Sedakorda panen enda jaoks siia mõned faktid ühest maailma suurimast tuumakatastroofist.

Tšernobõl – mis ikkagi juhtus?

26. aprillil 1986 lendas Tšernobõlis õhku Lenini-nimelise tuumaelektrijaama neljanda ploki reaktor. Selle katastroofi tagajärgi on meedias palju kirjeldatud, kuid vähem on valgustatud selle põhjusi ja käiku.

Tšernobõli reaktori plahvatus ei olnud mitte ainult tuumaenergeetika ajaloo suurimate inimkaotuste ja majanduslike kahjudega katastroof, see lõi tõsise mõra ka kogu nõukogude süsteemi ning kiirendas riigi hilisemat kokkuvarisemist. Elamis- ja kasutuskõlbmatuks muutus umbes kolmveerandi Eesti pindalaga võrreldav maa-ala. Plahvatuse tagajärjel lühikese aja jooksul surnud inimeste arv oli vähemalt 4000, tervisekahjustusi said ka paljud Eesti mehed, kes saadeti avarii tagajärgede likvideerimisele. Ohualalt viidi minema 200 000–300 000 inimest, kes jäid ilma kodust, tööst… kõigest. Otsene kahju oli vähemalt 35 miljardit rubla, lisaks suured kaudsed kulud. Radioaktiivsed saasted katsid pea poole Euroopa territooriumist.
Laialt on levinud eksiarvamus, et Tšernobõlis toimus tuumaplahvatus, tegelikult oli tegu auruplahvatusega. Samuti on laialt levinud arvamus, et see avarii toimus tuumajaama tavalise töö käigus, tegelikult toimus see hoopis turbogeneraatoriga läbi viidud elektrotehnilise katse tõttu, millele eelnevalt oli reaktor viidud ebatavalisse ja riskantsesse režiimi.

„Millest on tehtud kõik väikesed poisid?”
Tuumaelektrijaamu on ehitatud juba pool sajandit ja nende erinevaid mudeleid on kümneid ning koguarv küünib ligi poole tuhandeni. On ju tuumkütuse kulu sama koguse energia tootmiseks fossiilsete kütustega võrreldes peaaegu olematu – näiteks vabaneb 10 g uraani tuumade lagunemisel sama palju energiat kui terve raudteevagunitäie kivisöe põlemisel, lisaks vabanetakse ka CO2-emissiooni nuhtlusest. Tuumareaktsioone, mida saab kasutada energia tootmiseks, on kahte liiki: esiteks mõnede raskete elementide (nagu uraan ja toorium) lõhustamine, mis ongi tänapäevaste tuumareaktorite töö aluseks, ja teiseks kergete elementide (vesinik, deuteerium jt) tuumasüntees. Neist esimesel juhul on negatiivseks kaasnähtuseks radioaktiivsete jäätmete teke. Teine (tuumasüntees) oleks küll ideaalne, kuid seda tüüpi reaktorite ehitamine on tehniliselt ülikeeruline ja nende loomine võib vajada veel aastakümneid.
Olemuselt on tuumajaamad ikkagi eri tüüpi soojuselektrijaamad, mis koosnevad n-ö suurest ahjust, mille soojuse arvel keedetakse veest auru, mis omakorda käivitab auruturbiini ja see elektrigeneraatori. Põhiline erinevus seisnebki eeskätt „ahjus”, mida ei köeta ei halgude ega kivisöega (põlevkiviga), vaid uraanivarrastega, mis sisaldavad peamiselt isotoopi U-238 ja vähesel määral lõhustuva tuumaga isotoopi U-235, mis ongi see tegelik nn põlev kütus, sest just selle isotoobi tuuma lõhustumisel neutroni neelamise tulemusena vabaneb energia soojuse näol, lisaks eralduvad 2–3 nn kiiret neutronit (14 000 km/s). Et need tuuma lõhustumisel eraldunud neutronid suudaksid omakorda esile kutsuda järgmiste U-235 tuumade lõhustumise ja sellega käivitada ahelrektsiooni, tuleb nende kiirust vähendada umbes 7000 korda. Selleks kasutatakse nn aeglustit, milleks sobib vesi, raske vesi või grafiit.
Kui aeglustatud ja seega reaktsioonivõimeliste neutronite arv kasvab, siis kasvab ka eralduv soojushulk ja reaktori temperatuur. Et aga reaktor üle ei kuumeneks, tuleb õigel ajal hakata vähendama aeglustatud neutronite hulka, milleks viiakse reaktorisse neutroneid neelavaid boorist või kaadmiumist juht- ehk kontrollvardaid. Nende liigutamine üles kasvatab, viimine alla aga kahandab reaktori võimsust, tavaolukorras toimub see automaatselt vastava juhtprogrammi abil.
Reaktoris eralduv soojus liigub mööda sellesse paigutatud torustikke voolava soojuskandjaga (vesi, gaas või sulametall) aurugeneraatorisse, milles toodetud aur käivitab auruturbiini ja elektrigeneraatori. Kuigi asi näib põhimõtteliselt üsna lihtsana, on tuumaelektrijaam väga keerulise konstruktsiooni ja juhtimis- ning kontrollsüsteemidega rajatis.
Tšernobõli reaktor kujutas endast 15 m läbimõõduga ja 10 m kõrgust silindrit, milles oli 1661 vertikaalset kanalit kütusevarraste ja 211 kanalit juhtvarraste jaoks. Igas kütusekanalis oli 115 kg uraanoksiidi rikastusastmega (s.o U-235 sisaldusega) 2%.

Tšernobõli tuumareaktori ehituse iseärasused
Tšernobõli tuumaelektrijaama kõigis neljas energiaplokis kasutati RBMK-tüüpi reaktorit (esitähed vn k: reaktor bolšoi moštšnosti kanalnõi), mille konstruktsioon oli välja töötatud 1960ndatel aastatel peamiselt instituudi Teploelektroprojekt poolt. Seda tüüpi reaktorit kasutati üksnes Nõukogude Liidus – lisaks Tšernobõlile ka Leningradis, Kurskis ja Ignalinas. Kokku ehitati neid 16. Läänes neid ei ehitatud, sest neid peeti ebakindlateks. Läänes olid/on kasutuses peamiselt PWR-tüüpi surveveereaktorid ja BWR-tüüpi keevveereaktorid.
Nõukogude RBMK-tüüpi reaktorite põhimõtteline erinevus eelnimetatutest seisnes selles, et neutronite aeglustina kasutati grafiiti, mis madala võimsusrežiimi korral võis põhjustada ohtlikku positiivset tagasisideefekti. See tähendab, et võimsuse liigsel suurenemisel hakkab vesi reaktori kanalites keema ja tekkinud aurumullide tõttu väheneb neis neutronite neeldumine, sellega kaasneb ka ahelreaktsiooni kiirenemine, mis omakorda suurendab veelgi aurumullide teket jne ning võib tekkida võimsuse laviinitaolise suurenemise oht. PWR- ja BWR-reaktorites, kus aeglustiks on vesi, põhjustab aurumullide teke ahelreaktsiooni võimsuse vähenemise, sest auru tõttu väheneb reaktsioonivõimeliste aeglaste neutronite teke.
Oluline on lisada, et RBMK-reaktorite eripära tõttu ei ehitatud nende ümber radioaktiivsete ainete keskkonda sattumist tõkestavat tugevat raudbetoonist kaitsekuplit, nagu see on läänes kohustuslik.
Võiks küsida, miks siiski ehitati RBMK-tüüpi reaktoreid? Esiteks, neid võis ehitada märksa suurema võimsusega – 1000 MW elektriliselt, soojusliku võimsusega isegi 3200 MW – ja odavamalt, kuna sai rohkem kasutada tööstuses juba valmistatavaid sõlmi, detaile ja elemente. Kuid veelgi olulisem põhjus seisnes selles, et nende abil sai toota tuumarelva jaoks lõhkeainet plutoonium-239, mis tekib kütusevarrastes neutronite toimel uraan-238st. Kui varrastesse on juba kogunenud paras kontsentratsioon Pu-239, siis tõstetakse nad spetsiaalse kraana abil reaktorist välja ning asendatakse uutega. Olenevalt reaktoris kasutatud võimsusest, asendatakse niimoodi 2–5 kütusevarrast päevas ning seda võib teha reaktori normaalset tööd katkestamata. Standardse kaitsekupli korral ei oleks RBMK-reaktori suure kõrguse tõttu selline kraanatöö võimalik. Pealegi puudusid ülisuurte kaitsekuplite ehitamiseks tehased ja kohaletoimetamiseks transpordivahendid.

Miks võeti Tšernobõlis ette katastroofini viinud katse?
Läbi reaktori kanalite voolab tema töö käigus suur kogus jahutusvett – kuni 75 tonni minutis. Kui vesijahutus on ebapiisav, võib tekkida reaktori ohtlik ülekuumenemine. Näiteks võib see juhtuda siis, kui kogu kohalik elektrivõrk lülitub välja ning seetõttu veepumbad seiskuvad – nagu see juhtus ka Jaapanis pärast märtsikuist maavärinat. Seepärast oli jaamas pumpade toiteks varuks kolm diiselmootoriga elektrigeneraatorit, kuid nende vajaliku täisvõimsuse 5,5 MW saavutamiseks oleks kulunud 60–75 sekundit, mis ei ole siiski ka arvutuste kohaselt piisavalt kiire. Seepärast küpses idee, et elektrikatkestuse korral võiks ära kasutada suure generaatori pöörlemishoo energiat elektri tootmiseks, millega saaks toita veepumpasid seni, kuni avariigeneraatorid saavutavad täisvõimsuse. Kuigi energeetilised arvutused näitasid selle põhimõttelist võimalust, ei olnud seda varasemates katsetes siiski õnnestunud saavutada. Seekordne katse oli planeeritud läbi viia 25. aprillil 1986, mil 4. reaktor pidi seisatatama plaanilisteks hooldus- ja remonditöödeks, ning kasutatama generaatorites ergutusmagnetvälja tekitamiseks täiustatud süsteemi.

Tahtsime kõige paremat, kuid välja tuli nagu ikka
Katse plaan ja tingimused nägid ette, et see tuleb ohutuse eesmärgil läbi viia reaktori termilisel võimsusel 7000–800 MW. 25. aprillil kell 11, kui võimsus oli juba langetatud 1600 MWni, tuli Kiievi regiooni peadispetšerilt käsk võimsust mitte enam langetada, sest pühade-eelses ja kuulõpu tormamises oli ülekoormuse tõttu juba üks elektrijaam rivist välja langenud ning Kiiev vajas voolu. Katse läbiviimine lükkus öise vahetuse peale.
Tuumajaama vahetuspersonal, kes oli valmistunud katseks põhjalikult, lahkus ning operaatorina asus tööle väheste kogemustega insener L. Toptunov. Katse läbiviimiseks sobiv võimsus (700 MW) saavutati alles 26. aprillil kell 00:05, kuid Toptunovi jaoks arusaamatutel põhjustel hakkas reaktori võimsus järsult edasi langema ning ta tegi pabinas jämeda vea – sisestas juhtvardad liiga sügavale reaktorisse, mistõttu selle võimsus langes peaaegu seiskumiseni – vaid 30 MW, ehk umbes viiele protsendile katse alustamiseks vajalikust. Kontrollruumi personal tõmbas nüüd võimsuse taastamiseks juhtvardad välja äärmisse ülemisse asendisse.
Reaktori sellise ebanormaalse käitumise põhjuseks oli nn ksenoonimürgistus, millest Toptunov polnud ilmselt teadlik. Nimelt on uraan-235 lõhestumise üks tüüpilisi produkte lühikese poolestusperioodiga jood-135, mis muundub omakorda ksenoon-135ks. See on aga erakordselt tugev neutronite neelaja, mistõttu ta pidurdab oluliselt ahelreaktsiooni reaktoris. Suurema võimsuse juures toimub reaktoris tema edasine kiire lagunemine, kuid madala võimsuse juures võib teda reaktoris kuhjuda ohtlikult palju. Tegelikult oleks nüüd tulnud reaktorit juhtiv arvuti ümber programmeerida, kuid seda ei tehtud ja reaktor jäi ebastabiilsesse, halvasti juhitavasse seisundisse, samuti jätkus ka personali poolt sooritatud vigade jada. Et ära hoida reaktori peatamine avarii vältimise automaatika poolt, mis oleks järgnenud jahutusveepumpade väljalülitamisele – see oli ju katse osa –, lülitati välja hädaolukorra jahutussüsteem ning mitmed teised kaitsesüsteemid. Samal ajal töötasid kõik 8 jahutuspumpa madalal võimsusel ja kanalites oli vesi peaaegu ilma mullideta, mis muutis reaktori eriti tundlikuks võimsuse tõusu suhtes. Vaatamata sellele et reaktor ei olnud katse läbiviimiseks sobivas režiimis, alustati siiski peainseneri käsul katsega kell 1:23:04 ja turbogeneraator ning neli retsirkulatsioonipumpa lülitati välja. See põhjustas muidugi reaktoris veevoolu nõrgenemise ning aurumullide tekke ja see omakorda positiivse tagasiside tõttu järsu võimsuse tõusu. Seepärast käivitati kell 1:23:40 peamine avarii-päästesüsteem, mis pidi juhtvardad rektorisse sisestama ja selles ahelreaktsiooni pidurdama. Nüüd sai saatuslikuks veel üks RBMK-reaktori konstruktsiooni puudus – esiteks, pikkade juhtvarraste liiga aeglane liikumine (vaid 0,4 m/s) ja teiseks, nende otsas olevate grafiidist osade tõttu need vardad hoopis suurendavad kanalitesse sisenemise algfaasis reaktori võimsust aeglaste neutronite arvu suurenemise tõttu. Võimsus tõusis 10 korda üle normi, kanalid deformeerusid ülekuumenemise tõttu ning juhtvardad jäid neisse kinni ning reaktori võimsuse edasist tõusu ei olnud enam võimalik millegagi peatada. Mitmed tonnid reaktoris olnud vett aurustus peaaegu hetkega ning tekkis auruplahvatus, millega liitus ka vesinikuplahvatus, sest ülikuum aur lagunes kütusevarrastes sisalduva tsirkooniumi toimel vesinikuks ja hapnikuks (paukgaasiks). Plahvatus, mille võimsuseks hinnatakse 1 tonn TNT-ekvivalenti, rebis ära reaktori 2000 tonni kaaluva kaane ja paiskas õhku suure osa reaktorist. Ülikuum grafiit süttis õhu käes ja hakkas põlema. Tekkis nagu väike vulkaan, mis purskas õhku reaktori radioaktiivset materjali peaaegu üheksa ööpäeva vältel, sest seda grafiidimäge oli tavapäraste vahenditega peaaegu võimatu kustutada – seda vaatamata tuletõrjujate, kes ülisuure kiiritusdoosi saanutena hukkusid, mehisusele ja ennastsalgavusele.
Inimesed evakueeriti 30 km raadiuses. Neile öeldi, et midagi kaasa võtta pole vaja, kolme päeva pärast tuuakse neid tagasi, mistõttu paljud ei võtnud isegi suuremat summat raha kaasa. Koduloomad jäeti nende suure radioaktiivsuse tõttu (karvadesse kogunenud tolm) maha, kuni nad näljast metsistusid ja üksteist murdma hakkasid – siis saadeti neid jahtima selleks palgatud püssimehed…
Reaktori ümber ehitati kiiruga radiatsiooni tõkestav raudbetoonist (300 000 tonni betooni, 7000 tonni terast) sarkofaag, et peita ligi 200 tonni tuumkütust, kuid see on hakanud ehitamisega kiirustamise ja aja jooksul eraldunud soojuse tõttu murenema ja lekkima. Seepärast sõlmis Ukraina valitsus lepingu Prantsuse ehitusfirmaga Novarka Tšernobõli 4. reaktoribloki ja sarkofaagi täiendavaks katmiseks 150 m pikkuse ja 105 m kõrguse terasest varjega, mille maksumus on 505 miljonit dollarit. Loodame, et lõpuks saabub ka seal rahu.

Lääs TEADIS õNNETUSEST VAREM kui enamik Nõukogude Liidu elanikest. 28. aprilli hommikul kell 8.30 saabus Forsmarki tuumaelektrijaama Rootsis üks tehnik tööle. Ta oli just jõudnud jaama sellesse piirkonda, kus töötajad teevad läbi ametliku kiiritusdoosi kontrolli, kui talle meenus, et ta oli midagi oma autosse unustanud. Et auto juurde tagasi minna, pidi ta läbima tavalise radioaktiivsuskontrolli. Tema kingad panid kontrollseadme üürgama. Ta mõistis, et on saanud kiiritada väljaspool jaama.

Ärevusse sattunud rootslased kontrollisid, kas nende endi jaam pole põhjustanud õhu saastumist. Kõik näis korras olevat. Võeti ette kaardid ja kontrolliti tuule suunda. Nende pilk jäi pidama kagu-suunal, kus nad tegid kindlaks Tshernobõli neli reaktorit. Uudis levis läänemaailmas kiiresti. 12 tundi hiljem edastas Moskva televisioon teate, milles tunnistati Tshernobõlis juhtunud õnnetust.

Kahjustatud reaktor oli vaja sulgeda. Ühe Nõukogude salalaboratooriumi-linna Tsheljabinski tervisespetsialist pakkus vabatahtlikult oma teenuseid. Ta lendas Tshernobõlisse, kus aitas organiseerida sadade meeste tööd, kes saadeti kolmanda reaktori katusele, et puhastada seda kõrge radiatsioonitasemega prahist. Käsitsi töötavad mehed kandsid spetsriietust. Igaühele anti aega üks minut ja 10 sekundit, et kühveldada kõik see, mis nad leidsid, tagasi kahjustatud reaktori ruumidesse või maapinnale.

Need mehed kuulusid 600 000 töölise ja sõjaväelase hulka, kes olid "likvideerijatena" kokku toodud üle kogu NSV Liidu ja kes kolme järgmise aasta jooksul olid sunnitud tegelema puhastusoperatsioonidega. Nende arv ja kiirus, millega nende tegevust organiseeriti, annavad tunnistust kunagise Nõukogude riigi võimust.

INIMESTE JULGUS, KES TSHERNOBõLIS töötasid, on üks liigutavamaid külgi kogu loo juures. Vabatahtlikena võtsid sellest osa sajad tehnilised töötajad ja eksperdid, ehkki üllas idee polnud ainus liikumapanev tegur. Tshernobõli tsoonis oli keskmine töötasu 1000 rubla - kuus korda rohkem kui Moskva inseneri palk. Raha ja radioaktiivsusest tingitud riisiko olid jõud, mis inimesi sellele tööle meelitasid.

Umbes kümne kilomeetri kaugusele jaamast ehitati tsemenditehas, et varustada ehitustöid vajaliku tsemendiga. Ehitati kaks silda - üks üle Pripjati ja teine üle Dnepri - ning rajati 250 km teid, et oleks kergem ehitusmaterjale ja masinaid kohale toimetada. Õhutransporti ei saanud kasutada, kuna maandumisel oleksid lennukid õhku paisanud suurel hulgal radioaktiivset tolmu.

Sarkofaag on kummaline ehitis. Kuna see valmis kiirustades ja väga rasketes tingimustes, vajab see pidevat järelevalvet. Läänes on esitatud jubedaid oletusi selle kohesest kokkukukkumisest. Tshernobõli tuumajaama juhid seevastu kinnitavad, et kokkukukkumine sarkofaagi ei ähvarda ja et mingil juhul ei ohusta see ümbritsevaid ehitisi.

Tshernobõli töötajad teevad sarkofaagi ja selle naaberehitiste juures pidevaid hooldustöid. Samas võib sarkofaagi mõnedes osades liikuda vaid kaitseriietuses (puuvillased tunked, mask ja kiiver). Plahvatanud reaktori kontrollruum asub umbes 24 meetri kaugusel ülessulanud südamikust, mis intensiivselt kiirgab. Neliteist aastat pärast õnnetust on radiatsioon ruumis langenud sellise tasemeni, et tunniajalise külaskäigu ajal ulatub doos 1/500-ni tasemest, mis on tuumajaamatöötajatele aastas lubatud (kuid mida nad saavad harva).

Tshernobõli tuumajaam suletakse lõplikult tänavu 15. detsembril. Talvel annab tuumaenergia umbes 40 protsenti kogu Ukraina elektrienergiast ja Tshernobõli ainus veel töötav osa annab umbes kuus protsenti.

LääNE G7 RIIGID KUULUTASID 1995. aastal, et kõik Tshernobõli reaktorid tuleb sulgeda ja lubasid abistada Ukrainat jaama sulgemise ning uute tuumajaamade rajamisega kaasnevate kulude katmisel, samuti tavaliste elektrijaamade olukorra parandamisel.

Lääne seisukoht lähtub raudsest loogikast. Ukrainas on ainult Tshernobõlis RBMK-tüüpi reaktorid, mida peetakse kõige vähem turvalisteks. Ent üks probleem jääb siiski püsima - pärast katastroofi ehitati Tshernobõlist umbes 40 km kaugusele tühjale kohale uus linn Slavutitsh, et anda peavarju jaama töötajatele. See oli paradiis, võrreldes enamiku endise Nõukogude Liidu linnadega - korterid polnud viletsamad kui Lääne linnalähedaste rajoonide eramud, lasteaedades olid ujumisbasseinid, haigla oli kaasaegne.

Slavutitshil on vaid üks ülesanne, anda peavarju Tshernobõli tuumajaama 6000-le töötajaliie ja nende pereliikmetele. Kui jaam suletakse, peab enamik 28 000 elanikust hakkama uut tööd otsima. Linn on ülejäänud tsivilisatsioonist liiga kaugel.

Kolm aastakümmet peale Tšernobõli tuumaelektrijaama avariid on kõige saastatumas piirkonnas liikuma hakkanud metsloomad. Maria Urupa, üks kolmesajast saastatud piirkonnast lahkumast keeldunust vanurist, pajatab metsseast maisipõllul ning hundikarjast, kes sõi ära tema kaks koera. 73 aastane memm on näinud ka rebast, jäneseid ja madusid lähinaabruses. Metsloomade tagasitulek maailma ühe hullemasse radioaktiivselt saastatud paika on paradoks, millele bioloogid üritavad vastust leida. Peale 1986 aasta avariid arvasid paljud, et 1100 ruutmiiline inimestest tühjaks tehtud maalapp jääb loodusest tühjaks tuumakõrbeks. Praegusel hetkel on loodus võtnud enda alla inimestest vabaks jäänud maa ning endistele eluasemetele ja põldudele on tekkinud tihe mets. Metsloomad nagu põdrad ja ilvesed, keda tihti ei kohta ka mujal Euroopas, jalutavad julgelt ringi ja ei lase end häirida teadlastest ega tsooni külalistest. Radiatsioonitase on siiski 10 kuni 100 korda kõrgem loodusfoonist, seal elavad loomad aga on saavutanud piisava võime elada taolistes oludes. Pääsukesi uuriva bioloog Timothy Mousseau sõnul maksavad linnud seal elamise eest ränka hinda, suur osa järeltulijatest on geneetiliste vigadega. Nii ongi tekkinud kaks vastakat arvamust, millest ühe järgi järeltulevad põlved on võimelised kohanema radioaktiivsusega ning teise järgi on tegemist vaid sisserändavate loomade vaikse väljasuremisega. Kumb versioon õigem on, peab selgitama pikemaajaline teadustöö.

26. aprillil 1986 ärkas Ukraina linna Pripjati (Pripõt) ligi 50 000 elanikku põrgus. Kuigi silmaga vaadates nägi see veel esialgu välja nagu paradiis.

Värvi muutus puutüvel tähistab katastroofi hetke-

Kiievis Tšernobõli (ukraina keeles Tšernoboli) rahvusmuuseumis näitab giid filmikaadreid, mis filmitud Pripjati linnas kahel esimesel avariipäeval. Valged sähvatused pildil on põhjustatud radioaktiivsusest – osakesed on filmilindist läbi tunginud. Nähtamatu vaenlane saab nii inimsilmale nähtavaks.
Normaalne elu

Pripjat oli linn, kus igal aastal sündis ligi 1000 last ning elanike keskmine vanus oli pisut üle 26 aasta. Sel kohutaval päeva peeti linnas seitse pulma. Olid kontserdid ja diskod. Emad kõndisid keset nähtamatut kiirgust lapsevankritega.

Kuid linna olid ilmunud kaitseülikondades ja gaasimaskides sõjaväelased. Tänavaid pesti. Kui linlased üritasid teada saada, mis lahti, öeldi neile, et tegu on õppustega. Linn oli ümber piiratud, kõik lahkuda soovijad saadeti tagasi.

Ligi 40 tundi pärast seda, kui tuumajaam oli õhku lennanud, ilmus linna rohkem kui tuhat bussi ning valjuhääldajatest rääkis kohaliku raadiodiktori madal naishääl. Ajutine radioaktiivne olukord, lahkuda tuleb kolmeks päevaks. Enne lahkumist sulgege korterite aknad, lülitage välja elektriseadmed ning keerake kinni gaasiseadmed.

Mõned läksid toakitlis ja sussides, oli ju öeldud – kolmeks päevaks. Tagasiteed sellesse linna pole inimestel vähemalt 500 aastat.

Kakskümmend aastat hiljem on Pripjati sissepääsu ees kolm tõkkepuud – okastraadiga piiratud 30 kilomeetri tsooni piiril, 10 kilomeetrit enne ning otse linnapiiril.

Vagunelamu seinal ei loe rohelise kirjaga tabloo mitte aega, vaid mikroröntgeneid. Mobiilitelefonilevi kummituslinnas on peaaegu olematu. Linnas on mitmes kohas üleval sildid http://www.pripyat.com. See on koht virtuaalmaailmas, kus linnaelanikud kokku saavad.

Pripjati hakati 1970. aastal ehitama tühjalt kohalt tuumajaama töötajate linnaks. Tegelikult meenutab ta vähe linna ja rohkem magalarajooni. Majad on kõrged ja paljude korteritega. Kaks 16-kordset maja otse keskväljaku ääres, ühe katusel suur Nõukogude Liidu vapp, teisel Ukraina NSV vapp. Nende majade kõrgemate korruste elanikud jälgisid oma rõdudelt, kuidas mõni kilomeeter eemal jaam põles. Helikopterid lendasid ja taeva poole tõusid suitsupilved. Selle uudishimu eest tuli neil inimestel maksta eluga.

Loodus tungib peale

Toidupoe katusest kasvab välja korralik kasepuu. Laste liivakastis on paras võpsik. Põõsad küünitavad okstega esimese korruse akendest sisse ning asfaldipragudest pressivad välja noored puuvõrsed.

Seintele on keegi joonistanud musti inimfiguure, et kummituslinn veel rohkem oma nime õigustaks. Üks kössitab kunagise kaupluse laadimisplatvormil. Teine jookseb üles kultuuripalee tagatrepist. Majas sees küünitab üks lapsepilt liftinuppu. Ent lifti enam ei ole ja liftiuksi samuti mitte. Ainult tühi tunnel keset maja.

16-korruseline kortermaja seinal teatab vana plakat, et mitte ainult täiskasvanud, vaid ka lapsed vastutavad puhtuse eest majas.

Raske on majast leida midagi, mis viitaks elule 1986. aastal. Üksik naisesaabas trepimademel. Tühi Priima pakk.

Kõik, mida on saanud lõhkuda, on lõhutud. Korteritest on lisaks mööblile kadunud radiaatorid, torud, vannid, kraanikausid ja WC-potid. Linnalegendid räägivad, kuidas Pripjati korteritest pärit mänguasjad ja toidunõud Kiievi turul raha vastu vahetati. Ilma mingi hirmuta kiirituse ees.

Praegu on korterites kiiritusetase võrdne Tallinna tänavate omaga. Plahvatus toimus öösel – aknad olid kinni ja radioaktiivne saast langes nagu vihm allapoole, korteritest mööda

Tänaval hüppab dosimeeter kohe kiiresti ülespoole – siin on tõeline kiiritus.

Kõndida võib ainult asfaldil, seda on tuhandeid kordi pestud. Pinnas, kuigi vahetatud, on radioaktiivselt saastunud.

Pripjati vaikus, millest varem käinud nii pikalt räägivad, polegi nii vaikne. Linnud sädistavad puuokstes. Aga ei ühtki inimestele viitavat häält.

Kuni bussijuhil hakkab kas igav või pigem õudne ja ta keerab bussiraadiost viimase välja. Võssotski hääl, aga tümpsuv taust. Võib-olla kostab see nüüd ühest linnapiirist teiseni.

Majade vahel on peidus lastead. Ees rühmatoas laiali mänguasjad – nukud, autod, karud. Plakat – mida rohkem viina isa joob, seda rohkem pisaraid ema ja laste silmis.

Siin ruumis on olnud aastate jooksul palju fotograafe, kes just lasteaiast on otsinud seda õiget pilti, mis ilma sõnadeta suudaks näidata kogu Pripjati õudust.

Magamisruumis on põrandal gaasimaskid. Üks neist on sätitud kenasti voodi kõrvale. Eestoas on gaasimask ja papist mängumaja ühel laual. Kõrval auto ja gaasimask.

Kui need gaasimaskid olid neil päevil kasutusel, siis miks need lastel peast ära võeti, enne kui nad bussi pandi? Radioaktiivsus oli ju ümberringi. Kui neid maske lastele pähe ei pandud, siis miks? Ja kui neid maske ei kasutatud, siis on miks on keegi need hiljem ruumidesse laiali laotanud?

Linna servas teeb buss peatuse raudteesillal, mis on poolel teel jaamast linnani. Terve nädala sõitis siit surmavalt radioaktiivsest pilvest läbi Kiievi-Moskva rong. Nüüd jooksevad rööbastest üle kopsakad metssead.

Linna keskel on lunapark. Autodroom on üks saastunumaid kohti. Siin näitab dosimeeter sama palju kui tuumajaama väravas, kuni viis mikrosiivertit tunnis.

Linna surnuaeda, kuhu maeti osa tuumajaama grafiitvarrastest, inimesi ei lasta. Seal on liiga radioaktiivne.

Õigupoolest oleks sinna minek võrreldav enesetapuga.

Muuseas-Tšernobõli lähedal (kümmekond kilomeetrit
lääne-loode suunas, Pripjatist umbes samapalju
lõuna suunas) paiknes N-Liidul jõhkralt võimas
(räägitakse võimsustest üle 10 megavati)
lühilainetel töötanud ja eriti nahhaalselt
teiste sidesüsteemide tööd häirinud radar
(vaadake seal pilti, kuis antenn kõrgus üle metsade).

Kuna just sattus artikkel UFO Tsernobõli elektrijaama kohal ette, siis toon väikse kokkuvõtte sellest.
Jutt ajakirjast "Universum" nr.16 V. Kratochvili sulest:
Nagu teada, plahvates neljanda ploki reaktor kell 1.26 ööl vastu 26.aprilli 1986.aastal. See oli sama, nagu oleks plahvatanud aatomipomm, ainult et plahvatus oli ajas "laiali valgunud". Energiaploki reaktor veel lõõmas. Plahvatusest ärganud tšernobõlased nägid kuma, kuid tuhandete selle kohutava öö sündmustes osalejate hulgas oli sadu tunnistajaid, kes nägid põleva neljanda energiaploki kohal taevas tundmatut lendobjekti.
Fakti, et avarii ööl nähti Tsernobõli ja Pripjati kohal taevas UFO-t oli võimatu varjata, seepärast kasutasid võimud oma tavalist võtet - elanike desinformeerimist.
Sel eesmärgil levitati kuuldust, et UFO oli "avarii põhjus" ja isegi, et "UFO tekitas neljanda ploki plahvatuse."
Loo autoril õnnestus 1990.a. augustis kohtuda mitmete pealtnägijatega, sh ka Mihhail Varitskiga, kes sel traagilisel ööl häire korras üles aeti. Mees oli Dosimeetrilise Kontrolli Valitsuse vanemdosimetrist. Tema ja ta paarilise ülesanne oli teha teha dosimeetrilist kontrolli. Neljanda ploki piirkonnas viibisid nad neli tundi ja 15 minutit. Loo autor sai selle kohta ka kirjalikud tunnistused.
Mehed nägid taevas aeglaselt liuglevat eredat messingivärvi tulekera. Selle läbimõõt oli 6-8 meetrit. Nad tegid mõõtmised ja aparaat näitas 3000 milliröntgenit tunnis. Äkki paiskus kerast välja kaks eredat vaarikapunast prozektorikiirt. Need suunati neljanda ploki reaktorile. Objekt asus reaktorist u 300 m kaugusel. Kõik see kestis umbes kolm minutit. Prožektorid kustusid äkki ning kera liugles aeglaselt loodesse, Valgevene poole. Nad vaatasid uuesti aparaati - ja see näitas nüüd juba 800 milliröntgenit tunnis!
Alguses nad mõtlesid hämmeldunult, et aparaat ei ole korras. Kuid kui nad baasi tagasi jõudis, selgus, et aparaadil polnud midagi viga.
Mihhail Varitski tunnistused on antud selle öö kroonika minutilise täpsusega ja kirjas on kõik dosimeetrilised mõõtmised.
Seega on selle järgi objektiivne fakt, et peaaegu 3 tundi pärast plahvatust ilmus taevasse tundmatu lendobjekt, mis peaaegu kustutas aatomiplahvatuse, alandades radiatsiooni 3000 milliröntgenit tunnis 800-le.
Ülejäänu viisid vaeva-ja inimohvriterohkelt lõpule Kiievi tuletõrjujad.

16.sept. 1989 täheldati neljandas energiaplokis jälle häireid ning atmosfääri paiskus massiliselt radioaktiivseid aineid. Mõni tund hiljem, kell 8.20 hommikul nägi Tšernobõlis töötav arst Iva Gospina jaama kohal taevas eset, mida ta kirjeldab kui "merevaigusarnast" objekti, millel võis eristada "ülemist osa" ja "Põhja"...
Aasta hiljem pildistas Tšernobõli AEJ-i töötaja Aleksandr Krõmov oma korteri aknast UFO-t, mis rippus jaama töötajate elumajade kohal. Fotol on hästi näha aparaadi maandumistugesid, aparaat oli just õhku tõusnud. Loo autor sai Krõmovilt ka ülesvõtte.
11.okt. 1991.a. kell 20.09 tekkis tulekahju Tšernobõli AEJ-i teises energaiplokis...
16.okt.- 5 päeva hiljem pildistas kohalik fotokorrespodent generaatori kannatadasaanud masinasaali. Kui ta filmi ilmutas, tuli välja, et sellel oli teise ploki sisselangenud katuse kohal rippv UFO. See meenutas objekti, mida enne seda oli näinud Iva Gospina.
Ta kirjutas: "Olles täie mõistuse juures, teatan: taevas ei olnud mingisugust UFO-t ei enne ega pärast. Igal juhul mitte silmaga nähtavat."
Ajalehe "Ehho Tšernobõlija" 1999.a. novembrinumbris, kus see foto avaldati, on ära toodud:"...on korduvalt olnud juttu UFO omadustest olla inimese silmale nähtamatu ning ilmuda ainult fotole ja filmilindile. Spetsialistid, kes on toimetuse palvel negatiivi tähelepanelikult uurinud, ütlevad, et võltsinguga tegemist ei ole."

Lisan veel, et mitte ainult Tšernobõli AEJ ei olnud UFO-de huviobjektiks.
1988.a. septembris vaatles Kiievi elanik Vadim Ševtšuk kahte helendavat objekti, mis rippusid Kiievi Tuumauuringute Instituudi tuumareaktori korstna kohal. Need objektid nägid tema sõnutsi välja samasugused nagu objekt, mida olid vaadelnud M. Varitski ja M. Samoilenko avariiööl Tšernobõli AEJ neljanda ploki kohal.
Nende objektide suur huvi tumaenergia kasutamisega seotud piirkondade vastu täheldati juba 1940.a-tel, kui Los Alamose aatomikeskuse kohal nähti UFO-t. (Sel ajal käis Los Alamoses töö "Manhattani projekti kallal", s.o. loodi esimest aatomipommi.
Siinjuures meenub, et ka Jaapani tuumaelektrijaama avarii ajal nähti UFO-sid...

Kes vene keelt mõistab saab siit lingilt lisa-

a.phttp://paranormal.org.ru/sta.php?wx=88hp?wx=8

Lisaks üks dokumentaalvideo sellel teemal.

Sedakorda jälle huvitavat lugemist vene keeles.Soovitan soojalt ringi vaadata ka saidil kust lugu pärineb-ühtteist huvitavat seal leidub.

СПИД и ВИЧ – крупнейшая ложь ХХ века

Зачем был придуман вирус СПИДа? Как объяснить эпидемии этого несуществующего вируса ВИЧ в странах Африки. Почему вообще Африка голодает, если в Америке фермерам специально доплачивают, чтобы они не производили больше продуктов? История с вирусом СПИДа, который на самом деле не вызывает СПИД. Как так? А так: в 1996 году вышло фундаментальное исследование профессора Питера Дузберга под названием «Изобретая вирус СПИДА» с предисловием лауреата Нобелевской премии Кари Муллинз (Peter H. Duesberg «Inventing the AIDS virus»). Питер Дузберг, профессор молекулярной и клеточной биологии в Университете Калифорнии в Беркли, издал её на свои собственные деньги, поскольку ПИАР это делать отказался. Профессор Дузберг – это один из очень немногих людей на земном шаре, который по долгу своей службы всю жизнь изучал ретровирусы – то есть семейство вирусов, к которым и принадлежит «вирус СПИДА». В книге Дузберга 700 станиц. Это толстая книга, но она настолько интересная, что читается как детектив – залпом. Профессор Дузберг шаг за шагом показывает, как создавалась легенда о том, что маленький ретровирус является источником больших несчастий, за которые на самом деле несут ответственность вполне определённые люди. На самом деле «вирус СПИДа» является сапрофитом, то есть, как и, скажем, микроб «кишечная палочка», он присутствует в организме любого человека, а именно в носоглотке. От чего умирают больные СПИДом? – от этого ретровируса? – Нет, они умирают от массы самых разных осложнений, вызванных совсем другими, вполне конкретными микробами и грибками. Так почему тогда обвиняется ретровирус? – Дескать, именно он вызывает сниженный иммунитет? Профессор Дузберг показывает, что ретровирус находится у всех в носоглотке и ни у кого не вызывает никакого СПИДа – то есть, что оболганный «вирус СПИДА» – это часть обычной микробной флоры человека, а, значит, и полезен для организма. Вам известен факт, что ещё ни одна жена больного СПИДом не заразилась, живя с ним половой жизнью? А почему, это вам не известно? Наверное, ПИАР? Как это возможно, если болезнь инфекционная? Откуда тогда все эти истории, как кто-то, где-то укололся иголкой в больнице и заразился, получив при этом миллионы долларов компенсаций. А вам не кажется, что это всё легко подстраиваемые вещи? Да, это – ложь! Ложь – что человек заразился от укола иголкой. Настоящее положение такое: да, существует Синдром Сниженного Иммунитета, который, между прочим, был всегда, но только в последние десятилетия приобрёл катастрофическое распространение. Очевидный факт один – что ещё ни один человек не умер от СПИДа, вызванного маленьким ретровирусом. Вирус оболган. Люди умирают от воспаления лёгких и онкологических заболеваний, связанных с пониженным иммунитетом, и ретровирус, «вирус СПИДа», тут ни при чём. Тогда что, вы спросите, вызывает снижение иммунитета? – А ответ на это простой, слушайте внимательно и мотайте на ус: Снижение иммунитета человека – это общая тенденция современного человечества, связанная с катастрофическим отравлением среды обитания человека за последние десятилетия. Токсические вещества и факторы захлестнули современное человечество или, как принято говорить, цивилизацию. К этим токсическим факторам относятся загрязненные: воздух, вода, пища – всё, что находится снаружи и попадает внутрь человека или даже соприкасается с ним, как, например, даже синтетическая одежда. Факт, который пытаются скрыть, – это то, что мы все, городские жители, имеем Синдром Сниженного Иммунитета. Да, в какой-то мере мы все, городские жители, имеем СПИД – Синдром Сниженного Иммунодефицита. Но почему тогда умирают только некоторые? А вот тут как раз и играет роль фактор риска, то есть факт, что некоторые люди подвергают себе гораздо большей интоксикации, чем остальные: это наркоманы, пьяницы, ведущие разгульный и беспорядочный образ жизни, то есть та группа, которая и отсвечивается в официальной статистике. Но как объяснить, что пол-Африки болеет СПИДом, то есть имеет иммунодефицит? А очень просто: Африка не имеет своего сельского хозяйства, это мировой иждивенец. Они не сеют и не пашут, а только едят и размножаются. Их культура ещё не доросла до сельскохозяйственного уровня. Они способны есть только то, что растёт на деревьях. Раньше естественные причины регулировали численность африканцев. Теперь же цивилизация не даёт им помереть просто так, она заставляет умереть их от иммунодефицита. Схема работает так: как вы понимаете, денег у африканцев платить за что-то нет. Таким образом, чтобы получить прибыль, американские корпорации делают такой обходной ход: ПИАР запугивает мировую общественность рассказами о голоде в Африке и заставляют правительство, то есть американского налогоплательщика, раскошелится на еду для африканцев. Американские же корпорации забирают деньги, а в качестве гуманитарной помощи, естественно, не поставляют в Африку качественные продукты, но сплавляют им низкокачественные, просроченные, непитательные, в лучшем случае пустые, да и просто заражённые продукты питания, насыщенные злокачественной химией, по принципу «дареному коню в зубы не смотрят». Таким образом, то, что делают американские корпорации, – это просто геноцид. Вы скажете, но африканцы тогда всё равно умирали бы от голода. – Это неправильная постановка вопроса: в Африке всегда естественные факторы регулировали численность населения, но естественные факторы не дают никакой прибыли американским корпорациям – вот в чём причина СПИДа в Африке. Правильно, Африка – это прямо глобальный случай целенаправленного отравления людей всего континента токсическими веществами, распространяемыми в качестве фальсифицированных продуктов и лекарств. Кто контролирует качество продуктов, поставляемых в Африку? – Никто. Теперь вы поняли, зачем ПИАРУ был нужен маленький ретровирус? – Списать ответственность за вполне очевидный факт убийства десятков, а может быть и сотен миллионов людей, а также за очевидное катастрофическое состояние здоровья современного человека. Интересный факт, профессор Дузберг подчёркивает, что последовательное ухудшение здоровья людей с иммунодефицитом (так будет говорить правильней), а не СПИДом, вызывается началом приёма лекарств, предназначенных именно для его лечения, которые – в частности, основное лекарство «АЗТ» – являются чрезвычайно токсичными для организма человека. То есть смерть от СПИДа – это на самом деле смерть от хронической интоксикации организма, вызванной факторами окружающей среды, водой, пищей, воздухом и индивидуальными для каждого человека интоксикационными факторами, а также и самими препаратами, применяемыми для его лечения – язык не поворачивается назвать их лекарствами. Чем это доказывается ещё? – Тем, что накопились задокументированные случаи полного выздоровления от «СПИДа» людей, которые уже были брошены официальной медициной в палату умирающих. (Roger?s Recovery from AIDS Bob Owen. «Выздоровление Роджера от СПИДа». Автор – Боб Оуен, с подзаголовком «Как один человек победил страшную болезнь» – вы можете найти эту книгу через Интернет). Тим О Шии, из книги «The doors of perception: why Americans will believe almost everything» Пер. с англ. Джон Галепено Дополнение: Вся борьба со СПИДом, вся профилактика, все рекламы и раздачи презервативов, все массовые мероприятия и шумиха в СМИ по поводу СПИДа абсолютно бессмысленны, и заведомо не принесут никакого результата. И даже если создать такую ситуацию, при которой вообще не будет никаких рисков заражения ВИЧ – не будет ни секса, ни наркотиков – всё равно ВИЧ-тесты будут давать положительный результат в каком-то заданном проценте тестируемых. Потому что эти тесты выявляют не этот вирус, а реагируют на множество самых разных как заболеваний, так и нормальных состояний здоровья. СПИСОК ПРИЧИН, ВЫЗЫВАЮЩИХ ОШИБОЧНЫЕ ПОЛОЖИТЕЛЬНЫЕ РЕЗУЛЬТАТЫ ТЕСТА НА ВИЧ-АНТИТЕЛА, опубликованный в журнале "Континуум". 1. Здоровые люди в результате малопонятных перекрестных реакций 2. Беременность (особенно у много раз рожавшей женщины) 3. Нормальные человеческие рибонуклеопротеины 4. Переливание крови, особенно многократные переливания крови 5. Инфекция верхних дыхательных путей (простуда, ОРЗ) 6. Грипп 7. Недавно перенесенная вирусная инфекция или вирусная вакцинация 8. Другие ретровирусы 9. Вакцинация от гриппа 10. Вакцинация против гепатита В 11. Вакцинация против столбняка 12. «Липкая» кровь (у африканцев) 13. Гепатит 14. Первичный склерозирующий холангит 15. Первичный билиарный цирроз 16. Туберкулез 17. Герпес 18. Гемофилия 19. Синдром Стивенса/Джонсона (воспалительное лихорадочное заболевание кожи и слизистых оболочек) 20. Q-лихорадка с сопутствующим гепатитом 21. Алкогольный гепатит (алкогольные печеночные заболевания) 22. Малярия 23. Ревматоидный артрит 24. Системная красная волчанка 25. Склеродермия 26. Дерматомиозит 27. Заболевание соединительных тканей 28. Злокачественные опухоли 29. Лимфома 30. Миеломная болезнь 31. Рассеянный склероз 32. Почечная недостаточность 33. Альфа-интерфероновая терапия при гемодиализе 34. Трансплантация органов 35. Трансплантация почек 36. Проказа 37. Гипербилирубинемия (повышенное содержание билирубина в крови) 38. Липемическая сыворотка (кровь с высоким содержанием жира или липидов) 39. Гемолизированная сыворотка (кровь, в которой гемоглобин отделен от красных клеток) 40. Естественно встречающиеся антитела 41. Анти-углеводные антитела 42. Анти-лимфоцитные антитела 43. HLA антитела (к антигенам лейкоцитов класса 1 и 2) 44. Высокий уровень циркулирующих иммунных комплексов 45. Образцы, подвергавшиеся высокотемпературной обработке 46. Анти-коллагенные антитела (обнаружены у гомосексуальных мужчин, у больных гемофилией, у африканцев обоего пола и людей, больных проказой) 47. Сывороточная позитивность к ревматоидному фактору, антиядерное антитело (и то, и другое обнаружено при ревматоидном артрите и других аутоиммунных заболеваниях) 48. Гипергаммаглобулинемия (высокий уровень антител) 49. Ошибочно позитивный ответ на другой тест, включая тест RPR (быстрый плазма-реагент) на сифилис 50. Анти-гладкомышечные антитела 51. Анти-париетальноклеточные антитела (обкладочные клетки желез желудка) 52. Анти-гепатит А иммуноглобулин М (антитело) 53. Анти-Hbc иммуноглобулин М 54. Антимитохондриальные антитела 55. Антинуклеарные антитела 56. Антимикросомальные антитела 57. Антитела к антигенам Т-клеточных лейкоцитов 58. Антитела, имеющие высокое сходство с полистиренами, которые применяются в тестовых системах 59. Протеины на фильтровальной бумаге 60. Висцеральный лейшманиоз 61. Вирус Эпштейн-Барра 62. Рецептивный анальный секс (Сентябрь,1996, Зенгерс, Калифорния) Такое огромное количество состояний, дающих положительную реакцию на якобы специфический тест, говорит о его абсолютной недостоверности и невозможности применения его в диагностических целях. Каждый врач, назначающий ВИЧ-тестирование, должен осознавать свою ответственность за нанесение непоправимого морального ущерба (ведущего к тяжелым последствиям) людям, у которых это тестирование дает положительный результат. И не нужно пугаться перечисляемых в этом списке заболеваний. Но нужно хорошо понимать простую вещь: если у Вас обнаружено такое заболевание, и при тестировании Вы оказались ВИЧ-положительны, то дело не в том, что у Вас СПИД, а в том, что ВИЧ-тесты дали положительный результат в связи с этим заболеванием. Но ещё более я хочу обратить Ваше внимание на то, что очень многие пункты фактически сводятся к пунктам 1 и 48 – Вы здоровы, просто у Вас повышен общий уровень антител, и вот ВИЧ-тесты на это и реагируют положительно. Не стоит ни секунды волноваться из-за положительного результата ВИЧ-тестирования. И сами же производители этих тестов хорошо знают об их полной недостоверности. И поэтому ни один из этих тестов не считается на 100% достоверным. Напротив, в аннотации к каждому тесту написано, что он не может являться единственным основанием для постановки диагноза, и его результат должен быть подтверждён дополнительным тестированием. Кроме ухода от ответственности, это сразу ещё и увеличение производства и сбыта самих тестов. Но этого мало! Вы знаете, что тестирование на ВИЧ дело добровольное. Но всё-таки требует Вашего согласия, заверенного Вашей подписью. И вот в «Бланке информированного согласия» Вы должны подписать буквально следующее: «Настоящим заявляю, что я не буду предъявлять какие-либо претензии к медучреждению и персоналу, включая привлечение к ответственности за выдачу ложноположительного результата». Все положительные результаты ВИЧ-тестирования заведомо ложноположительные, заведомый обман. И такой бумажкой Вас чисто психологически готовят к тому, что когда Вы поймёте, что стали жертвой обмана, то чтобы ни на кого не обижались, всех простили, и во всём винили только свою былую наивность. Не хочу здесь более подробно писать об этих тестах, но там в принципе нет ничего сверхъестественного и требующего академического ума для понимания того, что нас банально дурачат. *** Жертвами ВИЧ-мистификации становятся ежегодно тысячи беременных женщих, которых в нарушение принципа добровольности обследования на ВИЧ практически насильно принуждают к этому тестированию. Смотрите ролик-компиляцию "]]>Заговор против беременных]]>", убедительно показывающий ложность ВИЧ/СПИД-теории. Движение против аферы ВИЧ/СПИД:http://www.odnoklassniki.ru/spida.net http://vk.com/spida_net Видео: мнение зарубежных специалистов От людей скрываются данные о фальшивости гипотезы, что ВИЧ вызывает СПИД, который приводит к смерти. Скрываются данные о безполезности и ядовитости препаратов, которые якобы должны убивать "неуловимый вирус" (ВИЧ) и тем самым продлевать жизнь больного СПИДом. За всю историю медицины не было такого чудовищного обмана огромного количества людей, включая и больных, и врачей, как выдуманная эпидемия и паника, связанные со СПИДом. Теорию ВИЧ/СПИД можно считать самой крупной аферой медицинской мафии… Видео: Самое главное о СПИДе за 6 минут

Allikas: http://www.kramola.info

Natukene sellist omamoodi lugemist ühelt korra huvipakkunud saidilt.

Antikristuse Salajane Leping meie vastu...

-----------SALAJANE LEPING Inimkonna vastu --------------
''Sellest saab illusioon, nii suur, nii tohutu, et jääb neile märkamatuks.
Need, kes seda näevad, hakatakse hulluks pidama. Me loome eraldi šriftid, et hoida neid nägemast meie vahelist seost. Me käitume nagu me poleks omavahel seotud, illusiooni elus hoidmiseks. Meie eesmärk saab saavutatud piisk piisahaaval nii, et meile kahtlust ei tõmbaks. See hoiab ära neid nägemas muutusi, kui need ette tulevad.''
''Me seisame alati kõrgemal nende kogemusest võrdses valdkonnas, kuna teame täielikkuse saladusi. Me töötame alati koos ning jääme seotuks vere ja salalikkusega. Kes räägib, sellele tuleb surm.''
''Me hoiame nende eluea lühikesena ja nende meeled nõrgana, teeseldes vastupidist tegema. Me kasutama oma teadmisi teadusest ja tehnoloogiast nii kavalal viisil, et nad ei hakka kunagi nägema mis toimub. Me hakkame kasutama pehmeid metalle, vanaduse kiirendajaid ning rahusteid toidus ja vees, samuti õhus. Naad saavad kaetud mürkidesse kõikjal kuhu nad pöörduvad.
Pehmed metallid panevad neid nende arusid kaotama. Me lubame leida ravi mitmelt oma rindelt, kuid söödame neile rohkem mürki. Mürgid tarbitakse läbi nende naha ja suu, need hävitavad nende meeled ja suguorganid. Kõige selle tõttu, sünnivad nende lapsed surnutena ning me varjame seda informatsiooni.
Mürgid peidetakse kõigesse neid ümbritsevasse, mida nad joovad, söövad, hingavad ja seljas kannavad. Me peame olema mürke jaotades leidlikud, sest nad näevad kaugele. Me õpetame neile, et mürgid on head, lõbustate piltide ja muusikaliste toonidega. Kellele nad üles vaatavad, aitavad. Me värbame nad oma mürke peale suruma.
''Nad näevad meie tooteid kasutatuna filmides ning kohanevad nendega ja ei saa kunagi teadma nende tegelikku toimet. Kui nad sünnitavad, süstime mürki nende laste verre ja veename, et see on nende aitamiseks. Me alustame varakult, kui nende psüühika on noor, me suuname nende lapsed sellele mida nad kõige rohkem armastavad, magusatele asjadele.
Kui nende hambad lagunevad, täidame need metallidega, mis tapavad nende mõistuse ja varastavad nende tuleviku.
Kui nende õppimisvõime mõjutatud on, loome me ravimi, mis teeb nad haigemaks ning põhjustab teisi haigusi, mille jaoks loome veel rohkem ravimeid. Muudame nad kuulekaks ja nõrgaks endi ees, oma võimuga. Nad arenevad masendunuks, aeglaseks ja rasvunuks ning nad tulevad meilt abi saama, anname neile rohkem mürki.''
''Me koondame nende tähelepanu rahale ja materiaalsetele esemetele, et nad ei saaks ealeski ühendust oma sisemise enesega. Me juhime nende tähelepanu kõrvale hooruste, väliste rõõmude ja mängudega, et nad ei saaks ealeski olla üks kogu ühtsusega. Nende mõistus kuulub meile ja nad teevad nagu me ütleme. Kui nad keelduvad, leiame me viise kuidas nende ellu meelt muutvat tehnoloogiat rakendada.
Me kasutame hirmu oma relvana. Me rajame nende valitsused ja rajame vastased sees. Meile kuuluvad mõlemad pooled. Me varjame alati oma eesmärki, kuid viime läbi enda plaani. Nad teevad meie jaoks tööd ning me edeneme nende rügamisest.''
''Meie perekonnad ei segune mitte kunagi nende omadega. Meie veri peab olema puhas alati, sest nii on tavaks. Me paneme nad teineteist tapma, kui meile sobib. Me hoimame nad ühtsusest eraldatuna dogmade ja religiooniga. Me juhime kõike nende elu aspekte ning ütleme neile mida mõelda ja kuidas. Me juhendame neid lahkelt ja õrnalt, lastes neil mõelda, et nad suunavad ennast ise.
Me õhutame nende vahel vaenulikkust oma lõhestuste abil. Kui nende seas peaks paistma valgus, kustutame me selle pilkamise või surmaga, mis iganes meile paremini sobib. Me paneme nad rebima tükkideks teineteise südameid ja tapma nende endi lapsi. Me saavutame selle kasutades vihkamist oma liitlasena, viha oma sõbrana. Vihkamine pimestab nad täielikult ning nad ei saa kunagi nägema, et nende konfliktidest kerkime me esile kui nende valitsejad.
Nad on hõivatud teineteise tapmisega. Nad suplevad enda veres ja tapavad oma naabreid senikaua kuni meile näib sobivat.''
''Me saame sellest suuresti kasu, kuna nad ei näe meid, sest nad ei saa meid näha. Me jätkame edenemist nende sõdadest ja surmadest. Me kordame seda uuesti ja uuesti, kuni meie lõplik eesmärk on saavutatud. Me jätkame panema neid elama hirmus vihas piltide ja helide kaudu. Me kasutame kõiki vahendeid, et seda saavutada. Vahendid on antud nende vaevaga. Me paneme nad ennast ja oma naabreid vihkama.''
''Me varjame nende eest jumalikku tõde alati, et oleme kõik üks. Nad ei tohi seda mitte kunagi teada! Nad ei tohi kunagi teada, et värv on illusioon, nad peavad alati arvama, et pole võrdsed. Piisk piisa, piisk piisahaaval liigume edasi oma eesmärgi poole. Me võtame üle nende maa, ressursid ja jõukuse, et nende üle täielik kontroll teostada. Me petame nad võtma vastu seadused, mis röövivad selle vähese vabaduse mis neil on. Me rajame rahasüsteemi, mis vangistab nad alatiseks, hoides neid ja nende lapsi võlas.
''Kui nad peaks koos hakkama põlustama, süüdistame me neid kuritegudes ja esitleme maailmale teistsuguse loo, kuna hakkame meediat omama. Mee kasutame oma meediat informatsiooni voolu ja arvamuse kontrollimiseks meie kasuks. Kui nad meie vastu ülestõusevad, muljume nad puruks kui sitikad, sest nad on sellest väiksemad. Nad saavad olema abitud, et midagi teha, sest neil ei ole relvi.''
"Me värbame mõned nende endi seast meie plaane läbi viima, me lubame neile igavest elu, kuid igavest elu ei saa nad ealeski, kuna nad pole üks meie seast. Värvatuid kutsutakse ''pühendunuteks'' ning koolitatakse uskuma valesid kõrgemate maailmade läbimise riitusi.Nende gruppide liikmed arvavad, et nad on meiega üks, iialgi tõde teadmata.
Nad ei tohi kunagi seda tõde õppida, kuna siis pöörduvad meie vastu. Nende töö eest tasustatakse neid maiste asjadega ja suurte tiitlitega, kuid nad ei saa kunagi surematuks ning meiega ühineda, nad ei saa valgust mitte kunagi ja tähtedele reisida. Nad ei ulatu kunagi kõrgematesse maailmadesse, omasuguste tapmine takistab läbikäiku valgustatuse maailma. Seda ei saa nad kunagi teada.
Tõde varjatakse nende nina alla, nii lähedale, et nad ei suuda sellele fookustuda, kuni on liiga hilja. Oo jah, nii suurejooneline saab olema illusioon vabadusest, et nad ei saa kunagi teada, et on meie orjad.''
''Kui see kõik paigas on, kuuluvad nad reaalsusele, mille neile lõime. See reaalsus hakkab olema vangla. Nad elavad enesepettuses. Kui meie eesmärk on täidetud, algab domineerimise uus ajastu. Nende meel saab seotud nende uskumuste poolt, uskumused, mille me oleme rajanud igivanadest aegadest.''
''Kuid, kui nad peaks kunagi teada saama, et on meiega võrdsed, hävitame nad. SEDA EI TOHI NAD MITTE KUNAGI TEADA. Kui nad kunagi peaks teada saama, et kõik koos suudavad nad meist võitu saada, hakkavad nad tegutsema. Nad ei tohi ealeski teada saada mida me teinud oleme, sest kui nad saavad, ei ole meil kohta kuhu joosta, sest saab olema kerge näha, kui kord loor peaks langenud olema. Meie teod avaldaksid kes me oleme ning nad otsiksid meid üles ja ükski isik ei annaks meile varju.''
''See on salajane leping mille järgi elame me oma ülejäänud praegused ja tulevased elud, sest see reaalsus ületab palju generatsioone ja eluigasid. See kokkulepe on suletud verega, meie verega. Meie, kes taevast maapeale tulid.''
''See kokkulepe ei tohi EALESKI, EALESKI olla teatav olla eksisteerimas.
Sellest ei tohi MITTE KUNAGI olla kirjutatud või räägitud, kui on, sigitab see teadvuse, päästab valla PEAMISE LOOJA raevu meie üle ja meid heidetakse sügavustesse millest tulime ning jääme sinna kuni igavesti.''

Allikas:  http://educate-yourself.org/cn/secretcov...ep06.shtml