täis planeet, siis liiguksid
lained ka planeedi keskmesse. Miks need siis vaid mööda pinda liiguvad?
Loome uusi teooriaid Kuu kohta
Niisiis, loome uue teooria Kuu kohta. See on seest õõnes ja selle koorikul
on kaks pinnasekihti. Välimine kiht koosneb kivimitest ja
mineraalimaakidest. Meteoriidid suudavad läbistada vaid seda kihti.
Teadaolevad kraatrid ei ole sügavamad kui neli miili. Seega on pealmine
kiht maksimaalselt viie miili paksune. Sisemine kiht on tugev. See on
kunstlikult kokku sulatatud koorik, mille paksus on oletatavasti mitu
miili, kuid täpsed andmed selle kohta puuduvad. Selle sulami koostises
on sellised metallid nagu raud, titaan, kroom ja teised kõrge
sulamistemperatuuriga, rõhkutaluvad ning korrosioonile vähealluvad
elemendid. Sellist sulamit pole Maal olemas.
Kuu pinna värinad näitavad, et kuuvärinate lained liiguvad piki kuu
pinda, kuid mitte selle keskme suunas. See tähendab, et Kuul on vaid
kaks kihti, mis moodustavad kooriku. Seega on kuu pigem kunstlikult
tekitatud kui looduslikult tekkinud taevakeha. Intelligentsed olendid pidid
tegema täpseid arvutusi selleks, et transportida Kuu nende tähesüsteemist
päikesesüsteemi ja sellisesse asukohta, kust see valgustab Maad öösiti.
Kokkuvõttes võib öelda, et ükski kolmest traditsioonilisest teooriast Kuu
päritolu kohta pole korrektsed.
Kuu rajanud olendid lasevad Maale paista vaid üht Kuu külge, sest Maal
on palju vaatlusseadmeid. Nad ise elavad Kuu sees, lähemal tagaküljele.
Kuna Kuu pinnatemperatuur kõigub päevase +127 kraadi ja öise -183
kraadi vahel, siis elanikud elavad Kuu sees.
Kuu rajanud olendid on leiutanud lendavad taldrikud ja nad lendavad tihti
ringi selleks, et uurida, hoida korras kuu pinnal olevad seadmeid ja
vaadelda maalaste tegemisi. Neid on vahetevahel näinud Maalt pärit
astronaudid või siis inimesed, kes on Kuud teleskoobiga vaadanud. Siiani
pole meile teada, mis tüüpi tulnukatega on tegu ja kaua nad on seal olnud.
Võimalik, et üsna varsti saavad maalased teada kogu tõe Kuu kohta.
Me lõime selle teooria, et selgitada Kuu päritolu ja struktuuri, tuginedes
Kuul toimivatele nähtustele. Nende põhjal ei saa anda tavateadusega
kokkusobivaid seletusi. See teooria lahendab suurepäraselt kõik Kuuga
seotud mõistatused. Kes vaidleks vastu, et meie lähenemine pole
teaduslik?

Tegelik lugu Kuust

Oma raamatus „Loeng Šveitsis“ ütles härra Li Hongzhi Kuu päritolu
kohta järgmist: „Vanasti oli olukord teistsugune kui meie teaduse ajastul.
Erinevate ajastute inimesed olid arenenud oma ajastule iseloomulikul
moel. Ühe seesuguse ajastu inimesed tunnistasid, et öine pimedus tekitab
inimestes ebamugavustunnet. Seepeale ehitasid nad sinna üles Kuu, et see
valgustaks öösel Maad.“
Härra Li Hongzhi selgitab seda edasi oma teoses „Zhuan Falun“ (köide
II): „Eelajaloolisel ajal pidas mõni inimtsivilisatsioon kaua vastu, mõni
jälle lühikest aega. Mõned inimkonnad eksisteerisid väga kaua. Iga tsükli
inimkond areneb teaduses erinevas suunas. Kaasaja inimesed on end
piiranud praegusaja teaduse arengu kindlaksmääratud põhimõtetega ja ei
mõista, et teaduses on olemas hoopis teisi arenguteid. Tegelikult oli Hiina
muistne teadus täielikult erinev sellest teadusest, mida on tutvustanud
maailmale Euroopa. Muistses Hiinas tegid inimesed otseseid inimkeha,
elu ja universumi uuringuid. Need eelkäijad julgesid puudutada ka
hoomamatuid ja nähtamatuid asju ning olid suutelised tõestama nende
olemasolu. Kui inimene istub meditatsioonis, siis tunneb ta, kuidas tema
tundlikkus kasvab, kuni viimaks pole tal mitte ainult väga terav tunnetus,
vaid ta suudab ka puudutada ja näha seda, mis enne oli nähtamatu ning
mis nüüd on tema jaoks täiesti hoomatav.
Need eelkäijad valisid teise tee elu saladuste ning universumi ja inimese
vaheliste seoste uurimiseks. See tee on täiesti teistsugune võrreldes
tänapäeva autentsel tõestusel põhineva teadusega.
Tegelikult on Kuu tehtud eelajalooliste inimeste poolt. See on seest
õõnes. Eelajalooline inimkond oli hästi arenenud.“


PS!Viimast lõiku lugedes meenus mulle üks lapsepõlve lemmikraamatuid-Totu Kuul.Tasub lugeda-päris lahe lugemine!