Kõigepealt üks vene teadlaste teooria-sskord küll vene keeles.

Глория - вторая Земля или досужий вымысел?

Говорят, за Солнцем, в диаметрально противоположной от нас точке орбиты, скрывается еще одна планета Солнечной системы - Глория. Так ли это? Игорь Сергеев, г. Санкт-Петербург      Идея еще одной Земли, как полагают, идет от жрецов Древнего Египта. Согласно их представлениям, люди при рождении наделялись не только душой, но и неким астральным двойником. Ну а поскольку дублер должен где-нибудь обитать, то и была придумана еще одна планета.      Косвенное отражение идея получила в учении древнего грека Филолая, который в отличие от предшественников поместил в центр мироздания не Землю, а некий центральный огонь - Хестну. Вокруг него вращались все небесные тела, включая Солнце, которое как бы исполняло роль зеркала, отражая лучи центрального огня и распространяя его по всей Вселенной. Филолай считал, что подобно земным парным образованиям в космосе тоже должно существовать нечто подобное. И предположил, что где-то в диаметрально противоположной точке орбиты, постоянно скрываясь от наших глаз за "небесным огнем", вращается некая Антиземля. С той поры много воды утекло, но мысль о существовании двойника нет-нет да и возникнет вновь. Насколько она оправданна? Сначала изложим аргументы "за".      В самом деле, существуй Антиземля в действительности, ее не так просто обнаружить. Почему? Кто хоть недолго смотрел на Солнце, это прекрасно знает. Немало астрономов повредило себе зрение и даже ослепло, пытаясь наблюдать за дневным светилом. Между тем область, которую оно прикрывает на небосклоне, вполне достаточна для того, чтобы там разместилась приличная планета...      Второе соображение основывается на том, что исследователям долгое время не удавалось предугадать положение Венеры на небосклоне. Капризная "утренняя звезда" никак не хотела следовать традиционным законам небесной механики. Некоторые ученые сочли это следствием воздействия на движение планеты гравитации какого-то не учтенного при расчетах небесного тела. Отмечалось, что подобным образом время от времени капризничает и Марс...      Наконец, в пользу существования двойника Земли говорит ряд свидетельств астрономов прошлого. Так, в XVII веке первый директор Парижской обсерватории Джованни Кассини, в честь которого назван отправленный не так давно в окрестности Сатурна межпланетный зонд, объявил, что обнаружил близ Венеры некий небесный объект, отнесенный им к спутникам этой планеты. Однако его существование и по сей день не подтверждено другими исследователями. Так не удалось ли Кассини наблюдать Глорию?      Такое предположение высказал в 1740 году английский астроном и оптик Джеймс Шорт, а 20 лет спустя - немецкий астроном-наблюдатель Тобиас Иоганн Мейер, известный своими точными лунными таблицами для определения долгот на море.      Длительное время никто об этих фактах не вспоминал. И вот новый всплеск интереса к мифической Глории. Чем он обусловлен? Кто-то из уфологов заметил, что, существуй такая планета на самом деле, она могла бы стать идеальной базой для... НЛО. Кораблям, стартующим с двойника нашей планеты, весьма удобно причаливать к Земле. Не надо переходить с орбиты на орбиту, достаточно лишь несколько ускорить или, наоборот, притормозить полет космического аппарата.      Однако и серьезные астрономы допускают возможность существования двойника. Ведь вокруг Земли вращается как минимум еще одна луна, утверждают они. А не замечаем мы это лишь потому, что состоит она из... пыли и крошечных метеоритных обломков, которые группируются в так называемой точке либрации. Согласно законам небесной механики близ системы Земля - Луна должна существовать некая точка-ловушка, куда поля тяготения могут загонять свою добычу. Подобные точки есть и у систем Солнце - Земля, Солнце - Марс, Солнце - Венера... Пылевые двойники планет, получается, не такая уж редкость в Солнечной системе. Вот только надеяться, что на них возможна жизнь, да еще разумная, не приходится. Обитать в облаке пыли не очень комфортно... Судя по всему, окончательно прояснят картину будущие полеты межпланетных зондов-разведчиков. Один из них, например, к 2005 году намечено отправить в окрестности Солнца. Быть может, он попутно ответит и на вопрос о местонахождении мифической Глории.

Samas kui edasi minna teooriates-kust meie eestlased pärineme, siis ütleb ju meie Taara-usu hiislar isand Addold Mossin, et eestlased on tulnud tagapäikese külmunud maalt.

... Väga iidsetel aegadel keerles ilmaruumis kauge keerdtäht (planeet) nimega Tagapäikesemaa.

Tagapäikesemaal kasvas suur ja võimas Püha Tamm. Inimesi polnud veel. Oli Taar oma kaheksa abilisega: Uku, Ilo, Äio, Vanejumi, Vanemuise, Ahti, Maaema ja Vanetooniga. Nemad olid jumalused ja neil olid omakorda abilised.

Suure Püha Tamme juurde tohtisid minna ainult jumalused. Taevajumalusele Ukule, kes pidi Püha Tamme valvama, tundus ühe koha peal passimine igav. Ta nägi oma truud abilist Pikkenit tegevusetult ringi lonkimas. Edasi valvas Püha Tamme Pikken.

Teistele jumalustele niisugune lugu ei meeldinud. Nad ruttasid Pikkenit kiusama. Ilo lasi Pikkeni ilumeelel Vanemuise muusika kuulamiseks avaneda, Vanejumi sosistas talle kõrva nihelemapanevaid jutte, Maaema hoidis pinna Pikkeni istumise all mõnusalt sooja.

Aht lasi oma vetel, mis merena Püha Tamme ümbritsesid, rahulikus lainetuses loksuda ja siis oli Pikken valmis unejumalus Äio jaoks.

Taar nägi sagimist, kuid ei sekkunud – muigas ainult heatahtlikult. Pikken jäigi Püha Tamme najale tukkuma.

Seda kõike jälgis veel üks silmapaar Ahi vete sügavustest – uudishimulik Suur Kala oli ammu Püha Tamme piiranud. Nüüd oli oodatud võimalus käes ja Suur Kala ruttas seda kasutama – ta ronis veest välja Suure Tamme juurde.

... Suur oli ärgates Pikkeni ehmatus. Unise peaga lõi ta huupi Välguga. Nii Pühast Tammest kui uudishimulikust Kalast jäi ainult tuhk, millest tõusidki meie esimesed esivanemad Meeda ja Raal.

Taar muheles, sest meie rahvasugu oli sündinud. Kaua ei saanud me aga Tagapäikesemaa ilusat elu nautida, sest keerdtäht hakkas järjest külmemaks muutuma.

Raal ja Meeda pidid asuma uue kodu otsingutele. Ühel ilusal päeval saabusid nad õhusõidukitel Kuura ja Vesikuura planeedile nimega Maa. ...

Täna ei ole enam võimalik öelda, kas see sündis 10 000, 100 000 või miljon aastat tagasi – alles on ainult see igivana, targalt targale, põlvest põlve edasi antud pärimus.

Ja palju legende mitmesuguste rahvaste mälus ühest oma kodu otsivast tundmata rahvast, kelle saatjaks olnud Taar........

Kui nüüd edasi tuhnida ja mõelda,siis ühes videos,kindlasti on neid veel:

räägitakse "muistsete" õhusõidukitest ning (4.40) mainitakse Kaara- nimelist õhus ja vees liikumisel kasutatud sõiduriista. Huvitav, on sel mingi seos Kuura ja Vesikuuraga? 

Muutmise loogika läbi häälduse loogika. Nojah, niimoodi kisub ikka suht lähedale. 

Aga neist imelikest lennumasinatest rääkides, siis on ju leitud kentsakaid kivist mudeleid, mis alguses oma väljanägemise ja "pontsakuse" tõttu, arvati ei ole võimelised lendama, aga kui suurendatud kujuga koopiat lennutama hakati - siis lendas küll. Kujukesed olla kiviajast pärit. Usun, et nii mõnelegi infokogujale tuleb see kirjeldus tuttav ette.

Siinkohal sobiks tuua välja et soome keeles sõna 'kaara' tähendab tänapäeval autot - vanasti kindlasti tähendas see 'käru' - ehk liikuvat vahendit maal (siiski mitte vees).

Kindlasti eestikeelsel sõnal 'kaarik' ja soomekeelsel sõnal 'kaara' on sama etymoloogiline tausta. Algvorm äkki 'kaara' Sanskriti keeles (Rig Veda)?

Siia oleks paras lisada ka üks artikkel Addold Mossiniga aegade hämarusest-

Päevaleht, 29.september 1994
Timmo Raad



Addold Mossin. „Tulime Tagapäikese Maalt ja olime juba muinasajal kirjaoskajad.”


Kust me tuleme ja kuhu läheme – see teema on andnud kõneainet nii poliitikutele kui ajaloolastele. Võrdlemisi vähe on teada eestlaste muistsest taarausundist, kuna paljud märgid selle kohta on kas hävinud või hävitatud. Nõukogude korra ajal peeti taaraliikumise käsitlemist tabuks.

Taarausust räägib eesti Taarausuliste Koja vanem hiislar Addold Mossin.

Mis ajast pärinevad Teile teadaolevad andmed taaraliikumisest ja eestlastest üldse?
Vanimad pärimused jutustavad, et lendasime siia planeedilt, mida kutsuti Tagapäikese Maaks. Meie endine elupaik külmus. Meeda ja Raal olid esimesed, kes külmunud Tagapäikese Maalt õhusõidukitega, mida nimetati Kuuraks ja Vesikuuraks, praegusele Eestimaale tulid.
Selle Tagapäikese Maal oli saavutatud niivõrd kõrge elustandard, et inimesed töötasid ainult tunni päevas ja ülejäänud aeg jäi jumalanna Ilo teenimisele. See tähendab, et nad pühendasid selle aja kunsti, muusika ja kultuuri arendamiseks.

Millal eestlased praegusele planeedile tulid?
Sellest on nüüd 10 205 aastat, kui praeguse Rootsi kohal jää veesurvele järele andis, mistõttu vee pind Balti mere aladel langes 53 kuni 70 meetrit. Siis tõusis merest Eesti ala ja sellega koos tuli valgus. Kui kaua me siin enne jääaega elasime, kuulub juba mütoloogia valdkonda.

Kas lisaks rahvapärimusele ja mütoloogiale on ka teisi tõendeid meie endisaegse kultuuri ja elu kohta nii kauges minevikus?
On ikka. Teadmishimulised araablased ülistasid meie muistsete neidude ilu ja teadsid, et virdepäts – küpsetatud külaleib – ja meest valmistatud jumalatejook – mõdu – ootab võõrast igas kojas.

Cassiodorus, kes elas aastatel 490-584, jutustab muistsete eestlaste võimetest järgmist: „Eestlased kasutasid relvade asemel oma võimeid. Nad olid suutelised inimhulkade silmi moondama. Nad võisid võtta endile hundi või mõne teise kiskja kuju. Nad võisid teeselda taganemist, kuid samas pöörasid ümber ja lõpetasid lahingu tugeva vastulöögiga.”

Tacitus (55-120), kes külastas samuti Eestit, on öelnud: „Eestlased omasid ainuõigust kogu Läänemere merevaigule. Nad on õiglasem rahvas kogu maailmas. Eestlased austasid oma ema kui jumalat ja jumaldasid oma loodust kui ema.”

Kui meie esivanemad juba kord nii targad olid, kas nad tundsid siis ka kirja? (Selle küsimuse peale laotab hr. Mossin minu ette paberilehe paljude lahtimõtestatud kirjamärkidega ning jätkab vestlust)
Tundsime küll. Kirjamärke võib veel praegugi näha talude ustel, uksepiitadel ja rannakülade vanadel tarbeesemetel. Selle pilt- ja kiilkirja vanus ulatub tuhandetesse aastatesse. Tähestik koosneb 45 tähemärgist. Need ei olnud algselt peremärgid, vaid kujunesid selleks hiljem. Uksepiitadesse lõigati nad ennekõike loitsuna selleks, et elada metsavaimudega heas läbisaamises ja paluda andeks tare ehitamiseks maha võetud puude eest. Enne puu maharaiumist anti lubadus, et istutatakse kaks uut. Seda ka tehti. See taaralaste muistne ütlus, et enne kui raiud puu, istuta kaks, on püsinud tänapäevani.

Ajaloolaste väide nagu poleks pilt-kiilkirja jälgi leitud ei pea paika. Kividelt pole neid tõepoolest avastatud, kuid siingi on põhjendus. Teatavasti ei säili taoline kiri paekivis meie niiskes kliimas aastatuhandeid. Pealegi on taaralaste pühades paikades läbi aegade kõvasti laastatud ja hävitatud.

Milline oli taaraliikumine Eesti Vabariigis kahe suure sõja vahel?
Taara usk on eestlusele kahtlemata siduvaks teguriks olnud. Seda näitas tollane liikmete kiire juurdekasv vaatamata sellele, et enamik muistseid taaralasi ei liitunud uue vooluga. Nemad pidasid vanade ennustuste kohaselt aega liiga varajaseks, kuna inimene ei olnud veel Kuu peal kõndinud ...

Esialgsed taaralaste rakud muutusid hiiteks. 1939. aastal oli neid 19. Peamine erinevus uus- ja muistsete taaralaste vahel oligi, et uustaaralased võtsid lapsi liikmeks nende vanemate nõusolekul. Muistsetel taaralastel olid lapsed kõigi õigustega vaatlejateks, kuni nad täiskasvanuks saades otsustasid ise hiitega liituda. 1939. aastal moodustasid uus-ja muistsed taaralased 11% eesti rahvastikust.

Paljud tolleaegsed hiied on hävitatud ...
Näiteks Sõjamäe hiie hävitamiseks kasutati isegi buldoosereid. Hiis oli üks Eesti suuremaid ja sinna oli istutatud üle 5000 kuuse ja tamme meie riigimeeste ning vaimuinimeste mälestusteks. Hävitustöid tehti üle kogu maa. Paljud hiied on stalinistliku looduskäsitluse tagajärjel muudetud stepialasid meenutavaks põllumaaks. Vanad säilinud hiied võtame aga kaitse alla ning rajame ka uusi. Meile on abiks olnud liikumine „Roheline Maardu”, tuge oleme leidnud ka Eesti Muinsuskaitse Seltsilt.

Mil moel valitakse hiislar?
Hiislari valimine toimus kahel viisil. Ühed andsid selle isalt pojale ja emalt tütrele edasi. Meie suguvõsas valiti välja nutikad poisid ja tüdrukud. Näiteks minu vanaemal oli küll palju lapsi, aga nendest „hüpati” üle. Järgmise põlve lastelaste hulgast langes valik minule. Kõiki vajalikke teadmisi hakati mulle andma juba nelja aastaselt. Õpetati taimi ja maarohtusid tundma, siis järgnesid usuküsimused. Samuti anti edasi pilt- ja kiilkirja.

Milline on hiislari põhiline ülesanne?
Hiislari ülesanne on hoolitseda oma hõimu tervise ja heaolu eest, organiseerida ning juhtida taaraliikumist.

Mõni sõna taaraliikumise põhimõtetest tänapäeval?
Praegu on taaraliikumise aluseks kõik elav, mis on arenemise ja edenemise tulemus. Areng toimub kindlate seaduste kohaselt. Nende tundmine kindlustab elu. Taara usk peab tõeks, et ka jumaluse mõiste on arenev, olenevalt kultuuri ja üksikisiku tasemest. Taara usk tunnistab jumalust, kes on tajutav. Taara on piiritlematu, sõnadega määratlematu, seega vaid tajutav. Ta eeldab inimeste teadlikkust ja iseseisvust, mineviku teadmist.

Milleks kujuneb meie tulevik?
Me ei saa küll üles leida seda külmunud planeeti, kust me kord tulime, kuid ka praegune planeet on meile antud ajutiseks. Me peame ka siit ükskord lahkuma, kuna elu Maal muutub looduse hävinemise tõttu võimatuks.

Sellised huvitavad mõtted said täna siia kirja!
Mul on endal raamat "Ajakristall", mille autor on lahkunud meedium-kunstnik Viktor. Tsiteeriksin üht lõiku,mis natuke haakub kogu selle teemaga:

"Eestlased on iidsetest aegadest peale olnud nõidrahvas. Eestis on paravõimetega inimesi pindalaühiku kohta rohkem kui kusagil mujal - 7 in/200km2 kohta.
Eestlased on paikse eluviisiga ja üle elanud KOLM JÄÄAEGA. Arvatavasti sellest on jäänud meisse sügav geneetiline nõiajälg. Kui inimene sünnib, siis jääb temast sellesse paika informatsiooniline kood, mida edaspidi reguleerib Maa tuuma energia. Maa aga on mõistuslik. Kõik meie esivanemad olid arvatavasti nõiad, nad osaksid ennast ravida, suhtlesid metsavaimude ja surnutega, ise palvetasid, ise mõtlesid ning ise ehitasid ja hävitasid......Mind on pannud mõtlema Eesti riigi tühine pindala ja selle rahva rahutud maagilised väljad".

Mulle meenub Wormsi ennu öeldu, et kunagi maandus Ebavere mäel UFO ja need olendid, kes sealt tulid lõid uue rassi. Millal see võis juhtuda, ei tea.

UKU MASINGU luuletuses "Nõid räägib rahvale, kes pole pärismaised ja tulnud ühestki maakaarest" on samuti aimdusi sellest "tulemisest" ja sellele järgnenust, millest tooksin mõned katked.

/Tähtlaeva rusud Ebavere mäkke peitke
ja taevasest rauast Taara

Hindrek Kaikavaltalt kätte sai
meie synnisõnad ja sinise tee,
tänna tunahomme ta toob
selle vaese ja väikese baltigooti hõimu
verivihased järglased,
kes põgenes mullu kevadel, mil tulilaevadel rahvas
tuli tähelt, mille nimi on Maa/

Samuti sobiks ka siia tsiteering sellelt leheküljelt:- http://www.aabramihobulausujad.ee/web/?p=4166

"M: ühes artiklis mainisin vahendajate kaudu, et kõiki hingi ei lasta eestlaseks sündida. Mingi pidur on peal. Ainult väljavalitud saavad sündida siia. Aga nagu internetiski küsiti, et kuidas siis kurjategijad ja pätid siia võivad sündida….ka nendel on oma missioon.
Sinna artiklisse pidi tulema veel üks lõik. Joonis, eestlastele antud joonis, kus kohtusime kolme eestlastest kuningatega. Käisime hingerännakul ära Tagapäikesemaal. See on hävinud. Eestlased sellesse uskusid. Eesti aariarassi esindajad ei ole maist päritolu nagu paljud teisedki, kuid on kummaline, et rahvusena oleme me ühed vanemad. Sinna Tagapäikese maa planeedile sai minna läbi ühe planeedi, millel on valitsejaks hundilaadsed olendid. Sellest see libahundikultus eestlastel. Libahundilaadsed on seal vastas sul ja sa satud sinna Tagapäikese lähedale, see planeet hukkus, kuid ürgsed esivanemad läksid ühele naaberplaneedile elama. Planeedi vanemaga kohtusime, ja olid kolm kuningat: nad olid hiidude moodi, suured kujud. Igal ühel oli otsmikul kalliskivi, erivärvilised. Meie vahele pandi mingi valgus või mingi seadeldis, mis päris intensiivselt käis ja siis me saime nendega rääkida. Ja nad kinkisid selle pildi. See kes astraalis oli, joonistas üles ja mina olin saatja. Sealt jutust tuligi välja, et iibejutt on ülepingutatud. Mingi pidur või sõel on peal. Kõik ei saagi. Järjekorrad on sündimisel..."

                                      ..............................................................

“Seitsme T tee” aitab eluga paremini toime tulla

“Seitsme T tee” on poolhumoorikas hüpoteetiline ideede kogum, mis võiks aidata inimesel parem olla ja oma eluga tõhusamalt toime tulla. Kahtlemata ei sisaldu selles täit tõde. Kas sellest on kasu või kas see kindlasti toimib? Järeleproovimise asi. Alkeemias ilmunud artikli autor on Silver Silm.

Mida intelligentsem on inimene, seda rohkem leiab ta teistes originaalsust. Tavalised inimesed ei näe teiste inimeste vahel erinevust,”  on öelnud Blaise Pascal.

1. Teadlikkus

Mingu meil parasjagu hästi või halvasti, me omame selle kohta informatsiooni, igal ajahetkel me saame otsustada, kas meil läheb hästi või halvasti – me oleme oma emotsionaalsest seisundist teadlikud. Kuid kui meie elus leiavad aset muutused, kaob ühtlasi ka pidev teadlikkus. Muutused toimuvad pidevalt, tahame seda või mitte.

Muutusi on kahte liiki – mõjutatavad ja mõjutamatud. Need teised heitke kohe kõrvale, sest neid ei ole võimalik enda kasuks tööle panna. Muutuses olles inimese teadlikkus kahaneb, sest kui sündmuste vahetumine on intensiivsem, peab meie teadvus erksam olema.

Sestap paljud liigikaaslased sätivad end mugavustsooni ja lasevad end juhtida, kas siis sündmustel või teistel inimestel. See on väga ohtlik, sest teise inimese kurjade kavatsuste korral oleme käepikenduseks, just kui lukustatud marionett, mis mängib etendust, mida tal kästakse.

2. Tunnetus

Nii mõnigi inimene ekslikult vastandab kahte teadmise liiki – ratsionaalne-empiiriline ja mõistuslik-tunnetuslik. Kuid igasugune teadmine on nende kahe koostoime, täielikult teineteisest läbilõimunud.

Seega ei piisa ainult teadlikuks saamisest. Vaja on elada ühtlasi ka südamega. Mis, millal, kuidas on sobilik või sobimatu, eetika ja moraal meie eludes, kõik see on subjektiivne ja tunnetuslik. Ka see, kui kõik ei ole nii nagu peab, on täielikult äratundmise küsimus.

Kui meil on teadlikkus ning tunnetus olukorra tõsidusest ning vajame midagi värskendavat, peame seda soovima enda ellu.

3. Tahe

Kui me oleme märganud, et miski muu, mitte “mina” juhib meie elutegevust, on ääretult oluline öelda “STOP!” ning panna käsi sellele ette. Ainuüksi sellest ei piisa. Oletagem, et me oleme 24/7 rakkes, kuid see ei tee meid õnnelikumaks, ühtlasi oleme sellest teadlikud. Nüüd ja kohe tuleb see peatada. Olla õnnelik, on igaühe õigus (et mitte öelda kohustus)! Seega, kui inimene tunneb, et vajab muutust, peab seda tahtma, kompromissitult ja kogu hingest.

4. Taktika

Nüüd on punkt, mis haarab enda alla kõik kolm eelnevat punkti. Meil tuleb hakata kindraliks-strateegiks-loogikuks-empaadiks-visionääriks-vaimulikuks-spetsialistiks korraga. Liites oma parimad teadmised selge intuitsiooniga, tuleb välja töötada selge plaan, mis kätkeb endas konkreetseid samme, mida on vaja teha selleks, et asjad hakkaksid paremuse poole liikuma.

Siin ei saa keegi teie eest otsustada, sest teie teadmine kuulub teile. Teie tunnetus on omane ainult teile. Nende sümbioos on sama unikaalne, nagu ei ole olemas maailmas kahte ühesugust liivatera. Koostöös tugeva vaimutegevusega ning kooskõlastades seda oma tunnetuse ja intuitsiooniga, joonistuvad välja konkreetsed käigud, mille astumise korral elujärg justkui peaks paranema.

5. Tegutsemine

Kõik eelnev on väga ilus ja vajalik teadmine. Aga see on kõige raskem koht. Siia jääb enamik hammasrataste vahelt välja püüdlevaid inimesi kinni. Selleks, et kõik see teadmine rakenduks, tuleb võtta vastu teadlik otsus ja teha need sammud. Esimesed on kõige raskemad. Tuleb rinda pista mitmete tagasilöökidega. Aga kes meist ei oleks käima õppides kukkunud? Ometigi nüüd püsime jalgadel nii, et võiksime lüüa kas või stepptantsu.

6. Tagasivaade

Neljas ja viies punkt võtavad enda alla suure töömahu ja aja, aga me ei tea enne, kas need tasuvad ära, kui pole järele vaadanud. Siin tuleb enim rakendada teadlikkust ja vähem tunnetust. Olles rakendanud kuu aega esimest viite punkti, on paras aeg teha puht ratsionaalne tagasivaade – kas asjad liiguvad minu soovitud suunas. Kui ei, tuleb hakata esimesest punktist peale või väga mitme ebaõnnestumise korral see meetod kõrvale heita. Kui jah, siis tuleb minna viimase punkti juurde.

7. Tänulikkus

Kui osutub pärast tagasivaadet, et sa tunned end paremini, tuleb olla tänulik – sellega kiirgad endast positiivset energiat. Tänulik eelkõige endale, enda loojatele ja miks mitte ka universumile. Lõpuks ei olegi objekt, mille suhtes tänulikkust avaldatakse, nii primaarne kuivõrd tänulikkuse tunne, mis vallandab energiavoogusid. Mis omakorda toob samaväärseid, ent teisel kujul voogusid sisse. Mis võivad avalduda mateerias uute autode-elamispindade-inimeste ehk mille tahes näol, millest puudust oskame tunda.

Kuid pidagem meeles, et tänulikkus ei tohi olla eesmärgistatud millegi saamiseks, sest muidu toob see kaasa fataalseid tagajärgi ja seitsme T tee oma kontseptsioonilt võib viia vastunäidustusteni (teeme kõik nii nagu “peaks”, aga jääme aiva õnnetumaks).

Allikas: Alkeemia